Metro 2035. Дмитрий Глуховский
Читать онлайн книгу.
Kogu elu ju pimedas. Aga Artjom sundis end üleval nägema. Nägema seda maailma, milles oli sündinud. Sest kui sa ei suuda taluda päikest, siis kuidas sa üles tagasi lähed, kui aeg on käes?
Kõik metroos sündinud kasvasid juba päikeseta, nagu seened. Normaalne: tuli välja, et mitte päikest pole inimestele vaja, vaid D-vitamiini. Tuli välja, et päikesevalgust saab mugida dražeena. Aga elada saab ka käsikaudu.
Metroos polnud üldvalgustust. Polnud üldelektrit. Polnud üldse mitte midagi ühist: igaüks oli enda eest väljas. Mõnedes jaamades õnnestus toota piisavalt palju valgust, et oleks peaaegu nagu varem. Teistes jätkus seda ühele pirnile, mis põles keset platvormi. Kolmandad olid maetud paksu pimedusse nagu tunnelites. Kui keegi tõi sinna valguse oma taskus, siis sai püüda mitte millestki tükikesi – põrand, lagi, marmorsammas; ja pimedusest roomasid taskulambi kiire peale kokku jaama asukad, kes tahtsid natuke vaadata. Aga parem oli end mitte näidata: nad olid õppinud hakkama saama silmadeta, kuid suu polnud neil ju kinni kasvanud.
VDNH jaamas oli elu kindlalt paigas ja rahvas oli ära hellitatud: mõnedel inimestel põlesid telkides ülevalt näpatud väikesed dioodid, aga üldkasutatavate kohtade tarvis oli vana avariivalgustus – pirnid punastes klaaskuplites; sellistega olnuks mugav näiteks fotode negatiive ilmutada. Nii ilmus ka Artjomi hing aegamisi selles punases valguses nähtavale, kerkis ilmutist ja sai selgeks, et seda oli pildistatud veel seal, üleval, eredal maipäeval.
Aga teisel, sombusel päeval, oktoobris, sai see ülevalgustatud.
„Suurepärane lugu, ah, Ženj? Mäletad musti?” sosistas Artjom; aga vastasid alati teised. Alati vastasid valed inimesed.
„Tere, Artjom!”
„Oo, Artjom!”
Teretasid kõik. Keegi naeratas, kellelgi oli kulm kipras, aga teretasid kõik. Sest kõik mäletasid musti, mitte ainult Ženka ja Artjom. Kõik mäletasid seda lugu, kuigi keegi ei teadnud.
VDNH jaam: lõpp-peatus. Kodumaja. Kakssada meetrit pikk ja siin on kakssada inimest. Ruumi on piisavalt: kui on vähem, ei lähe umbseks, kui on rohkem, ei saa sooja.
Jaam oli ehitatud oma sada aastat tagasi, eelmise impeeriumi ajal, impeeriumi tavalisest materjalist: marmor ja graniit. Jaama kavandati pidulikuna nagu paleed, aga see oli muidugi maasse kaevatud, nii et välja kukkus midagi muuseumi ja hauakambri vahepealset. Vaarisade vaim oli siin, nagu ka kõikides teistes jaamades, isegi uuemates, hävimatu. Metroo asukad olid küll justkui täiskasvanuks saanud, aga kõik istusid mingite iidsete vanameeste pronkspõlvedel ja maha ronida ei saanud – ei lastud.
Tahmunud sambad on laiade harudega, nende vahele, võlvkaarte alla on paigaldatud vanad ja kulunud armeetelgid: igaühes on perekond, mõnes kaks. Need pered võib hõlpsasti ümber paigutada, keegi ei märkagi vist erinevust: kui elad kakskümmend aastat üheskoos samas jaamas, kui sinu ja naabrite saladuste, kõikide oiete ja karjete vahel on üks presendikiht, siis juhtub nii.
Võib-olla kusagil oleksid inimesed üksteist juba nahka pannud – kadedus ju, ja kiivus jumala vastu, et too armastab võõraid lapsi rohkem, ja suutmatus jagada teistega oma meest või naist, ja elamispind on seda väärt, et keegi ära kägistada; aga mitte siin, mitte VDNH-l. Siin oli kõik kuidagi lihtne ja omade inimeste kombel.
Nagu maal või nagu kommuunis. Võõraid lapsi pole: naabritel sündis terve laps – ühine pidupäev; sinu laps on haige – aitavad hakkama saada, kes kuidas. Pole kuhugi elama asuda – teised võtavad koomale. Lähed sõbraga kaklema – ruumipuudus lepitab. Naine jättis maha – andestad varem või hiljem. Tegelikult ei läinud ta ju kuhugi, jäi siiasamasse, samasse marmorsaali, millele on ülevalt kuhjatud miljon tonni pinnast; nüüd magab ta lihtsalt teise presenditüki taga. Aga te kohtute temaga iga päev ja mitte üks kord, vaid sada. Tuleb kokku leppida. Ei õnnestu ette kujutada, et teda pole ja pole olnudki. Peamine on, et kõik on elus, aga ülejäänu… Nagu kommuunis või nagu koopas.
Siit viis tee lõunatunnelisse, mis suundus Aleksejevskajasse ja edasi, suurde metroosse, aga… Ehk oligi asi selles, et VDNH oli lõppjaam. Ja siin elasid need, kes ei tahtnud või ei saanud enam kuhugi minna. Kellel oli kodu vaja.
Artjom jäi ühe telgi juurde seisma, tardus. Seisis, näitas läbi kulunud presendi valgust, kuni välja tuli paistes näoga tädike.
„Tere, Artjom.”
„Tere, Katerina Sergejevna.”
„Ženjat pole, Artjom.”
Ta noogutas naisele. Oleks tahtnud naise juukseid silitada, võtta tal käest kinni. Öelda, et tean, tean. Ma tean tegelikult kõike, Katerina Sergejevna. Või räägite seda iseendale?
„Mine, Artjom. Mine. Ära seisa siin. Mine, joo seal teed.”
„Just nii.”
Jaama saal oli mõlemast otsast eskalaatoriteni läbi raiutud – nad müürisid ja takutasid end ise sisse, et maapinnalt ei tuleks mürgitatud õhku… Aga ka igasugu külaliste eest. Üks pool, kus on uus väljapääs, on õhukindel. Teisele poole, vana väljapääsu juurde, jäeti lüüs, et linnas käia.
Seal, kus on avadeta sein, on köök ja klubi. Pliidid, et süüa teha; põlledega perenaised askeldavad, vaaritavad lõunat lastele ja meestele; vesi liigub mööda söefiltrite torukesi, vuliseb, voolates paakidesse, peaaegu läbipaistev; ühtelugu hakkab teekann vilistama – farmide vahetusest on virgats lipanud keeva vee järele, pühib käsi pükstesse, otsib köögikatade seast oma naist, et haarata pehmest kohast, meenutada armastust ja napsata samal ajal kiiruga mõni pooltoores raasuke.
Pliidid, teekannud, nõud ja toolid laudadega – ükski polnud oma, vaid kuulus kolhoosile, aga inimesed suhtusid neisse hoolivalt, ei rikkunud.
Kõik, peale toidu, toodi ülevalt: metroos ei saa midagi asjalikku meisterdada. Hea, et elada kavatsenud surnud olid hankinud endale igasugu kraami varuks – elektripirnid, diiselgeneraatorid, juhtmed, relvad, padrunid, nõud, mööbel, riideid oli õmmeldud röögatult. Nüüd saab neid edasi kanda, nagu vanemate vendade ja õdede järelt. Jätkub kauaks. Kogu metroos pole rahvast rohkem kui viiskümmend tuhat inimest. Aga varem elas Moskvas viisteist miljonit. Tuleb välja, et igaühel on selliseid sugulasi kolmsada. Tunglevad hääletult, sirutavad oma räbalaid vaikides: võta minu omad, võta, võta, need on peaaegu uued, mina olen neist juba välja kasvanud.
Tuleb nende riided ainult dosimeetriga üle kontrollida – ega ei plõksi liiast? –, tänada ja võib kasutusele võtta.
Artjom jõudis teejärjekorrani, sättis end viimaseks.
„Artjom, kuhu nüüd, sa nagu polegi oma! Tema võtab veel järjekorda! Istu, jalgades pole tõde… Kas kallan törtsu kuuma?
Siin kamandas Daška-Kasukas, juba umbes viiekümneaastane eit, kes ei tahtnud oma vanusele isegi mõelda. Ta saabus Moskvasse mingist kolkast Jaroslavli all kolm päeva enne seda, kui kõik kokku kukkus. Kasukat ostma. Ostis ära ega võtnud seda tollest ajast enam päeval ega öösel seljast, käis kasukaga isegi kempsus. Artjom ei naernud tema üle kunagi: kui temal oleks jäänud selline tükike eelmisest päriselust? Maist või plombiirist või paplite varjust või ema naeratusest?
„Jah. Aitäh, tädi Daš.”
„Sa kutsud mind ikka tädiks!” sõnas ta etteheitvalt ja koketeerivalt. „Kuidas seal üleval on ka? Kuidas ilm on?”
„Vihm.”
„Meid hakkab siis jälle uputama või? Kuuled, Aigul? Vihm, räägivad.”
„Allah karistab meid. Pattude eest. Vaata, et sul sealiha ära ei kõrbeks.”
„Kohe Allah! Temal on kohe Allah! Tõesti kõrbeb… Kuidas sinu Mehmetil läheb, kas tuli Hansast tagasi?”
„Kolmas päev kadunud. Kolmas!”
„Ära muretse nii hirmsasti…”
„Mu süda tunneb, Daša, ta on seal endale kellegi soetanud! Teie omadest! Patus…”
„Teie-meie… Sa oled nagu… Meie oleme siin kõik, Aigulikene… Kõik ühes mestis.”
„Sebis