Metro 2035. Дмитрий Глуховский
Читать онлайн книгу.
oma kaasosalisi! Aga sina, Artjom, ära kuula meid, eitesid. Võta. Puhu peale, kuum on.”
„Aitäh.”
Ligi astus mees, kes oli viirutatud vanade valgete armidega ja täiesti kiilakas, kuid seejuures oma puhmas kulmude ja lobeda jutuga üldse mitte metsik.
„Tervitan kõiki kohalviibijaid, eriti daame! Kes siin teesabas on? Ma võtan siis sinu taha sappa, Koljun. Kas Hansast olete juba kuulnud?”
„Mis selle Hansaga siis on?”
„Piir on lukus. Nagu väljendus klassik – süttis punane tuli, läbikäiku pole. Viis meie oma sitsivad seal.”
„Vaat, mis lahti on, Aigulka! Sega seal oma seeni, seenekesi.”
„Aga minu oma on seal! Aga mina! Allah… Kuidas pandi kinni? Ah, Kstantin?”
„Pandi kinni ja kogu lugu. Pole meie asi. Käsk on käsk.”
„Nagunii sõdivad jälle! Sõdivad vist jälle Punase Liiniga, ah? Kärvaksid nad seal juba maha!”
„Kes teab, ah, Kstantin? Kelle juurde ma minema peaksin? Minu Mehmet…”
„See on profülaktika pärast. Tulen just sealt. Kaubanduses on karantiin. Varsti tehakse lahti. Tere.”
„Oi, tere, meesterahvas. Kas tulite meile külla? Kes ja kust?”
„Olen Sevastopolskajast. Kas tohib siin istet võtta?”
Artjom ei hinganud enam põletavat auru, rebis end lahti valgest täkilisest kruusist, millel oli kuldne äär. Vanamees oli siia komberdanud, otsis ta üles ja uuris teda nüüd vargsi, silmanurgast. Olgu. Ei saa tema eest ju ära joosta.
„Aga kuidas sina siis meie juurde pääsesid, taat? Kui kõik on kinni pandud?” Artjom kutsus leidliku vanamehe otsesele pilkkontaktile.
„Lipsasin viimasena läbi, silm ka ei pilkunud, ei põigelnud kõrvale. Kohe pärast mind pandigi kinni.”
„Me elaksime nendeta terve sajandi, ilma selle Hansata! Aga proovigu nemad ilma meie teeta, meie seenteta, priileivasööjad! Meie hoiame end jumala abiga vee peal!”
„Teevad lahti! Aga kui ei tee? Aga minu Mehmet!”
„Aga sina, Aigulka, käi Kuivetu juures ära. Tema saab sinu Mehmetikese hoobilt kätte. Ei jäta maha. Tahad ehk teed? Oled meie oma juba proovinud?”
„Ei ütle ära,” nikutas väärikalt habet isehakanud Homeros.
Ta istus Artjomi vastas, helpides nende kohalikku seeneleent, mida nimetati uhkelt, aga põhjuseta teeks – tõeline tee oli muidugi oma kümme aastat tagasi ära joodud –, ja ootas. Artjom ootas samuti.
„Kes ootab kuuma vett?”
Artjom võpatas: Anja astus ligi. Jäi Artjomi märkamata seljaga tema poole seisma.
„Kas oled täna tööl, Anjut?” haaras Kasukas ta kohe vestlusse, pühkides käsi vastu hõrenevaid karusnahkseid taskuid. „Seened?”
„Seened,” vastas too selja tagant, peaasi, et mitte ümber pöörata; tähendab, märkas kõike.
„Ristluu vist, eks? Upakil ju.”
„Kukub küljest ära, tädi Daš.”
„Seened pole sead!” lausus pilusilmne jässakas Aigul, mühatades hukkamõistvalt. „Tema on upakil. Sa mässa sõnnikus!”
„Mässa ise. Igaüks valib endale südamelähedase töö,” vaidles Anja tasakaalukalt vastu.
Vaidles tasakaalukalt vastu; aga Artjom teadis – just siis, kui ta räägib sellise rahuliku häälega, võib ta virutada. Ja võib üldse kõike, on õpetust saanud. Sellise isaga.
„Ärge tülitsege, tüdrukud,” päästis triipe täis Konstantin keelepaelad valla. „Kõik elukutsed on vajalikud, kõik elukutsed on tähtsad, nagu ütles klassik. Kui seeni pole, millega siis põrsaid toita?”
Šampinjonid kasvasid kinniaetud põhjatunnelis, ühes kahest, mis viisid varem Botaanikaaia jaamani. Kolmsada meetrit seeneistandusi, aga nende taga on veel seafarm. Sead aeti kaugemale, et hais oleks väiksem. Nagu võiksid kolmsada meetrit päästa. Päästis muu: inimese meelte korraldus.
Äsjasaabunud tundsid jäledat seahaisu päevake või paar. Pärast harjusid ära. Anja ei harjunud kohe. Kohalikud elanikud ei tundnud enam ammu midagi. Neil polnud millegagi võrreldagi. Aga Artjomil oli.„Hea, kui seened on südamelähedased,” ütles ta selgel häälel, vaadates Anjale ainiti kuklasse. „Seentega on kergem jutu peale saada kui inimestega.”
„Mõned suhtuvad seentesse asjata sellise põlgusega,” ütles too. „On inimesi, keda ei saagi seentest kohemaid eristada. Isegi haigused on samad,” Anja keeras lõpuks tema poole. „Näiteks minul täna. Poolte seente peal on mingisugune hallitus. Hallitus on tekkinud, mõistad? Kust see tuli?”
„Mis hallitus see veel on?” muutus Aigul murelikuks. „Hallitus meil veel puudus, Allah hoia!”
„Ehk tahab keegi teed?” sekkus Kasukas.
„Hallitust sai terve kastitäis,” ütles Anja Artjomile silma vaadates. „Aga varem olid ju normaalsed seened. Terved.”
„Siis on küll häda käes!” vangutas Artjom pead. „Seened on halvaks läinud.”
„Mida me sööma hakkame?” täheldas Kasukas põhjendatult.
„Muidugi, kas see on siis häda?” vastas Anja talle vaikselt ja kindlalt. „Häda on siis, kui keegi ei võta kogu metroo suurt kangelast ja päästjat enam tõsiselt!”
„Lähme, Aigulka, hingame õhku,” kergitas Kasukas joonistatud kulmu. „Siin läheb kuidagi palavaks.”
„Hm,” Homeros tõusis teiste järel.
„Ei,” peatas Artjom teda. „Näed. Sa ju tahtsid kuulata kangelasest? Artjomist, kes päästis terve metroo? Kuula nüüd. Kuula tõtt. Arvad, et see huvitab inimesi?”
„Sest inimestel on oma asjad ajada. Tõelised asjad. Töö. Lähedaste toitmine. Laste kasvatamine. Aga kui keegi on vaevatud ega suuda endale tegevust leida ja mõtleb igasugu jama välja, siis on tõesti häda.” Anja asus positsioonile ja tulistas teda valangutega: lühike, lühike, pikk.
„Ei, häda on siis, kui inimene ei taha elada inimese kombel, vaid nagu põrsas ja seen,” vastas Artjom. „Kui teda huvitab ainult üks asi…”
„Häda on siis, kui seen otsustab, et on inimene,” ütles Anja, varjamata enam vihkamist. „Aga tõtt ei räägi talle keegi, et mitte endast välja ajada.”
„Kas seentel on tõesti hallitus?” küsis Daška-Kasukas, ise juba eemale astudes.
„Jah.”
„Ptüi kurivaimu.”
„Allah karistab meid!” kuulutas Aigul valjul häälel kaugemalt. „Pattude eest! Et me sealiha sööme!”
„Mine sina ka… Mine… Seened kutsuvad…” müksas Artjom paigale tardunud Anjat. „Köhivad, aevastavad. Ütlevad, kus sa oled, ema.”
„Sa oled kaabakas. Mõttetu.”
„Mine!”
„Seentelt jõuad enne ära oodata.”
„Mine! Lase käia!”
„Mine sina. Mine ise. Mine sinna üles. Laota oma antenn kas või üle kogu linna laiali. Rebi kõri lõhki oma itkudega. Seal pole kedagi, on selge? Mitte kedagi. Kõik on maha kõngenud. Raadioamatöör. Jobu.”
„Sa veel pärast…”
„Pole mingit „pärast”, Artjom. Ei ole.”
Tema silmad olid kuivad. Isa oli talle õpetanud, kuidas mitte nutta. Temal oli ju isa. Lihane, pärisisa.
Pööras ringi, lahkus.
Artjom jäi tassitäie – valge,