(Toimetaja märkus: Nick Lake on väga lahe sell.)

      1

      PÄRJA ÜLESANNE

      Uksed paiskusid lahti ja peapreester Auron Tenebrius jalutas ruumi, rüü tema pika ja kiitsaka kogu ümber keerdumas. Temast paremal oli Vabin, sõnade osas ihnur, kuid hävitavate pilkude osas liigagi helde mees. Tenebriusest vasakul aga Rauge, ilmetu tallalakkuja, kellel oli ebatavaline oskus end oma ülemuse soosingusse vingerdada. Saalomon Pärg oli kõiki kolme viimasel ajal selgelt liiga palju kohanud.

      „Kleerik Pärg,” tervitas Tenebrius ja noogutas kõrgilt tema poole.

      „Teie eminents,” vastas Pärg sügavalt kummardades. „Millele võlgnen selle au?”

      „Mis sa arvad, miks me siin oleme?” päris Rauge peaaegu irvitades. „Jäid aruandega hiljaks. Sa mõtlesid, et peapreester unustab või, mis? Pead teda täiesti lolliks või?”

      „Teda ma lolliks ei pea. Ei,” vastas Pärg rahulikult. „Teda saatvate isikute intelligentsuse osas ei ole ma kahjuks kindel.”

      „Solvang!” kriiskas Rauge. „Kuidas sa julged? Kuidas sa julged peapreestri juuresolekul põlglikku tooni kasutada!”

      „Aitab,” ohkas Tenebrius, „teie mõlemad. Teie lakkamatu nääklemine paneb mu närvid proovile.”

      „Mu kõige alandlikumad vabandused,” ütles Rauge kohe. Mees kummardas ja sulges silmad, huuled silma tikkuvate pisarate tõttu vabisemas. Vaimustav esitus – nagu alati.

      „Jajah,” sõnas Pärg. „Vabandust selle pärast.”

      „Kleerik Rauge üle pakutud dramaatilisusest hoolimata,” ütles Tenebrius, „on tal üpris õige tähelepanek selle kohta, et oled aruandega hiljaks jäänud. Kuidas läheb Valküüria Kainil oma õpingutes?”

      „Ta on kiire taibuga,” ütles Pärg. „Vähemalt praktilise külje pealt. Varjumanamises on tal loomulik anne ja iga kord teda kohates näen temas uusi arenguid.”

      „Ja filosoofilises aspektis?” uuris Vabin.

      „Mitte nii sujuv areng,” möönis Pärg. „Näib, et teda ei paelu üldse ordu ajalugu või õpetused. Selles suunas võib tema mõtete avamiseks vaja minna kõvemat pingutust.”

      „Skelett on teda juba meie vastu mürgitanud,” poetas Tenebrius kibedalt.

      „Kardan, et teil võib õigus olla. Ometi usun, et pingutus on vaeva väärt.”

      „Ja siiski pole mina selles veel veendunud.”

      „Asjaolu, et tüdruk õpib kiiresti, ei tähenda veel, et ta on Surmatooja,” sõnas Vabin.

      „Kleerik Vabin räägib tõtt,” noogutas Tenebrius.

      Pärg andis endast parima, et mõjuda alandlikuna, ja hoidis oma märkused vaka all. Ta oli otsinud nende lunastajat suurema osa oma elust. Seda, kes maailma selle enda eest päästaks. Pärg teadis suurepäraselt petliku lootuse ja umbteede ohtu – ta oli neid mõlemaid juba küllalt kogenud. Ent Valküüria Kain oli teistsugune. Ta tajus seda. Valküüria Kain oligi tema.

      „Ta valmistab mulle muret,” ütles Tenebrius. „On tal potentsiaali? Absoluutselt. Koolitamise ja õppimisega võiks ta meist parim olla. Kuid isegi parimad meist jäävad kaugele sellest, milline peaks olema Surmatooja.”

      „Jätkan temaga tööd,” sõnas Pärg. „Kahe, võib-olla kolme aastaga tekib meil parem ettekujutus tema võimetest ja suutlikkusest.”

      „Kolme aastaga?” naeris Tenebrius. „Üsna palju võib juhtuda ka üürikese aja jooksul. Oleme seda ju näinud. Serpin. Vengeus. Põrgu Kaaskond. Kas julgeme riskida kõrvalteele sattumisega ühe vea tõttu? Kuni meie usinalt preili Kaini testime, võib mõni Mevolenti jüngritest oma hullumeelsetes plaanides koguni edukaks osutuda ja Nägudeta Jumalad päriselt tagasi tuua. Mis siis, kui – nagu sa ise kardad, kleerik Pärg – Lord Julm naaseb meie kõikide karistamiseks? Sellisel juhul ei loe meie plaanid tuhkagi. Pole enam maailma, mida päästa.”

      „Mida siis tema eminents pakub?” küsis Pärg.

      „Peame teadma, kas raiskame sellega oma aega.”

      „Sensitiiv,” noogutas Rauge.

      „Oleme seda varem proovinud,” vaidles Pärg. „Ükski meie selgeltnägijatest ei suuda meile midagi tarka öelda.”

      „Tuleviku lugemine pole iial olnud Surnumanajate ordu tugevaim külg,” ütles Tenebrius. „Meie Sensitiivid on ennustamises mõnevõrra puudulikud. Kuid on üks, kellest ma muudkui kuulen. Finbar midagi…”

      „Finbar Aps,” poetas Pärg. „Aga tema tunneb Valküüriat isiklikult. See tõstataks liigselt küsimusi. Kui ta teda ei tunneks, kahtlen ma isegi siis, kas ta meid üldse meie ettevõtmises aitaks. Nagu ma teile ikka meenutan, ei meeldi me mitte kellelegi.”

      „Me töötame nende kõigi päästmise nimel!” haugatas Rauge, kuid seekord ei pööranud isegi peapreester talle tähelepanu.

      „Selgeltnägija aitab meid,” tähendas Tenebrius, „ja pärast ei mäleta ta sellest midagi. Kleerik Pärg, ma tahan, et võtaksid Hingepüüdja ja laseks lahti sinna vangistatud Jäänuse.”

      Pärja nägu lõtvus. „Teie eminents, Jäänused on ülimalt ohtlikud…”

      „Oh, ma usaldan su võimet iga olukorraga toime tulla,” sõnas Tenebrius lennuka käeviipega. „Lase sellel too Finbar üle võtta. Ja kui ta näeb tulevikku, kus Valküüria Kain on Surmatooja, ning ka seda, kuidas ta maailma päästab, saame suunata kogu oma energia Kaini potentsiaali realiseerumise kindlustamiseks. Kui ta seda tulevikku ei näe, unustame Kaini ja jätkame oma otsinguid.”

      „Aga Jäänuse kasutamine…”

      „Kui töö tehtud, topi see lihtsalt Hingepüüdjasse tagasi. Mis võiks veel lihtsam olla?”

      2

      NAERATAV DETEKTIIV

      Jõulud jäid paari päeva kaugusele ja kõigil majadel peale ühe sellel Dublini eeslinna tänaval särasid akendel valgusmängud. Kolm kõige võistlusaltimat naabrit olid oma väikesed aiad vilkuvaid jõuluvanasid ja hullavaid põhjapõtru täis kuhjanud ning üks idioot mässis koguni oma värava ees olevale laternapostile ümber tulukestega kaabli. Lund polnud, aga öö oli jäine ja pakane klammerdus linnale nagu sädelus.

      Suur auto, mis rullus tuledeta maja ette seisma, oli 1954. aasta Bentley R-Type Continental – ainult üks 208-st sellisest. Oivaline auto, millele