Detektiiv Luuker Leebesurm 5: Maine möll. Derek Landy
Читать онлайн книгу.
teadvuse.
4
SUUREMAS MASTAABIS
Leebesurm pidurdas ja Bentley tegi piruetiga täiusliku peatuse libedal teel. Valküüria lennutas ukse lahti ja kargas välja. Davina Marr lebas kõnniteel kokkuvajunud hunnikus, mitmed luud ilmselgelt puruks.
Üks mees maandus tema taga, üks suur mees metallmaskiga ja Leebesurm ilmus Valküüria kõrvale, revolver käes.
„Sina oledki Tesserakt. Oled, eks? Kes sind palkas? Kelle heaks sa töötad?”
Mees, Tesserakt, isegi ei vaadanud tema poole. Tema punased silmad keskendusid üksnes Marrile. Mees liikus naise poole ja Leebesurm astus talle tee peale ette. Tesserakt haaras kohe relva ja väänas selle Leebesurmal käest. Leebesurm rabas suurema mehe küünarnukist ja randmest ning käänas revolvri endale kätte tagasi.
„Vii ta autosse!” käsutas Leebesurm. Valküüria haaras Marrist ja asus teda eemale lohistama.
Revolvri pärast võideldes lõi Tesserakt esmalt vastu Leebesurma jalga ja too äsas omakorda põlvega Tesserakti reie pihta. Nad koksisid üksteist peaga ja kasutasid võtteid ning vastuvõtteid, mida Valküüria polnud kohanudki. Tüdruk kuulis relva klõpsatust. Kuna maas rüselejate käed lebasid tapariista peal, ei olnud Valküürial olukorrast selget ülevaadet. Viimaks lennutas Tesserakt Leebesurma üle puusa, kuid detektiiv võttis relva endaga kaasa. Leebesurm rullis end püsti ja sihtis Tesseraktile otse rindu. Võitlus tardus.
Valküüria tõukas Marri Bentley tagaistmele ja vaatas õigel ajal tagasi. Ta jõudis näha, kuidas Tesserakt rusika ette sirutas ja selle aeglaselt avas. Kuus kuuli kukkus maha.
„Seda ma mõtlesin, et kaalus kuidagi vähe,” pomises Leebesurm revolvrit ära pannes.
Valküüria kaalus appiminekut, ent ta polnud sellest Tesseraktist isegi kuulnud. Ta teadis hästi, kui ohtlik oli tormata lahingusse oma vaenlast tundmata. Selle asemel lipsas ta Bentley juhiistmele.
Prioriteediks oli Marr ja naise said nad nüüd kätte – pärast kõike seda. Valküüria ei kavatsenud enam tema põgenemisega riskida. Tüdruk lükkas Bentleyl tagasikäigu sisse, nagu oli sada korda Leebesurma juhatuse all teinud, ja väänas rooli. Auto keeras end ümber ning ta pani sisse esimese käigu. Valküüria kihutas võitlusest minema, keeras ümber nurga ja jätkas sõitu. Rohkem liiklust tänaval polnud.
Järgmist kurvi võttis Valküüria pisut liiga uljalt, kuid säilitas kontrolli. Miski liigutas tema tahavaatepeeglis ja juba lendaski Leebesurm auto kõrval. Sõber noogutas talle, Valküüria pidurdas ja lipsas tagasi kõrvalistmele. Leebesurm ronis rooli ja nad jätkasid sõitu.
Valküüria kortsutas kulmu. „Me ei lähegi tagasi?”
„Tesserakti järele?” küsis Leebesurm. „Heldus, ei.”
„Aga ta on raudus, eks? Sa alistasid ta?”
„Mulle meeldiks mõelda, et alistasin ta moraalses mõttes, sest tema on palgamõrvar ja mina mitte. Aga muus mõttes, ei. Mitte eriti.”
Valküüria keeras end istmel ümber ja vaatas selja taha jäävat pimedat tänavat ning suunas siis taas pilgu ettepoole. „Kes ta on?”
„Palgamõrvar, rohkemat ei tea. Tundsin ta ära selle tohutu kogu ja metallmaski järgi. Pole teda iial varem kohanud. See on ilmselt hea. Aga ärme heietame uuest vaenlasest, kelle endale ilmselt täna öösel saime. Heietame hoopis vanast vaenlasest, kes meil tagaistmel kügeleb. Tervist, Davina. Oled arreteeritud mitme mõrvasüüdistuse alusel. Sul on õigust tegelikult mitte kuigi paljule. On sul midagi enda kaitseks öelda?”
Marr jäi teadvusetuks.
„Imetore,” nentis Leebesurm õnnelikult.
Hiberniani kino seisis vana ja uhkena ning veidi hämmeldununa justkui pensionär, kes on oma giidist ja kaaslastest liiga kaugele uidanud. Sellel polnud kohta Dublinis, mis seda ümbritses. Hoonet polnud ümber tehtud ega kohendatud, sellel ei vilkunud mitmel korrusel kahtkümmet ekraani ega toretsenud rivide kaupa näksilette. Küll aga olid seal seintel vanad plakatid, põrandal hargnev vaipkate, üksainus plaksumaisi ja jookide lett ning teatav kopitus, mis ärritas kaua vagusi püsinud allergiaid. See üksik kinolina näitas alati vaid üht – mustvalget pilti telliskiviseinast, mille ühel küljel asus uks.
Aga ekraani taga asusid puhaste valgete seinte ja erksa valgusega koridorid, teadusliku ja müstilise sisustusega ruumid, jumaluse lahkamiseks sobiv surnukuur ja raviosakond, mida Valküüria tavatses murettekitavalt sageli külastada.
Kenspeckle Grauss lohistas end sisse hommikumantlis ja tuhvlites, allesjäänud hallid juuksed veidrate nurkade all püsti turritamas. Ta nägi välja pahur, aga ta nägigi alati pahur välja.
„Mida teie tahate?”
„Tõime sulle patsiendi,” ütles Leebesurm ja noogutas peaga voodil oleva Davina Marri suunas.
Kenspeckle põrnitses naise randmete ümber olevaid käeraudu. „Ei tunne teda. Vii kuhugi mujale. Sinu vang, eks ole? Vii ta mõne Pelgupaiga tohtri juurde, aja nemad keset ööd üles.”
„Ma ei saa seda teha. See on Davina Marr. Tema on üks Pelgupaiga hävitajatest.”
Osa pahurusest lahtus Kenspeckle’i silmades ja selle asendas teatav tülgastunud uudishimu. „Tema siis ongi või? Leidsite ta viimaks üles?” Tohter kõndis lähemale. „Ta on pisut kannatada saanud. Pean tunnistama üllatust, et ta üldse veel elus on. Hakkad vanusega rohkem inimlikkust ja halastust üles näitama, detektiiv?”
„Meie seda talle ei teinud,” sõnas Valküüria. Ta tundis Kenspeckle’i küsimuste alatoonist ebamugavust. „Tegelikult lausa päästsime ta. Marr oleks surnud, kui poleks Leebesurma.”
Kenspeckle tõmbas Marril ühe silmalau üles. „Kirjutan selle sinu hea mõju arvele, Valküüria. See ei selgita siiski, miks te pole teda võimude ette viinud. Olete ju jälle Pelgupaiga ametlikud detektiivid või mis?”
„Soovime seda vaka all hoida,” vastas Leebesurm. „Asjad on praegu liiga plahvatusohtlikud. Kui ta Raiduritele üle anname, kahtlen ma õiglase kohtuprotsessi saabumises. Nad hukkavad ta kohapeal.”
Kenspeckle libistas kätega õrnalt ümber Marri pea. „Nii palju kui mina mäletan, oled sinagi minevikus päris suure hulga süüdlasi hukanud.”
„Ma ei tulnud siia teiega vaidlema, professor. Ma ei usu ilma pealgi, et Marr tegutses Pelgupaika hävitades üksi. Kardan, et tema liitlased või ülemused üritavad tappa ta enne, kui Marr neid üles andma hakkab. Olen üsna kindel, et just nemad selle palgamõrvari värbasidki.”
„Aa,” venitas Kenspeckle, „nii et su kätt ei peata mitte halastus – see on hoopis halastamatus suuremas mastaabis.”
Leebesurm kallutas pea viltu. „See naine vastutab viiekümne inimese surma eest, kuid seda vastutust jagavad teisedki. Nad kõik maksavad selle eest.”
„No nii, et õiglus võib oodata, mis? Sinu vangil on tõsine peavigastus. Jääb minu juurde, kuni tema seisund on ohutu. See peaks võtma vaid mõned tunnid. Maksimaalselt päeva.”
„Keegi peaks teda valvama.”
„Arvad, et naine kujutab endast ohtu? Ta jääb teadvusetuks, kuni mina ütlen vastupidist.”
„Ja kui palgamõrvar teda otsima tuleb?”
„Esiteks peab ta teadma, kelle juures naine on. Seejärel seda, kust mind leida. Ja viimaks peab ta mööda pääsema mu kaitsemeetmetest, mille jaoks läheb tal armeed vaja. Jätke mind nüüd rahule. Võtan ühendust, kui ta on küsimustele vastamiseks piisavalt tugev.”
Kuna neil polnud enam muud teha, kõndisid nad Bentley juurde tagasi. Valküüria kinnitas turvavöö ja nad sõitsid suurele teele. Leebesurm kasutas taas fassaadi. Traagel Koletu esinduskülg andis talle iga kord tema oma näo, armid maha arvatud. Et Leebesurm polnud senini välja valinud üht välimust, korraldas Selana asjad nii, et tema fassaad muutus iga kord. Samad põsesarnad, sama lõug, kuid kõik muu oli tuliuus.
„Saad