Detektiiv Luuker Leebesurm 5: Maine möll. Derek Landy
Читать онлайн книгу.
ja tagasi vormi väänamiseks kasutas, vallanduks tagurpidi. Klaas puruneks, metall lõheneks, raam vajuks kokku, rehvid lõhkeks, mootor praguneks… Töömehe sõnul peitus ainus võimalus täielikku ja lootusetut katastroofi vältida veendumuses, et sa poleks kogu selle protsessi ajal autos sees.
Luuker Leebesurm väljus esimesena. Ta oli pikk ja kõhn ning kandis tumesinist ülikonda ja musti kindaid. Juuksed pruunid ja lainelised, põsesarnad kõrged, lõug aga nelinurkne. Tema nahk oli pisut vahajas ja silmad ei näinud kuigi hästi pidepunkti leidvat. Ent tema nägu näis kõiki asjaolusid arvestades siiski suhteliselt kobe. Üks tema parimatest.
Valküüria Kain astus välja kõrvaluksest. Tüdruk tõmbas jaki luku külma eest kinni ja liitus välisukse poole kõndiva Leebesurmaga. Valküüria kiikas mehe poole ja nägi naeratust.
„Ära tee seda,” ohkas ta.
„Ära tee mida?” vastas Leebesurm sellel imeliselt sametisel häälel.
„Ära naerata. Inimene, kellega me rääkida tahame, elab erksalt valgustatud tänava ainsas pimedas majas. See pole hea märk.”
„Ma ei teadnudki, et ma naeratan,” ütles Leebesurm.
Nad peatusid ukse juures. Leebesurm pingutas kõvasti, et oma näojooni nihutada. Ta suu tõmbus alla. „Kas ma naeratan praegu?”
„Ei.”
„Suurepärane,” ütles ta ja naeratus kargas kohe tagasi.
Valküüria ulatas talle kaabu. „Miks sa sellest näost ei loobu? Sul ei ole seda siin vaja?”
„Ise räägid mulle, kuidas ma peaksin harjutama,” ütles Leebesurm, ent libistas siiski kinnastatud sõrme särgikrae alla ja toksas rangluudele graveeritud sümboleid. Nägu ja juuksed tõmbusid kolbalt ning jätsid alles kiiskava pealuu.
Leebesurm surus kaabu pähe ja lükkas selle kelmikalt viltu. „Parem?” küsis ta.
„Kõvasti.”
„Tore.” Ta koputas ja võttis välja revolvri. „Kui keegi küsib, siis oleme hirmuäratavad jõululaulikud.”
Ta koputas uuesti ja ümises laulu „Hea kuningas Wenceslas”, kuid keegi ei vastanud ikkagi. Ühtegi tuld ei süttinud.
„Veame kihla, et kõik on surnud?” pakkus Valküüria.
„Oled sa lihtsalt uskumatult pessimistlik või räägib see sinu sõrmus sulle midagi?” päris Leebesurm.
Surnumanaja sõrmus Valküüria käel oli tõepoolest jäine, kuid mitte tavapärasest rohkem. „See ei räägi mulle midagi. Tajun selle läbi surma ainult siis, kui seisan enam-vähem laiba kohal.”
„Mis on hämmastavalt kasulik võime, pean ütlema. Hoia.”
Detektiiv ulatas Valküüriale oma relva ja kükitas alla lukku muukima. Valküüria vaatas ringi, ent neid ei jälginud keegi.
„See võib olla lõks,” poetas tüdruk vaikselt.
„Väheusutav,” sosistas Leebesurm. „Lõksud on tavaliselt ahvatlevad.”
„See võib-olla väga kehv lõks.”
„Alati võimalik.”
Lukk klõpsatas lahti. Leebesurm ajas end sirgu, pani muukrauad ära ja võttis revolvri tagasi.
„Minulgi on relva vaja,” pomises Valküüria.
„Sa oled Elemental, kellel on Surnumanaja sõrmus. Ja sind on koolitanud mitmetes võitluskunstides maailma ühed parimad võitlejad,” osutas Leebesurm. „Olen üsna kindel, et see teeb sinust relva.”
„Ma mõtlen relva, mida saab käes hoida. Sul on revolver, Tanital on mõõk… ma tahan endale kaigast.”
„Kingin sulle jõuludeks kaika.”
Valküüria põrnitses teda pahaselt, kui Leebesurm ust tõukas. See avanes vaikselt, isegi mitte kõhedal kombel vana ukse moodi kääksudes. Esimesena sisenes Leebesurm, Valküüria järgnes talle ja sulges ukse. Kulus hetk enne, kui tüdruku silmad hämarusega harjusid. Leebesurm, kellel polnud nagunii silmi ning seega ka probleemi, ootas enne edasi liikumist, kuni Valküüria talle sõrmega märguandeks õlale koputas. Nad kõndisid läbi elutoa, kus Valküüria teda jälle toksis. Leebesurm vaatas tema poole ja Valküüria osutas oma sõrmusele. See sumises hirmsa külma energiaga, kui ruumis olevast surmast toitus.
Nad leidsid esimese laiba sirukil üle diivani. Teine surnukeha kössitas nurgas ja teda ümbritsesid kunagisest lauast allesjäänud rusud. Leebesurm silmitses mõlemat hoolikalt ja raputas siis Valküüria suunas pead. Kumbki ei olnud otsitav mees.
Nad kõndisid kööki. Põrandal lebas näoli kolmas korjus. Kui vennikese kaela poleks kahekorra käänatud, jõllitanuks ta tegelikult lage. Tema käe kõrval lebas kahhelkividele puruks kukkunud pudel ja vänge õllelõhn hõljus endiselt ruumis.
Muidu oli esimene korrus laipadest puhas, niisiis läksid nad trepi juurde. Esimene aste kääksatas, mistõttu Leebesurm astus sellelt uuesti maha. Ta mässis käed Valküüria piha ümber ja nad tõusid maapinnalt ning hõljusid ülemisel trepimademel oleva koolnu juurde. See oli looteasendis surnud naine.
Seal leidus kolm magamistuba ja üks vannituba. Viimane oli tühi, nagu ka esimene magamistuba. Teise toa seina peal mustasid kõrbejäljed ja aknast rippus pooleldi välja järjekordne surnud naine. Valküüria oletas, et seesama naine vastutaski põletusjälgede eest – ta üritas end kaitsta ja seejärel põgeneda. Kumbki katse ei töötanud.
Viimases magamistoas oli keegi elus. Nad kuulatasid, kuidas too üritas riidekapis mitte kõssata. Oli kuulda, kuidas ta nende lähenedes sügavalt hinge tõmbas ja siis kestis absoluutne vaikus lausa kolmteist sekundit. Vaikus lõppes naeruväärselt valju õhu ahmimisega. Leebesurm tõmbas revolvri kuke vinna.
„Tule välja,” käsutas ta.
Riidekapp paiskus lahti ja kriiskav hull tormas Valküüria poole. Valküüria lõi ta käe eemale, rabas särgist ja käänas mehe puusale. Vali röögatus muutus kiunatuseks, kui mehike põrandale prantsatas.
„Ärge tapke mind,” nuuksus ta seal lamades. „Issand küll, ärge palun tapke mind.”
„Kui sa laseksid mul lõpetada,” lausus kergelt ärritunud Leebesurm, „oleksid kuulnud mind ütlemas: „Tule välja, me ei tee sulle viga.” Idioot.”
„Ta ilmselt poleks sind idioodiks kutsunud,” ütles Valküüria halisejale. „Anname endast parima, et viisakana näida.”
Mees pilgutas pisarates silmi ja vaatas üles. „Te… Te ei kavatse mind tappa?”
„Ei, ei kavatse,” sõnas Valküüria õrnalt, „kui sa nina kohe puhtaks pühid.”
Mees nuuskas varrukasse ja Valküüria astus eemale. Tüdruk üritas jälestusest mitte värisema hakata. Mees ajas end vaevaliselt püsti.
„Teie olete Luuker Leebesurm,” pakkus ta. „Olen teist kuulnud. Luukere-detektiiv.”
„Häid pühi,” noogutas Leebesurm. „See siin on mu partner, Valküüria Kain. Ja sina oled…?”
„Mu nimi on Ranajay. Elan siin oma… oma sõpradega. See on nii tore, elada kõigi nende normaalsete inimeste kõrval. Meile tõesti meeldis siin. Mulle ja mu… Mulle ja mu sõpradele…”
Näis, et Ranajay kukub taas nuuksuma. Seetõttu lõikas Valküüria ruttu vahele. „Kes seda tegi? Kes need kõik siin maha nottis?”
„Mina ei tea. Mingi suur kutt. Hiiglaslik. Kandis maski ja rääkis aktsendiga. Silmad olid punased.”
„Mida ta tahtis?” uuris Leebesurm.
„Tuli üht mu sõpra otsima.”
Valküüria kortsutas kulmu. „Ephraim Tungstenit?”
„Jah,” ütles Ranajay. „Kust teie seda teate?”
„Temaga tahtsime meiegi vestelda. Usume, et ta hoidis