Detektiiv Luuker Leebesurm 5: Maine möll. Derek Landy
Читать онлайн книгу.
vestlustest?”
Gordon limpsis huuli. „Ma ei arva, et selleks on praegu täiuslik hetk. Sul on kõvasti asju ette võetud ja ma võin sulle ehk rohkem abiks olla, kui teised ei sega.”
„Sa kardad.”
„Ma ei karda, olen ettevaatlik. Ma ei tea, kuidas mu sõbrad reageerivad. Ma pole ju tegelikult Gordon Edgley – olen üksnes tema isiksuse salvestis.”
„Aga…?” kergitas Valküüria kulmu.
„Aga,” vastas Gordon ruttu, „see ei tähenda, et ma poleks eraldiseisev isik omaenda identiteedi ja väärtusega.”
„Väga tubli,” naeratas Valküüria. „Oled selle kallal kõvasti töötanud.”
„Mul jääb iseloomu tugevdamiseks piisavalt aega, kui selles pisikeses sinises kristallis istun ja su külaskäike ootan.”
„Kas see on sinu peen vihje, et peaksin sagedamini külas käima?”
„Ma praktiliselt lõpetan eksistentsi, kui sind siin pole,” ütles Gordon. „Selles pole midagi vihjamisi.”
Valküüria telefonis piiksatas korraks alarm. „Fletcher tuleb varsti siia,” ütles ta ning korjas Kajakivi koos alusega üles. „Paneme su parem tagasi.”
Gordon järgnes talle, kui Valküüria elutoast välja kõndis ja treppi mööda üles astus. „Täna pärastlõunal toimub suur koosolek, eks?”
„Jajah,” põrnitses Valküüria pahaselt. „Isegi pärast juhtunut ja kõige selle juures, mis minu kohal ripub, pean ikka raiskama aega sellele tobedusele. Leebesurm ütleb, et tähtis on näha, kuidas selline poliitika käib.”
„Sul veab,” sõnas Gordon unistavalt. „Oleksin nii väga tahtnud, et mindki kuhugi sellisele kohtumisele kutsutaks. Kui veel elus olin.”
„Seal vatrab kari inimesi sellest, kuidas me seame üles uue Pelgupaiga. Millega saan mina sinna panustada?”
„Ma ei tea. Üleüldise pahuruse õhkkonnaga?”
„No seda võin teha küll.”
Nad läksid töötuppa. Selle asemel, et minna aga peidetud ukseavast salaruumi, kus onu hoidis kõige väärtuslikumaid esemeid oma kollektsioonis, kõndis Gordon väikese raamaturiiuli juurde akna kõrval. „Ja kuidas Fletcheril tänapäeval läheb?”
„Ta on äge.”
„On ta su vanematega kohtunud?”
Valküüria kortsutas kulmu. „Ei. Ja ei kohtugi.”
„Sa arvad, et nad ei kiidaks heaks?” küsis Gordon raamatuid uurides.
„Arvan, et nad küsiks kohe igasuguseid kohmetust tekitavaid küsimusi. Ja neile ei meeldiks asjaolu, et mu poiss on minust vanem.”
„Tema on kaheksateist, sina kuusteist,” ütles Gordon. „See pole drastiliselt suur vahe.”
„Kui pean neile ütlema, küll ma ütlen. Praegu vastutab Leebesurm selle eest, et esitada kõiki piinlikkust esile kutsuvaid küsimusi, mida mu vanemad võiks üldse küsida. Nii et ära muretse.”
„Siin,” ütles Gordon ja osutas õhukesele kaustikule. „Siin on juhised ühe naise juurde, kes võib sind aidata.”
„Tema võib mu nime pitseerida?”
„Mitte tema isiklikult, aga ta teab kedagi, kes võib seda teha.”
„Kes ta on?”
„See „kes” pole oluline. „Mis” aga küll. Ta on mardus.”
„Tõsiselt räägid või?”
„Enamik marduseid on kahjutud,” ütles Gordon. „Pakuvad teenust, muud ei midagi.”
„Mis teenust?”
„Kui kuuled marduse hala, on see hoiatus, et sured varsti. Ma pole selle teenuse poolt pakutavas hüves kindel, aga teenus on see kahtlemata. Kakskümmend neli tundi pärast selle kuulmist tuleb Dullahan sulle järele.”
„Mis asi on Dullahan?”
„Peata ratsanik, kes teenib mardust.”
„Peata?”
„Just.”
„Tõsiselt?”
„Jah.”
„Nii et tal pole pead?”
„Seda peata reeglina tähendab, jah.”
„Üldse pole pead?”
„Sa oled selle peata värgi külge ikka kõvasti kinni jäänud, mis?”
„See on juba totter, isegi meiesuguste jaoks.”
„Ometi veedad sa oma päevad elusa luukerega.”
„Vähemalt on Leebesurmal pea.”
„Tõsi.”
„Tal on isegi üks varuks.”
„Kas võiks nüüd edasi minna?”
„Jah. Vabandust. Jätka.”
„Tänan. Dullahan sõidab manalavankriga, mida näed alles siis, kui see on juba su kõrval. Ta pole kuigi sõbralik poiss.”
„Ilmselt seepärast, et tal pole pead.”
„Sellel võib olla midagi sellega pistmist.”
„Nii et see mardus,” uuris Valküüria, „on ta üks kahjututest või kahjulikest?”
„Vot seda mina ei tea. Mardused on ka parimal juhul üks omaette hoidev kamp. Kui ta aga pole sind nähes kuigi meelitatud, siis…”
„Jah?”
„Soovitan käed kõrvadele panna, kui ta suu lahti teeb.”
Valküüria silmitses teda. „Või nii. Aitäh soovituse eest.”
„Millal sa plaanid talle läheneda?”
„Varsti vist. Noh, nii varsti kui võimalik. Tahaks sellega ühele poole saada. Ma arvan, et ma… Täna öösel.”
„Tõesti?”
„Jah. Ma pean, Gordon. Kui seda edasi lükkan, ei tee ma seda iialgi. Leian Leebesurmale mingi ettekäände. Ta ei tunne minust puudust.”
„Valküüria, nii palju kui mina tean, on nime pitseerimine üks suur protseduur. Pead seda ette võttes kindel olema, et see on parim variant.”
„Ma lähengi kindlustunnet saama. Mäletad, kui Dusk mind hammustas? Ta maitses mu veres midagi, mis märgistas mind erilisena. Arvan, see maitse seostus kuidagi Darquesse’iga. Niisiis otsin veel ühe eksperdi arvamuse.”
Gordon kortsutas kulmu. „Sa otsid kedagi, kes maitseks su…? Aa, saan aru. Räägid temast.”
„Caelan saaks öelda mulle, mida Dusk tajus. Kui see on halb, ei vaja ma enam tõendeid ega surkimist. Siis tean, et pean seda tegema.”
„Jajah,” nõustus Gordon leebelt.
Valküüria noogutas ja tundis ebameeldivat segu ärevusest ja ebakindlusest. Ta jättis Kajakivi salaruumi ja võttis riiulilt kaustiku. Tüdruk lappas lehti, kuni jõudis märkmeteni marduse kohta. Ta toppis kaustiku jakitaskusse ja läks alla elutuppa. Telefon piiksus uuesti ja hetk hiljem ilmus Fletcher Renn kamina kõrvale. Blondid juuksed turris, huuled alati valmis suudlema või muigama, üks käsi selja taga, teise pöial teksade rihma-aasas.
„Ma olen vapustav,” teatas ta.
Valküüria ohkas. „Oled või?”
„Kas sa ei vaata mind teinekord ja ei mõtle: issand, küll ta on vapustav. Ei või? Mina küll, kogu aeg. Ma muidugi mõtlen, et sina oled ka vapustav.”
„Tänud.”
„Sul on imearmsad tumedad silmad ja imearmsad mustad juuksed ja su nägu on kena ja nii. Ja mulle hullult meeldib, kuidas sa musta