Valged ööd. Ann Cleeves
Читать онлайн книгу.
seda suvehulluseks. Ja sel aastal oli see eriti tuntav. Harilikult on siinne kliima ettearvamatu, muutlik iga tunni tagant, vihm ja tuul vaheldumas sulniste päikesepaisteliste viivudega, kuid nüüd oli ilm pea kaks nädalat püsinud ilus. Pimeduse puudumine mõjus ka lõunapoolsele rahvale. Mõned neist reageerisid isegi ägedamalt kui kohalikud. Nad polnud harjunud, et linnud laulavad hilja õhtul, et hämarus püsib hommikuni ja loodus libiseb välja oma tavapärastest raamidest – kõik see paistis neid häirivat.
Vaadates, kuidas musta riietunud mees päikese joonistatud ruudus põrandale põlvili langeb ja nutma puhkeb, mõtles Perez, et tegemist on suvehulluse ilminguga, ja lootis, et selle vahejuhtumiga tegeleb keegi teine. Žest oli ülimalt teatraalne. See mees poleks osanud ise siia tulla. Kas oli Bella Sinclair ta siia kutsunud või oli keegi alalistest näitusekülastajatest ta kaasa toonud. Lõuna poolt tulles oli üpris keeruline Herring House’i üles leida, isegi Lerwickist läbi sõites. Küllap on selle taga keegi naine, arvas Perez. Või on tegemist veel ühe kunstnikuga, kes tahab endale tähelepanu tõmmata. Perezi teada need, kes on sügavas depressioonis, keda peaaegu kogu aeg nutma ajab, ei soovi sattuda tähelepanu keskpunkti. Nad pigem poevad kuhugi nurka ja teevad ennast nähtamatuks.
Kuid mitte keegi ei tõtanud meest lohutama. Inimesed jäid vait ja jälgisid justkui lummatult, aga samas piinlikkust tundes meest, kes oli nüüd pea üles valguse poole tõstnud ja ulgus ikka veel nutta, käed külgedel rippu.
Perez adus ta kõrval seisva Frani hukkamõistu. Naine ilmselt ootas, et ta midagi ette võtaks. Tõsiasi, et praegu polnud Perezi tööaeg, ei tähendanud midagi. Politseinik peaks ometi teadma, mida nüüd teha. Ja see polnud kõik. Fran kasutas ära teadmist, et mees on temasse kiindunud. Fran oli see, kes määras, kui kiiresti asjad arenevad. Kui kaua oli ta pidanud tänast õhtut ootama? Perez püüdis nii meeleheitlikult naisele meeldida, et sobitas oma elu kokku tema plaanidega. Alati. Ta mõistis alles nüüd, kui täielikult ta sõltub Frani tahtest, ja see äratundmine tabas teda valusalt. Kuid siis, kohe ebameeldiva tõdemuse järel tuli häbitunne väiklaste mõtete pärast. Fran oleks äärepealt oma tütre kaotanud. Ta pidi ju ometi saama aega sellest toibumiseks. Üleüldse oli ta ju väärt, et teda oodata. Perez astus nutva mehe juurde, kükitas tema juurde maha, aitas ta püsti ja talutas pealtvaatajate pilkude alt ära.
Nad võtsid istet köögis, kus noor kokk Martin Williamson suupistekandikuid täitis. Perez tundis teda, oleks osanud tema elulugu jutustada, oleks pärast hetkelist järelemõtlemist võinud öelda isegi noormehe vanavanemate eesnimed. Herring House’il oli oma restoran ja Martin Williamson juhtis seda. Täna oli peaosas muidugi heeringas. Soodaga kergitatud leiva ringikujulised viilud, peal õhukesed rulli keeratud heeringalõigud. Kala oli marineeritud, õhus hõljus äädika ja sidruni puhas lõhn. Valikus oli ka kohalikke austreid ja Shetlandi suitsulõhet. Perez oli lõunast saadik söömata, tal hakkas suu vett jooksma. Martin tõstis nende sisenedes pilgu.
„Ega sul midagi selle vastu ole, kui me veidi aega siin istume?”
„Ainult mitte liiga toidu lähedal. Tervishoiu- ja hügieeninõuded.” Kuid ta ütles seda laia naeratusega. Perezile meenus, milline rõõmsameelne laps ta oli olnud. Perez oli näinud Martinit pulmades ja pidudel, mäletas teda alati naervana, ikka seotud mingi koerustükiga.
Nüüd jätkas noormees köögis toimetamist ega pööranud neile rohkem tähelepanu. Galeriist kandus nendeni viiulimuusikat. Roddyl oli palutud uuesti üles astuda, et taastada soodne õhkkond raharaiskamiseks. Tundmatu nuuksus ikka veel. Perezit valdas kaastunne, ta pani endale pahaks, et oli hetk tagasi mõelnud vaid toidule. Ta ei kujutanud ette, et võiks ise niimoodi avalikult ahastada, oletas, et meest oli tabanud mingi kohutav õnnetus, mis oli pannud ta kõigi ees nutta lahistama. Või oli ta raskelt haige. Just, nii pidi see olema.
„Kuulge,” ütles ta, „kas asi on siis tõesti nii hull?” Ta tõmbas mehe jaoks tooli lähemale ning surus ta sellele istuma.
Mees vaatas Perezit näoga, nagu tajuks alles nüüd tema juuresolekut.
Tundmatu pühkis käeseljaga silmi. See oli lapselik, teesklematu liigutus, mis pani Perezi viimaks heldima. Ta õngitses taskust taskurätiku ja ulatas selle mehele.
„Ma ei saa aru, mida ma siin teen,” ütles mees. Inglane, kuid mitte mõne lõunapoolse krahvkonna elanik, mõistis Perez. Talle meenus Roy Taylor, Invernessi kolleeg. Roy oli pärit Liverpoolist. Kas selle mehe hääldus on samasugune nagu Royl? Mitte päris, leidis ta.
„Me kõik tunneme mõnikord nii.”
„Kes te olete?”
„Jimmy Perez. Ma olen inspektor. Kuid see pole põhjus, miks ma täna Herring House’i tulin. Mu kaaslane on üks kahest kunstnikust.”
„Herring House?”
„See koht siin. Kunstigalerii. Nii seda kutsutakse.”
Mees ei kostnud midagi. Ta oleks nagu sulgunud oma isiklikku maailma, vajunud jälle meeleheite sügavusse, lakanud kuulmast väljastpoolt kostvaid helisid.
„Mis teie nimi on?” küsis Perez.
Ikka ei mingit vastust. Ainult tühi pilk.
„Ei juhtu ju midagi halba, kui te mulle oma nime ütlete.” Ta hakkas kannatust kaotama. Perezile tundus, et täna õhtul avaneb tal võimalus Franiga asjad selgeks rääkida. Ta oli kujutlenud, kuidas ta ööseks naise juurde jääb. Tema kujutlusvõime oli maalinud pilte, mis oleksid jahmatanud neid, kes teda tundsid, olid jahmatanud teda ennastki. Cassie pidi veetma öö oma isa juures. Fran ise oli talle seda öelnud ja see oli ju hea märk. Oli ju? Enamasti viisid teiste inimeste emotsioonid liigagi kergesti ta endaga kaasa. Kuid täna oli tal hea põhjus see nuuksuv võõras tagasi tõrjuda.
Mees tõstis pilgu, et talle otsa vaadata.
„Ma ei tea oma nime,” ütles ta kõlatult. Ei mingit traagikat enam. „Ma ei mäleta seda. Ma ei tea oma nime ja ma ei mäleta, miks ma siin olen.”
„Kuidas te siia tulite? Herring House’i? Shetlandile?”
„Ma ei tea.” Mehe häälde oli tekkinud paanikanoot. „Ma ei mäleta mitte midagi enne seda maali. Seda, mis ripub seal seinal ja kus peal on punases naine. Ma nagu oleksin sündinud seda pilti vahtides. Nagu see oleks ainus asi, millest ma aru saan.”
Perez hakkas kahtlustama, et see võib olla mingi kohatu nali. Sedasorti nali, mida Sandy võiks ehk naljakaks pidada. Sandyl, Perezi töökaaslasel, kes oli pärit Whalsayst, oli pisut lapsik huumorimeel. Jaoskonnas teadsid kõik, et boss on täna siin koos oma inglannast kunstnikuga, ja Perez poleks eriti imestanud, kui nad oleksid teinud katset nurjata tema õhtused plaanid. Nende meelest oleks see olnud hirmus naljakas.
Mehel ei paistnud olevat peavigastust. Ta nägi välja liiga esinduslik ja klanitud, et temaga oleks alles äsja võinud juhtuda mingi õnnetus. Aga kui ta teeskles, siis igatahes veenvalt. Need pisarad ja üle kere vappumine. Midagi sellist on ju raske teeselda. Ja kust võiks Sandy teda tunda? Kuidas oleks Sandy suutnud veenda teda sellist etendust andma?
„Te võiksite oma taskud pahupidi pöörata,” pani Perez ette. „Seal peaks teil olema juhiluba, krediitkaardid. Saame siis vähemalt teie nime teada, otsime üles sugulased, saame vähemalt aimu, mis teiega võis juhtuda.”
Inglane tõusis, pistis käe põuetaskusse. „Siin pole midagi,” teatas ta. „Ma hoian oma rahakotti alati siin.”
„Seda te siis ikkagi mäletate?”
Mees ebales. „Mulle vähemalt tundub nii. Aga kuidas ma saan üldse milleski kindel olla?” Ta asus aeglaselt, järjekindlalt kõiki taskuid läbi otsima. Mitte midagi. Ta võttis pintsaku seljast ja ulatas Perezile. „Kontrollige ise.”
Perez tegi seda, kuigi teadis juba ette, et ei leia midagi. „Aga püksitaskud?”
Mees tõmbas taskud pahupidi, seisis seal hirmunult ja veidi naeruväärselt, valge voodririie tilpnemas musta kanga taustal.
„Teil polnud midagi kaasas?” päris Perez. „Kotti? Portfelli?” Ta kuulis ise oma hääles meeleheidet. Lootus veeta öö koos Franiga kahanes kiiresti olematuks.
„Kust