Valged ööd. Ann Cleeves
Читать онлайн книгу.
vanakesed. Teda hirmutas mõte, et see võib juhtuda ka tema endaga. Kas ma lõpetan oma elupäevad keskuses bingot mängides? Kord oli ta maininud midagi taolist Edithile ja naine oli vastuseks torganud: „Eeldusel, et sul veab! Nüüd, kui naftatulud hakkavad kokku kuivama ja kõik on säästurežiimil, võib juhtuda, et siis keskust enam polegi, kui meie seda vajame.” Rohkem mees oma hirmudest enam juttu ei teinud. Teda lohutas vaid teadmine, et tõenäoliselt sureb ta enne Edithit. Naised ju elavad meestest kauem. Kenny ei suutnud isegi ette kujutada, kuidas oleks elada päris üksi.
Kenny kallas tee välja, määris röstsaiale võid ja Edith tuli kööki, riides, juuksed veel märjad, kuid krunni keeratud.
„Mida sa täna teha kavatsed?” küsis ta.
„Harvendan naeritaimi,” vastas Kenny.
Naine tegi kaastundliku grimassi, sest teadis hästi, milline tüütu ja selga vaevav töö see on – kõblata välja liiga tihedalt kasvavad taimed, et juurikal oleks ruumi kasvada.
Kuid Kennyl oli eilsest saadik mõlkunud peas mõte, et täna peaks siiski paadiga merele minema. Edithile ta sellest ei rääkinud. Naine rabas nii kõvasti tööd teha ja Kennyl oli tunne nagu koolipoisil, kes kavatseb tunnist poppi teha.
Röstsaia ära söönud, kadus Edith väiksesse magamistuppa, mis oli kunagi olnud Ingridi tuba ja mida ta nüüd kasutas kabinetina, ning korjas oma paberid kokku ja pani kotti. Kenny läks koos naisega välja, suudles teda hüvastijätuks ja saatis pilguga eemalduvat autot.
Ta oli küll kavatsenud paar tundi naeritaimi harvendada, enne kui paadi vette lükkab, kuid juba oligi tal jalge all lühike tee randa kuuri juurde, kus ta hoidis oma päramootorit, õngi ja mõrdu. Puhus kerge tuuleke. Idakaarest. Ta jäi hetkeks kaaluma, kas peaks siiski kellegi kaasa kutsuma, ning käis mõttes läbi need, kes üldse saaksid ühes tulla. Martin Williamson oli meeldiv noormees, aga enamasti käis ta hommikuti tunnikese poes abiks, enne kui alustas tööpäeva Herring House’i kohvikus. Kenny seisatas hetkeks ja kuulis vaikuses lunne muuli taga maaninal. Neid oli nüüd vähem kui tema poisipõlves, aga siiski piisavalt, et ta kõrv tabaks lähemale jõudes nende kädina.
Ta ületas tee ja liiva vahelise kiviklibu. Siit läks otsetee, kus pidi kogu aeg hoolega jalge ette vaatama. Kord oli ta siin jala ära nihestanud, see valutas mitu päeva. Ta peatus, kui oli jõudnud varjuni, mille Herring House maale heitis, lihtsalt et vaadata, kas läheduses keegi veel ringi liigub, kuid kedagi polnud näha. Galerii kohvikus pidi hiljem kohvi pakutama, kuid selle avamiseni oli veel aega ja maja ees ei paistnud pargitud autosid.
Kuur seisis tee kõrval täpselt seal, kus tee ühtis muuliga, minna oli veel paarsada jardi. Tema ja Lawrence olid selle kuuri kunagi püsti pannud ja see paistis veel päris tugev, kuigi järgmisel või ülejärgmisel aastal tuleb katuse laineplekist paneelidest mõned välja vahetada. Kuuri ei pandud kunagi lukku, seda kasutasid kõik Biddista paadiomanikest mehed, teised peale nende muuli juurde kuigi tihti ei sattunud. Kunagi ammu oli kõik, mida saare elanikud vajasid – süsi ja vili ja loomasööt –, toodud laevaga just siia. Nüüd randusid siin ainult mujalt tulnud puhkajad, kes oma jahiga ööseks ankrusse jäid, kuid sel aastal polnud Kenny veel ainsatki puhkajat näinud. Uksel oli raske riiv, et ukse saaks väljastpoolt kindlalt kinni panna, siis ei pääsenud tuul seda logistama. Täna aga oli riiv lahti ja uks paokil. Kenny püüdis meenutada, kes oli viimasena kuuris käinud, kes võis olla nii lohakas. Ühestainsast korralikust puhurist oleks piisanud, et kuuriuks hingedelt maha rebida. Roddy Sinclair, oletas Kenny. See oleks nii tema moodi. See poiss lihtsalt ei osanud teistega arvestada. Kord oli ta paadikuuris mingit pidu pidanud ja järgmisel päeval oli Kenny leidnud eest hunniku punaseid purke, tühja viskipudeli ja ühe võõra noormehe magamiskotis põõnamas. Kenny tõmbas ukse lahti ja hingas sisse sõõmu tuttavat mootoriõli ja kala lõhna.
Kuna ta oli mõelnud Roddy Sinclairile, arvas ta esimese hooga, et laest alla rippuv kogu kujutab endast poisi järjekordset koerustükki. Et Roddy on ennast Bella peol purju joonud ja otsustanud natuke nalja teha. Kenny oli kindel, et lähemale minnes leiab ta eest õlgi täis topitud väetisekoti, millele on peale tõmmatud must pintsak ja alla seotud mustad püksid. Pea oli sile, pisut läikiv. Nagu päris, mõtles Kenny. Ta lükkas rippuvat kogu. See oli üllatavalt raske, kindlasti mitte õlekubu. Vari kiikus kuuri tagaseinal edasitagasi ja kogu hakkas köie otsas keerlema ning alles nüüd nägi Kenny esimest korda nägu. Seda kattis klounimask: uksepraost langev hommikuvalgus peegeldus vastu valgelt läikivalt plastmassilt, punane suu irvitas ja jõllis silmades oli tühi pilk. Siis nägi Kenny, et kogul on päris inimese käed. Nahk. Kondised sõrmenukid. Küüned siledad ja ümarad nagu naisterahval. Aga see polnud naine. See oli mees, kiilakas mees. Surnud mees, laetala küljes köie otsas alla rippumas, varbad ainult mõni toll põrandast kõrgemal. Kõrval ümber kukkunud suur plastmassämber. Kenny mõistis, et mees oli ämbri kummuli keeranud, kasutanud seda üles ronimiseks ja siis selle ümber ajanud. Ta tundis, kuidas tal kõht krampi tõmbub. Ta oleks tahtnud maski maha kiskuda, surnu näo ees oli see rõve. Kuid ta ei suutnud. Selle asemel võttis ta mehe käsivartest korraks kinni, et kogu ometi paigale jääks. Ta ei talunud mõtet, et surnu jääb temast tala külge kiikuma nagu võlla tõmmatud hernehirmutis.
Tema esimene mõte oli helistada Edithi mobiilile. Aga mida saaks Edith teha? Ja nii, ennast natuke narrina tundes, teadvus ähmane, astus Kenny kuurist välja, istus kiviklibule maha ja valis numbri 999.
Viies peatükk
Perez kuulis uudist oma mobiilist, kui ta Frani juurest tööle sõitis. Enne seda, magamatusest uimane, oli ta nii süvenenud eelmise öö sündmuste meenutamisse, et juhtis autot masinlikult, ümbrust peaaegu tajumata. Ta peas helises veel muusika, mille Fran oli pannud CD-mängijasse, kui nad olid majja sisenenud – naisehääl, midagi hoogsat ja keldipärast, talle tundmatut. Ta arutles endamisi, kas ta seda, mis tema ja Frani vahel juhtus, mitte üle ei hinda. See oli väga tema moodi. Süngeid mõtteid mõlgutada. Perezi esimene naine Sarah oli kord öelnud, et mees ootab temalt liiga palju, esitab talle tundepõhiseid nõudmisi. Ma peaksin olema vintskem ja samas paindlikum, mõtles Perez. Rohkem mees. Mulle läheb liiga palju korda, mida naised minust arvavad.
Ja siis tuli see kõne ja Perez sundis ennast keskenduma. Töö oli jääv suurus, midagi, mis tal hästi välja tuli. Ja Sandyl, kes niigi polnud kuigi kõneosav, muutus jutt stressi ja erutuse tõttu peaaegu arusaamatuks – nagu ikka. Perezil ei jäänudki muud üle, kui kogu tähelepanu Sandyle suunata.
„Meil on enesetapp,” teatas Sandy. „Kenny Thomson leidis ta rippumast selles kuuris, kus biddistalased hoiavad oma kalapüügikoli.”
„Kes ta on?” küsis Perez.
Helistaja hääl jäi veidikeseks vait. „Kenny Thomson. Sa tead teda küll. Ta on terve elu Biddistas elanud. Nad peavad seda talu, mille maad tõusevad abaja juurest üles mäkke …”
„Ei, Sandy. Ma ei mõelnud, et kes ta leidis. Kes on see enesetapja?”
„Ma ei tea. Kenny teda ära ei tundnud. Ta igatahes ütles, et tal pole aimugi. Ma olen juba teel.”
„Ära ainult midagi puuduta,” manitses Perez. „Nii igaks juhuks.” Ta mõistis, et Sandy peaks seda ütlematagi teadma, nagu ka seda, et Sandy unustab tema hoiatuse kohe, kui on sündmuskohale jõudnud, kuid ta pidi need sõnad lausuma.
Alles siis, kui ta eelmisel õhtul läbitud teele keeras, meenus talle mees, kes oli Herring House’is nutma puhkenud. Perez polnud tema leidmiseks eriti pingutanud. Ta oli köögiuksest välja astunud, et heita pilk ranna ja tee poole, sinna, kus lõppes kalmistu, kuid tundmatust polnud märkigi. Kui ta seepeale üldse midagi tundnud oli, siis eelkõige kergendust. Mees pidi ikkagi olema autoga, sest kuidas muidu oleks ta saanud nii kiiresti silmist kaduda. Järelikult oli võõras iseenesest terveks saanud, kui teda üldse oligi mingi kummaline haigushoog tabanud. Enne galeriisse naasmist oli Perez korraks mõelnud, et peaks vist sellest mehest kellelegi teatama. Aga kellele? Ja mida? Hoidke silmad lahti, kui peaksite nägema meest, kes muudkui lahistab nutta. Tal on võib-olla mälukaotus. Kuulatades, kuidas lained ranna kiviklibu noolivad, oli inspektor otsustanud, et sel pole mõtet. Mingi turist, oli ta endale kinnitanud, nupust nikastanud või purjus või narkojoobes. Sel aastaajal paistsid saared