Valged ööd. Ann Cleeves
Читать онлайн книгу.
ajal Bella teda enam ei kutsunud. Ta teadis, et Kenny nagunii ei tule. Edith oleks ehk meelsasti kasutanud võimalust kordki piduriided selga panna. Minna uhkele peole veini mekkima ja kuulama, kuidas seal räägitakse kunstist ja raamatutest. See oleks ehk Bella tänuvõlga nende ees veidigi kahandanud. Aga Kenny ei andnud selles küsimuses karvavõrdki järele. Muidu oli ikka Edith see, kellele nende majas viimane sõna jäi, aga kui asi puudutas Bella Sinclairi, ei lasknud Kenny endale vastu vaielda. „Ilma selle naiseta oleks Lawrence veel praegugi siin.” Kord oleks ta äärepealt lisanud: see naine murdis ta südame. Aga Edith oleks teda siis sentimentaalsuse pärast aasima hakanud. Edith oli alati olnud terava keelega, juba lapsest saati. Ja oli nüüdki veel. Kenny muheles. Rohkem kui kolmkümmend aastat abielu ja tema ikka veel kardab oma naist.
Ta vaatas kella. Pool kümme, rohkem kui ta arvas. Südasuvel oli ajataju kerge kaduma. Ta käis igal õhtul üleval mäe peal, kui ainult ilm vähegi lubas. Et lambad üle vaadata, nagu ta väitis, aga see oli tegelikult pigem ettekääne. Enamasti ikka selleks, et pääseda eemale arvutil klõbistavast Edithist, olla veidike omaette. Kui Edith oma tööd tegi, oli tal tunne, nagu oleks kogu maja lihtsalt tema naise laiendatud kontor, ja Kenny ei tundnud siis ennast seal kuigi koduselt. Talviti võttis ta mõnikord püssi ja taskulambi kaasa ning sõitis üle mäe jäneseid laskma. Esituled pimestasid jänest ja tegid temast kerge saagi. Kenny püssil oli summuti, et esimene lask ülejäänud jäneseid põgenema ei peletaks. Jänesepraad talle tegelikult ei maitsenud, liha oli liiga magus ja limane, aga piruka sees koos rohke sibula ja peekoniga võis ju vahest ka jänest süüa. Enamasti läks siiski nii, et ta viskas lastud jänesed lihtsalt minema.
Mõttetu raiskamine, noomis Edith siis. Tema lapsepõlv oli olnud vaene ja nüüdki veel kartis ta raskete aegade tagasitulekut, kuigi tal endal oli hea töökoht ja tema talupidajast mees käis aegajalt ehitustel lisa teenimas. Edith ei sallinud raiskamist. Aga nüüd oli neil sääste. Nad ei pidanud kartma, et jäävad vanaduspõlves nälga või oma lastele ülal pidada.
Kenny hõikas oma koera Vaila enda juurde, et kodu poole teele asuda. Kodu paistis talle kätte mäeharjalt veidi enne randa, selle taga seisis peaaegu veepiiril palju kõrgem Herring House. Kaugemal mererannas asus kalmistu. Kunagi ammu, enne teede rajamist, toodi kadunuke sinna paadiga kohale. Kõik Shetlandi surnuaiad olidki rajatud otse kaldale. Kennyle päris meeldis mõte, et temagi kirst viiakse matmiskohta ta enda paadiga, kuid ta arvas, et küllap leitakse varsti mingi põhjus, mis seda enam ei luba.
Ta nägi silmanurgast maanteel liikumist. Nägemine polnud enam see mis vanasti, kuid Kennyle tundus, et ta oli märganud kedagi galeriist lahkumas. Ta teritas pilku. Kuigi ta teeskles, et Bella tegemised ei lähe talle korda, sai uudishimu võitu. Harilikult ei lõppenud Bella peod nii varakult ja see külaline ei istunud autosse, et sõita mööda abaja äärt tagasi Lerwickisse viivale suurele teele. Selle asemel valis ta teele jõudes hoopis vastupidise suuna, möödus postkontorist ja kolmest majast enne muuli. Sealt edasi viis tee ainult vana kirikla juurde, kus elas Bella, ning Kenny ja Edithi majani. Skolesi järel ahenes tee jalgrajaks, mis kulges üle mäe selle taga asuvasse orgu. Ainsad inimesed, kes teerada kasutasid, olid Kenny, kui ta käis lambaid üle vaatamas, ja puhkajad oma jalgsimatkadel.
Kenny seisis ja jälgis tundmatut, kuni too jõudis kohani, kus tee kulges nõlvast alla ja kadus silmist. Mees jooksis veidralt hüpeldes, olles ebaloomulikult suure nurga all ettepoole kumaras, nagu võiks ta iga hetk käpuli käia. Kenny mõtles, et Bella suhtlusringkonda kuuluvate inimeste puhul ongi see tüüpiline. Kunstnikud. Nad isegi ei jookse nagu teised. Bella oli alati veidrikke ligi tõmmanud. Neil suvedel, kui nad kõik olid veel noored, oli kiriklas peatunud hulgaliselt võõraid. Nad olid voorinud oma kentsakates riietes seal sisse ja välja, avatud akendest oli tulvanud kummalist muusikat ja kostnud nende vatramist, mis ei paistnud hetkekski vaibuvat. Aga nüüd elas Bella seal üksinda, seltsiks ainult too vennapoeg. Talle endale oleks olnud parem Lawrence’iga kokku jääda.
Kenny rühkis edasi mäest üles ning luges mõttes oma lambaid kokku. Nädala lõpu poole tuli loomad keritsemiseks kokku ajada ja mäe pealt alla tuua. Unstist oli lubanud paar meest talle abiks tulla ja ka Martin Williamson oli lubanud aidata.
Kui Kenny maja juurde jõudis, oli kell juba üksteist läbi, kuid Edith toimetas ikka veel aias. Kõplas parajasti ube, tõmbas väikeste agressiivsete liigutustega vao vahelt umbrohtu üles. Suurema osa õhtust pidi ta siiski olema veetnud arvuti taga, sest kuigi palju polnud veel tehtud. Kuulnud meest lähenemas, tõstis Edith pilgu. Kenny leidis, et ta näeb väsinud välja. Edith oli viibinud Lerwickis terve päeva väldanud koosolekul ja koosolekud kurnasid ta alati ära.
„Tule juba tuppa,” ütles Kenny. „Muidu söövad sääsed meid mõlemaid elusalt ära.”
„Ma teen veel ainult selle vaovahe valmis.” Kenny vaatas, kuidas naine kummardub jälle kõplama, ja mõtles endamisi, kui kangekaelne ta on ja kui tugev.
„Kas sa nägid seda meest?” küsis Kenny, kui Edith viimaks selja sirgu ajas ja kõpla maja seinale toetas.
„Mis meest?” Naine vaatas teda, lükkas juuksesalgu näolt ära. Kennyle turgatas pähe, et ta on praegu isegi ilusam, kui oli nooruses. Siis olid ta näojooned paistnud pisut teravad ja luude peal justkui polekski olnud liha. See, mida Kenny oli tookord Edithi vastu tundnud, polnud õieti armastus. Vähemalt mitte selline armastus, mida näidatakse filmides. Või selline, nagu Lawrence oli Bella vastu tundnud. Nende algus polnud sama kirglik ei tema ega Edithi jaoks. Aga nad olid hästi läbi saanud ja Kenny oli teadnud, et sellest tuleb toimiv suhe. Et nad ei hakka teineteisele tõsiselt närvidele käima. Nüüd, kui Edith oli saanud viiekümneseks, vaatas Kenny teda mõnikord imestades. Naise näol polnud peaaegu üldse kortse, ta silmad olid otse uskumatult sinised. Nüüd oli nende vahele tekkinud kirg, mille jaoks neil polnud jätkunud energiat siis, kui lapsed olid veel väikesed.
„Mis meest?” kordas Edith. Mitte ärritunult, et peab küsimust kordama, vaid kerge muigega, justkui teades, mis mõtted Kennyl peas liiguvad.
„Seda meest, kes Herring House’i juurest siiapoole jooksis. Ta pidi siit mööda tulema.”
„Mina ei näinud,” vastas Edith.
Ta tõusis, võttis mehel käe alt kinni ja viis ta majja.
Edith tõusis igal hommikul varakult. Isegi siis, kui nad olid sõitnud puhkama või oma lapsi külastama, oli Edith enne teda üleval.
Kenny kuulis, kuidas ta köögis toimetab, tõstab kannu keeduplaadile ja avab siis ukse. Ta teadis, mida naine teeb järgmiseks: ise veel pidžaamas, tõmbab ta kummikud jalga, et minna kanu välja laskma. Edith pidi tööle minema alles üheksaks ja enne teele asumist istus ta koos mehega hommikust sööma. Kenny jaoks polnud hommikul maast lahti saamine nii kerge, Edithit vaevas aga südasuvel hoopis unetus. Kui Kenny keset ööd kempsu minekuks üles ärkas, tajus ta sageli selgelt, et Edith on ärkvel, lamab liikumatult tema kõrval voodis. Edith oli küll akende ette paksud kardinad riputanud, kuid neis valgetes öödes oli midagi, mis pani tema sisemise kella valesti käima. Mõnele see lihtsalt mõjus niimoodi. Kui Kenny ise öösel und ei saanud, tõmbus ta pingule, muutus kergesti ärrituvaks, pea täis ärevaid mõtteid. Unetus muutis Edithi kahvatuks, kuid ta ei kaevanud kunagi väsimuse üle ega jäänud töölt koju. Kord oli Kennyl õnnestunud veenda naist minema arsti juurde unerohtu küsima, kuid Edith ütles, et siis on ta terve järgmise päeva uimane ja aeglase taibuga ega saa keskuses tööga hakkama nagu tavaliselt. Mees tundis kergendust, kui päevad jälle lühemaks jäid ja Edith oli taas tema ise.
Kenny nautis seda poolt tundi hommikusöögilauas, kui nad said olla ainult kahekesi, enne kui naine tööle läks. Selleks ajaks, kui Kenny pestud ja riidesse sai, oli Edithil tee valmis ja köögist tuli röstsaia lõhna. Edith oli läinud duši alla, mees kuulis, kuidas veepaak uuesti täitus.
Edith pidas vanurite ja puuetega inimeste hoolekandekeskuses juhataja ametit. Kenny polnud ikka veel selle mõttega päriselt harjunud – tema Edith vastutamas kogu personali ja eelarve eest, sõitmas Lerwickisse koosolekule, peenelt riides, juuksed üles pandud. Edith õpetas välja kõik Shetlandi hooldajad, näitas ette, kuidas nende hoole alla usaldatud inimesi turvaliselt tõsta ja liigutada. Kenny imetles oma naise tugevust ja otsusekindlust. Kõik selle