Nahkhiirmees. Ю Несбё
Читать онлайн книгу.
Blond ilus tüdruk, kui piltide järgi otsustada. 23-aastane, eks ole?”
Harry noogutas. McCormack oli nüüd tõsine: „Kalurid leidsid ta Watson’s Bay kaldalt, täpsemalt The Gap Parkist. Poolalasti ning märgid näitavad, et ta kõigepealt vägistati ning seejärel kägistati ära, kuid spermajäänuseid pole. Seejärel viidi laip öö varjus parki ja visati sinna.” Ta tegi grimassi.
„Veidi halvema ilmaga oleksid lained ta kindlasti kaasa viinud, aga selle asemel jäi ta hoopis kivide vahele lebama, kust ta järgmisel hommikul leiti. Nagu juba öeldud, spermajääke meil ei ole ning põhjuseks on see, et tupp oli lõhki lõigatud nagu kalafilee ning merevesi oli tüdrukut korralikult pesnud. Seega ei ole meil ka sõrmejälgi, kuid meil on umbkaudne surmaaeg …” – McCormack võttis prillid eest ja hõõrus nägu – „ja meil puudub mõrvar. Mida paganat sa oled mõelnud selles osas ette võtta, härra Holy?”
Harry hakkas vastama, kui teda katkestati: „Just, oled mõelnud jälgida hoolikalt, kuidas me selle põrgulise sisse mässime, ning samal ajal rääkida Norra ajakirjandusele, millist head koostööd me teeme. Hoida silm peal, et me ei solvaks kedagi Norra saatkonnast ega omastest, aga muus osas võtta seda kui puhkust ning saata oma kallile politseiülemale paar kaarti. Kuidas tal üldse läheb?”
„Hästi, nii palju kui mina tean.”
„Suurepärane naisterahvas. Ta on sulle kindlasti selgitanud, mida sinult oodatakse.”
„Mingil määral. Ma võtan uurimisest os…”
„Tore. Unusta see. Uued reeglid on sellised. Esiteks: alates praegusest hetkest allud sa mulle, mulle ja veel kord mulle. Teiseks: sa ei võta osa mitte millestki, milleks sa pole minult käsku saanud. Ja kolmandaks: üks üleastumine, ning lendad esimese lennukiga koju.”
Seda öeldi naeratuse saatel, kuid sõnum oli selge: käed saagist eemale, Harry oli siin üksnes vaatlejana. Ta oleks ilmselt sama hästi võinud ujumispüksid ja fotoaparaadi kaasa võtta.
„Nagu ma olen aru saanud, oli Inger Holter Norras mingisugune telekuulsus?”
„Poolkuulsus, Sir. Ta oli ühe paar aastat tagasi jooksnud noorteprogrammi saatejuht. Ta oli tegelikult juba unustusse vajumas, enne kui see juhtus.”
„Jaa, mulle on räägitud, et teie ajalehed on selle mõrva suurelt ette võtnud. Mõni neist on juba inimesi siia saatnud. Me oleme rääkinud neile seda, mida teame, aga seda pole palju, nii et neil hakkab kindlasti varsti igav ja nad sõidavad koju. Nad ei tea, et sa siin oled, meil on nende jaoks oma lapsehoidjad olemas, nii et pääsed sellega tegelemisest.”
„Tänan, Sir,” ütles Harry ja mõtles seda tõsiselt. Mõte üle õla piiluvatest üliinnukatest Norra ajalehtede reporteritest ei olnud sugugi paeluv.
„OK, Holy, ma olen sinuga aus ja räägin, kuidas asjad on. Minu ülemus selgitas mulle hoolikalt, et Sydney linnavõimud näeksid äärmiselt suure heameelega, et see asi lahendataks nii kiiresti kui võimalik. See on, nagu ikka, seotud poliitika ja majandusega.”
„Majandusega?”
„Vaata, arvestuste kohaselt kasvab tööpuudus Sydneys sel aastal üle kümne protsendi ning linn vajab igat krooni, mille turism sisse toob. 2000. aastal on ees ootamas olümpiamängud ja turistide vool Skandinaaviast on kõvasti kasvamas. Mõrv, eriti veel lahendamata mõrv, on linnale halb reklaam. Nii et me anname endast parima, meil on asja kallal neljaliikmeline uurimisrühm pluss suurendatud ligipääs maja ressurssidele – kõikidele andmebaasidele, kriminaaltehnilisele personalile, laboratooriumirahvale ja muule.”
McCormack otsis välja paberilehe, mida ta kulmu kortsutades uuris.
„Tegelikult peaksid sa koos Wadkinsiga töötama, kuid kuna sa oled ekstra Kensingtoni palunud, siis ei näe ma põhjust vastu olla.”
„Sir, ma ei ole enda teada …”
„Kensington on hea mees. Pole palju põliselanikke, kes oleksid jõudnud sama kaugele kui tema.”
„Ah nii?”
McCormack kehitas õlgu.
„Nii need asjad lihtsalt on. Niisiis, Holy, kui peaks midagi olema, siis tead, kust mind leida. Küsimusi?”
„Hmm, ainult üks väike formaalsus, Sir. Tahaksin teada, kas Sir on siin maal õige kõnetusviis ülemuse poole pöördumiseks või on see veidi liiga …?”
„Formaalne? Jäik? Jah, küllap on. Aga see meeldib mulle. See aitab mul meeles pidada, et selle krempli boss olen siiski mina.” McCormack müristas naerda ja lõpetas kokkusaamise mahlaka tervituskäepigistusega.
„Jaanuar on Austraalias turismihooaeg,” selgitas Andrew, kui nad end Circular Quayl autode voolus edasi pressisid.
„Kõik tulevad ooperimaja vaatama, lahel paadisõitu tegema või Bondi Beachile naisi vaatama. Kahju, et sa töötama pead.”
Harry kehitas õlgu.
„Sellest pole midagi. Turistimagnetid ajavad mind nagunii ainult higistama ja tekitavad tahtmise kedagi lüüa.”
Nad jõudsid New South Head Roadile, kus Toyota kiirendas ida poole, Watson’s Bay suunas.
„Sydney idaosa pole päris selline nagu Londoni idaosa,” selgitas Andrew, kui nad möödusid majadest, millest üks oli moodsam kui teine. „Selle kandi nimi on Double Bay. Me kutsume seda Double Payks.”
„Kus Inger Holter elas?”
„Ta elas veidi aega koos kallimaga Newtownis, aga kui nad lahku läksid, kolis ta Glebe’is väiksesse ühetoalisse korterisse.”
„Kallimaga?”
Andrew kehitas õlgu.
„Too on austraallane, arvutiinsener, ja kohtus Ingeriga, kui Inger kaks aastat tagasi siia puhkusele sõitis. Tal on mõrvaõhtuks alibi ja ta pole ka muidu just mõrvari prototüüp. But ya never know, do ya?”
Nad parkisid The Gap Parki serva, mis oli üks Sydney paljudest rohelistest kopsudest. Järsud kivitrepid viisid üles tuulest räsitud parki, mis kõrgus põhja pool Watson’s Bay kohal ja idas Vaikse ookeani kohal. Kuumus lõi neile vastu, kui nad autoukse avasid. Andrew pani ette paari suuri päikeseprille, millega ta meenutas Harryle kodukootud pornokuningat. Ühel või teisel põhjusel oli Austraalia kolleeg tõmmanud endale täna selga kitsa ülikonna ja Harry meelest nägi see must laiaõlgne mees veidi koomiline välja, kui ta tema ees teerada mööda vaatluskoha poole õõtsus.
„See siin on Vaikne ookean, Harry. Järgmine peatus Uus-Meremaa umbes 2000 märja kilomeetri kaugusel.”
Harry vaatas ringi. Lääne pool nägi ta kesklinna koos Harbouri sillaga, põhja pool supelranda ja purjekaid Watson’s Bayl ja rohelist Manlyt, väina põhjaküljel asuvat eeslinna. Ida pool kaardus horisont erinevate sinise värvi toonide spektris. Kaljud langesid nende ees otse alla ja seal kaugel lõpetasid lained kivide vahel oma pika teekonna müriseva crescendo’ga.
„Nii, Harry, nüüd seisad sa ajaloolises paigas,” ütles Andrew. „1788. aastal saatsid inglased oma esimese laevatäie karistusaluseid Austraaliasse. Oli otsustatud, et nad sätivad end sisse siit umbes miili jagu lõunas Botany Bays, aga kohale jõudes arvas hüva kapten Phillip, et maastik on liiga põrgulik, ning saatis väikese paadi ranniku äärt mööda lõunasse midagi paremat otsima. Nad keerasid sisse ümber neemetipu, millel me praegu seisame, ja leidsid maailma parima sadama. Veidi hiljem tuli kapten Phillip koos ülejäänud laevastikuga: 11 laeva, 750 karistusalust, nii mehi kui naisi, 400 meremeest, neli mereväekompaniid ja kahe aasta jagu varustust. Aga see maa on karmim, kui see välja näeb, ning inglased ei osanud loodust ära kasutada nii, nagu aborigeenid seda tegema olid õppinud. Kui järgmine varustuslaev kaks ja pool aastat hiljem siia tuli, olid inglased nälga surnud.”
„Tundub, et asjad läksid pärast siiski paremaks.” Harry osutas peaga Sydney roheliste seljakute poole ja tundis, kuidas higipiisk abaluude vahelt alla jooksis. See palavus tõi talle kananaha ihule.
„Inglaste