Nahkhiirmees. Ю Несбё
Читать онлайн книгу.
kolistas.
Toas olid voodi, mõni raamaturiiul ja kirjutuslaud. Harry vaatas ringi ja üritas luua enda jaoks muljet Inger Holterist. Ohvriteadus tähendas, et tuli end ohvri olukorda panna. Ta mäletas vaevu seda teeseldult jultunud tüdrukut teleekraanilt tema heatahtlikkuse, noorusliku toimekuse ja siniste süütute silmadega.
Ta polnud igatahes selline kodu küljes kinni olev tüüp, kes oleks kulutanud kogu oma vaba aja pesapunumisele. Seinal ei rippunud ühtki pilti, ainult üks filmi „Kartmatu” plakat Mel Gibsoniga – Harry mäletas seda vaid seetõttu, et see oli mingil mõistetamatul põhjusel võitnud parima filmi Oscari. Nojah, mõtles ta. Järelikult oli Ingeril olnud halb maitse, vähemalt filmide osas. Ja meeste. Ise kuulus Harry nende hulka, kes tundsid end isiklikult reedetuna, kui Mad Max endast Hollywoodi staari tegi.
Seinale oli kinnitatud ka pilt Ingerist pingil istumas, taustaks mingid värvilised, vesterne meenutavad fassaadid ning kaaslasteks punt pikajuukselisi habemega noorukeid. Tal oli seljas vabalt langev lilla kleit. Tema heledad juuksed rippusid lahtiselt mõlemal pool tema kahvatut tõsist nägu. Noorel mehel, kelle käest ta kinni hoidis, oli laps süles.
Riiulis oli pakk tubakat, mõned astroloogiaalased raamatud ja robustselt väljalõigatud puumask, mille pikk nina paindus alla nagu nokk. Harry pööras maski ümber. „Tehtud Paapua Uus-Guineas”, seisis hinnasildil.
Need riided, mis polnud mööda voodit ega põrandat laiali, rippusid väikeses riidekapis. Neid polnud palju. Mõned puuvillased särgid, kulunud mantel ja kübarariiulil suur õlgkübar.
Andrew võttis kirjutuslaua sahtlist paki sigaretipabereid.
„King Size Smoking Slim. Keeras tema endale alles suuri sigarette.”
„Kas te leidsite siit mingeid narkootikume?” küsis Harry.
Andrew raputas pead ja osutas sigaretipaberitele.
„Aga ma võin kihla vedada, et kui me oleksime tuhahunnikud tolmuimejaga kokku korjanud, siis oleksime kanepi jäänuseid leidnud.”
„Miks seda tehtud ei ole? Kas rühm polegi sündmuskohal käinud?”
„Esiteks ei ole meil mingit põhjust oletada, et see siin on sündmuskoht. Teiseks ei ole marihuaana suitsetamine midagi sellist, mille pärast kõva lärmi lüüa, meil siin Uus-Lõuna-Walesis on marihuaana suhtes tunduvalt pragmaatilisem hoiak kui nii mõneski teises osariigis. Ma ei taha välistada, et mõrv võiks kraamiga seotud olla, aga üks või kaks pläru on selles kontekstis väheolulised. Seda, kas ta ka muid aineid tarvitas, ei või me kindlalt teada. The Alburys on liikvel mingil määral koolat ja disainernarkootikume, aga keegi neist, kellega me rääkinud oleme, ei ole nimesid nimetanud ning vereproovidest ei leitud midagi. Kõige kangematest ainetest Inger igatahes sõltuvuses ei olnud. Tal polnud süstlajälgi ning meil on kõige karmimatest ringkondadest päris hea ülevaade.”
Harry vaatas teda. Andrew köhatas.
„Vähemalt selline on ametlik versioon. Siin on muide üks asi, mille kohta nad arvasid, et sina meid aidata saad.”
See oli kiri. „Kallis Elisabeth”, algas see, ja oli ilmselt alles pooleli. Harry libistas silmad kirjast üle:
Jajah, mul on kõik hästi, ja mis kõige tähtsam – ma olen armunud! Ta on loomulikult ilus nagu Kreeka jumal, pikkade pruunide lokkis juustega, trimmis tagumikuga ja pilguga, mis ütleb sulle seda, mida ta sulle juba sosistanud on: ma tahan sind nüüd, kohe, lähima nurga taga, WCs, laua peal, põrandal, kus iganes. Tema nimi on Evans, ta on 32-aastane ja (üllatus-üllatus) varem abielus olnud ning tal on kena väike pooleteiseaastane poeg nimega Tom-Tom. Praegu ei ole tal mingit kindlat töökohta, aga ta ajab ise väikest viisi äri.
Ning jah, ma tean, et sa aimad halba, aga ma luban, et ei lase end halvale teele viia. Vähemalt mitte esialgu.
Aitab Evansist. Ma töötan ikka veel The Alburys. „Mr. Bean” ei kutsu mind enam välja pärast seda, kui Evans ühel õhtul baaris sees käis, ja see on igal juhul edasiminek. Aga ta jälgib mind ikka veel oma kleepuva pilguga. Fui! Tegelikult hakkab mul sellest tööst veidi kõrini saama, aga ma pean veel niikaua seal püsima, kuni elamisloa pikendatud saan. Ma olen NRK-ga rääkinud, nad plaanivad järgmisel sügisel sarjale uut hooaega ja ma saan kaasa teha, kui tahan. Decisions, decisions!
Kiri lõppes seal, ilma allkirja ja kuupäevata.
Lahkudes tänas Harry Robertsoni kättpidi ning Robertson vastas kummardusega kaastunnet avaldades ning öeldes, et Inger oli olnud suurepärane tüdruk ja fantastiline üürnik ning ühesõnaga kogu maja ja ehk isegi kogu naabruskonna ehe. Robertson lõhnas õlle järele ja tema diktsioon ei olnud enam kõige selgem. Väravast välja minnes kuulsid nad roosipõõsast vingatust. Paar hirmunud silmi piilus välja.
Nad said laua ühes tihedalt täis Vietnami restoranis Darling Harbouris. Peaaegu kõik teised seal olid asiaadid ja oli selge, et enamik neist olid püsikunded – nad pidasid kelneriga arusaamatuid vestlusi hääletooniga, mis täiesti ennustamatult üles ja alla hüppas.
„See kõlab, nagu hingaksid nad ebaregulaarsete vahedega heeliumi sisse ja teeksid pärast sellist piilupart Donaldi häält,” arvas Harry.
„Kas sulle ei meeldi asiaadid?” küsis Andrew.
Harry kehitas õlgu: „Ah, mis siin meeldida või mitte meeldida. Ma ei tunne ühtegi. Mul ei ole ühtki põhjust, miks nad mulle meeldima ei peaks, kui nii võib öelda. Nad tunduvad olevat aus ja töökas rahvas. Aga kuidas sinuga on?”
„Paljud asiaadid tahavad Austraaliasse tulla ja siin on palju neid, kellele see ei meeldi. Minul ei ole midagi kellegi vastu. Mina ütlen, et tulgu aga.”
Harryle tundus, et talle kuuldus ridade vahelt: „Nagunii on juba liiga hilja, minu rahvas on selle maa kaotanud.”
„Mõni aasta tagasi oli asiaatidel peaaegu võimatu Austraalias elamisluba saada, võimud tahtsid hoida maa nii valgena kui võimalik. Ettekääne oli, et ei taheta suuri kultuurikonflikte – kogemused aborigeenide ühiskonda assimileerimisega polnud pehmelt öeldes just head. Aga siis pakkusid jaapanlased Austraaliale suuri kapitalisüste ja jutt oli kohe teine. Ühtäkki hakati rääkima, et peab vaatama, et ei jäetaks end isolatsiooni, vaid peab hoopis leppima sellega, et Aasia on meie lähim naaber ning kaubavahetus selliste riikidega nagu Jaapan on vähehaaval muutunud tähtsamaks kui kauplemine Euroopa ja USAga. Niisiis said Jaapani ketid ehitada hotelle The Gold Coastile Brisbane’i suunas ning panid ametisse jaapanlastest ärijuhid, kokad ja retseptsionistid, samas kui austraallased said tööd toateenijate ja liftipoistena. Varem või hiljem toob selline asi kaasa vastureaktsiooni. Keegi ei taha omaenda maal saapapuhastaja olla.”
„Sinu rahvas samuti mitte, nagu ma sellest aru saan.”
Andrew naeratas mõrult.
„Eurooplased ei saatnud kunagi aborigeenidele mingit avaldust elamisloa saamiseks.”
Harry vaatas kella. Oli veel paar tundi aega, enne kui The Albury, kus Inger oli töötanud, uksed õhtuks lahti tegi.
„Sa tahad ehk enne korra kodust läbi käia?” küsis Harry. Andrew raputas pead. „Seal ei oota mind praegusel ajal mitte keegi teine peale minu enda.”
„Praegusel ajal?”
„Njaa, viimased kümme aastat. Ma olen lahutatud. Naine elab koos tüdrukutega Newcastle’is. Ma üritan nendega kohtuda nii tihti kui võimalik, aga sinna on tükk maad ja tüdrukud on varsti piisavalt suured selleks, et neil hakkaksid nädalavahetuseks omad plaanid olema. Varsti avastan ma ilmselt, et ma ei ole enam ainus mees nende elus. Nad on kenad väikesed põrgulised, kas tead. Neliteist ja viisteist. Pagan, ma peaksin minema kihutama iga kosilase, kes uksele läheneda julgeb.”
Andrew naeratas laialt. Harry ei saanud teisiti, kui pidi selle kummalise kolleegi vastu sümpaatiat tundma.
„Well, that’s the way it goes, Andrew.”
„That’s right, mate. How ’bout you?”
„Noh. Naist pole. Lapsi pole. Koera pole. Ainsad, kes mul