Nahkhiirmees. Ю Несбё
Читать онлайн книгу.
veel ühe Victoria Bitteri. Inimesed tulvasid poodidest ja pankadest välja: hallijuukselised kullininadega kreeklased, prillidega asiaadid tumedates ülikondades, hollandlased ja äratuntavalt Briti päritolu tüdrukud pikkade ninade ja punaste juustega. Kõik kiirustasid, et jõuda Pramatta bussile või Bondi Junctioni metroo peale. Äriinimesed lühikestes pükstes – Austraaliale omane nähtus, nagu Andrew seletas – olid teel kaide poole, et minna mõne praami peale, mis viis Port Jacksoni lahe põhjaküljel paiknevatesse eeslinnadesse.
„Mis me nüüd teeme?” küsis Harry.
„Lähme tsirkusesse! See on siinsamas lähedal ja ma lubasin ühele sõbrale, et astun ühel päeval läbi. Ja täna on üks päev, kas pole?”
The Powerhouse’is oli väike tsirkusetrupp juba alustanud õhtupoolikuse tasuta etendusega väikesele, kuid noorele ja entusiastlikule publikule. Hoone oli olnud jõujaam ja trammidepoo, kui Sydneys olid veel rööbassõidukid, seletas Andrew. Nüüd toimis see omalaadse tänapäevase tehnika muuseumina. Kaks tragi tüdrukut olid just lõpetanud ühe mitte just väga vaatemängulise trapetsinumbri, kuid olid pälvinud valju ja heatahtliku aplausi.
Suur giljotiin veeretati sisse samal hetkel, kui lavale ilmus kloun. Tal oli seljas värviline kostüüm ja peas triibuline müts, silmanähtavalt inspireeritud Prantsuse revolutsioonist. Ta komistas ning veiderdas laste suureks vaimustuseks. Siis tuli lavale teine, pika valge parukaga kloun ning Harry sai lõpuks aru, et too kujutab Louis XVI-t.
„Mõistetud surma ühehäälelise enamusega,” kuulutas triibulise mütsiga kloun.
Varsti viidi süüdimõistetu tapalavale, kus tema pea – laste jätkuvaks vaimustuseks – pärast suurt karjumist ja kisamist lõpuks korralikult giljotiini alla sai asetatud. Kõlas lühike trummipõrin, tera langes alla ning kõigi üllatuseks – Harry kaasa arvatud – lõigati monarhil pea maha heli saatel, mis meenutas kirvelööki metsas selgel talvehommikul. Pea koos parukaga kargas lahti ja veeres alla korvi. Valgus kustus ning kui see taas süttis, seisis peatu kuningas rambivalguses, omaenda pea kaenla all. Nüüd ei tahtnud laste juubeldamisele enam mingit lõppu tulla. Siis kustus valgus uuesti ja kui see teist korda süttis, seisis kogu trupp ja kummardas ning etendus oli läbi.
Kui rahvas väljapääsu poole voolas, läksid Andrew ja Harry lava taha. Algelises garderoobis olid artistid juba ametis kostüümide seljast võtmise ja meigi eemaldamisega.
„Otto, ütle tere sõbrale Norrast,” hõikas Andrew.
Üks nägu pöördus. Louis XVI nägi ilma parukata ja näo peal laiali oleva meigiga veidi vähem majesteetlik välja.
„Tuka The Indian!”
„Harry, see on Otto Rechtnagel.”
Otto pakkus randmest kostva naksu saatel seisusekohaselt oma kätt ja nägi nördinud välja, kui Harry pisut segaduses olles selle kerge surumisega piirdus.
„No kiss, handsome?”
„Otto arvab, et ta on naine. Aadlipäritolu naine,” selgitas Andrew.
„Loll jutt, Tuka. Otto teab väga hästi, et ta on mees. Te tundute segaduses olevat, noormees? Äkki tahate ise järele vaadata?” Otto naeris helisevat naeru heliredeli ülemises osas.
Harry tundis, kuidas tal kõrvalestad kuumaks muutusid. Paar kunstripsmeid välkus süüdistavalt Andrew poole:
„Kas see sinu sõber räägib ka?”
„Ma vabandan. Minu nimi on Harry … ee … Holy. Võimas number. Uhked kostüümid. Väga … elav. Ja ebatavaline.”
„Louis XVI number? Ebatavaline? Vastupidi. See on vana klassika. Esimest korda etendas seda klounide perekond Jandaschewsky ainult kaks nädalat pärast tõelist hukkamist 1793. aasta jaanuaris. Rahvas armastas seda. Rahvas on alati avalikke hukkamisi armastanud. Kas teate, kui palju kordusi Kennedy mõrvast kõik Ameerika telekanalid kokku igal aastal näitavad?”
Harry raputas pead.
Otto vaatas mõtlikult lakke.
„Üsna palju.”
„Otto näeb end suure Jandy Jandaschewsky mantlipärijana,” selgitas Andrew.
„Is that so?” Tuntud klouniperekonnad polnud Harry eriala.
„Ma ei usu, et sinu sõber on asjaga päriselt kursis, Tuka. Jandaschewsky perekond oli siis üks ringireisiv musikaalsete klounide trupp, kes tuli pärast sajandivahetust Austraaliasse ja jäi siia pidama. Nad pidasid tsirkust päris Jandy surmani välja, 1971. aastani. Mina nägin Jandyt esimest korda, kui olin kuueaastane. Sellest ajast peale teadsin ma, mis minust tulema peab. Ja nüüd ongi see käes.”
Otto naeratas läbi meigi kurba klouninaeratust.
„Kuidas te kaks teineteist tunnete?” küsis Harry. Andrew ja Otto vahetasid pilke. Harry nägi võpatust nende suunurkades ja mõistis, et ta oli hädas.
„Ma mõtlen lihtsalt … politseinik ja kloun … see ei ole just päris …”
„See on pikk lugu,” ütles Andrew. „Võib öelda, et me kasvasime koos üles. Otto oleks muidugi võinud oma ema maha müüa tükikese eest minu taguotsast, aga mina märkasin juba päris noores eas kummalist tõmmet tüdrukute poole ja muid selliseid jõledaid heterotunnuseid. See pidi olema kuidagi seotud pärilikkuse ja keskkonnaga, või kuidas, Otto?”
Andrew luksus naerda, põigates samal ajal kõrvale lehviku eest, millega Otto teda lüüa üritas.
„Sul ei ole stiili, sul ei ole raha ja sinu taguots on üle hinnatud,” vingus Otto. Harry vaatas teisi trupiliikmeid, kes ei paistnud laskvat end intsidendist häirida. Üks tragidest trapetsineiudest pilgutas talle julgustavalt silma.
„Harry ja mina teeme õhtul ühe tuuri The Alburysse. Tuled sa ka?”
„Sa tead väga hästi, et ma ei käi seal enam, Tuka,” ütles Otto mossitades.
„Sa peaksid olema sellest nüüd üle saanud, Otto. Elu läheb edasi, kas tead.”
„Kõigi teiste elu läheb edasi, tahtsid sa öelda. Minu oma lõpeb siin, täpselt siin. Kui sureb armastus, suren mina.” Otto libistas käega teatraalselt üle lauba.
„Kuidas soovid.”
„Pealegi pean ma kõigepealt koju minema ja Waldorfi toitma. Minge teie, võib-olla tulen ma natuke hiljem järele.”
„See you soon,” ütles Harry ja surus huuled häälekalt Otto ettesirutatud käe vastu.
„Looking forward to it, Harry Handsome.”
Päike oli loojunud, kui nad Paddingtoni Oxford Streetile sõitsid ja väikese pargi veerde parkimiskoha leidsid. Sildil seisis „Green Park”, aga muru oli pruuniks põlenud ja ainus roheline asi oli keset parki asuv pargimajake. Puude vahel rohul lamas mees, kelle soontes voolas aborigeeniveri. Tema riided olid räbaldunud ja ta oli nii räpane, et tundus pigem halli kui mustana. Kui ta Andrew’d nägi, tõstis ta käe millekski tervitusetaoliseks, aga Andrew eiras teda.
The Albury oli nii täis, et nad pidid end klaasustest sisse pressima. Seal jäi Harry mõneks sekundiks seisma ja enda ees avanevat pilti jälgima. Klientuur oli värvikas segu kõikvõimalikest tüüpidest. Ülekaalus olid noored mehed: rokkarid kulunud teksadega, ülikondades yuppie’d läikima lakutud soengutega, „kunstnikud” kikkhabemega ja näituseavamiskihisevaga klaasides, ilusad blondid surfipoisid valge naeratusega ning mustas nahas motoklubide tüübid ehk „the bikies”, nagu Andrew neid kutsus. Lokaali keskel baarialal oli täies hoos etendus pikajalgsete poolalasti naistega, kellel olid seljas lillad, sügava dekolteega topid. Nad kargasid ringi ja imiteerisid laiade, punaseks värvitud suudega Gloria Gaynorsi „I Will Survive’i”. Tüdrukud vahetusid, nii et need, kes parajasti numbrist osa ei võtnud, teenindasid külastajaid, pilgutades silmi ja flirtides avalikult.
Harry trügis letini ja tellis.
„Coming up right away, blondie,” ütles roomapärases kiivris baaridaam madala