Sisemaa südames. Barbara Hannay
Читать онлайн книгу.
uskuda. Pärast Tessa nägemist…
Oh jumal.
Tessa…
Byrne’i huulilt pääses õudu täis oie. Ta nägi taas šokeerivat pilti oma ilusast naisest, nii nagu ta oli teda haiglas näinud, ja külm julm mahajäetusetunne voolas tast läbi. Kõige kohutavamat sorti toores ja terav valu.
Väljakannatamatu õud.
Kohutav tühjus.
Byrne oli sunnitud voodi servast kinni haarama. Läbi pisarate vaatas ta mingi meeleheitliku lootusetusega oma magava tütre süütut nägu. Vaene emata Võrukael.
Kui ta vaid suudaks teda hoida kohutava tõe eest, mis teda ärkamisel ees ootab.
Oli juba pärastlõuna, kui Fiona politseiga lõpetas. Ta ei olnud näljane – kaugel sellest – , kuid haiglakompleksis oli kohvik ja kuna ta ei suutnud välja mõelda mida muud teha, läks ta sinna ja tellis kohvi ning võileiva. Kuid ta istus murest murtuna ega puudutanudki toitu.
Mõtle välja midagi vajalikku, mida teha, hoia mälestused eemale, tegele millegagi.
Peaaegu nagu kutsutult helises telefon ning Fiona võttis aparaadi käekoti mugavast kõrvaltaskust välja.
Helistaja oli tema isiklik assistent Samantha, kes kontrollis, kuidas ta vastu peab.
“Keskmisest paremini.” Fiona sundis oma häälde veidi helgust ja selgitas Samile detaile, mida oli politseilt kuulnud. Jamie oli pakkunud küüti naabruses elavatele emale ja tütrele, kelle auto oli katki läinud. Ta oli pakkunud, et viib nad koju. Kitsal sisemaa teel kurvi võttes sattus ta vastamisi suure karjarongiga, mis täitis suurema osa teest.
Rääkimisest oli abi. Fiona oli Jamie ainus õde; nende vanemad olid mõlemad surnud ja ta tundis ennast kohutavalt üksikuna. Ta küsis: “Kuidas olukord kontoris on?”
“Täiesti hullumeelne. Aga Rex palus mul sulle öelda, et sa võtaksid endale niipalju aega kui vaja, et oma venna asjadega tegelda. Lennuk on täiesti sinu käsutuses.”
“Seda on hea teada. Aitäh. Kas midagi on veel?”
“No… Southern Developments on mul terve hommiku seljas istunud. Nad tahavad kinnitust, et sa tegeled nende kontoga.”
Fiona ohkas: “Sa pead neile seletama, et nii mina kui ka Rex vaatame üle kogu töö suuremate klientidega ning et tegemist on partnerlusega. Rex tegutseb minu eest. Mina tegutsen tema eest. Tee see neile selgeks.”
Kui Sam kõne lõpetas, ei teadnud Fiona enam, mida edasi teha.
Mõtle, naine. Mõtle või sa upud
Tavaliselt tundis ta uhkust, et suudab jääda kriisiolukorras rahulikuks ning kohanemisvõimeliseks, kuid seekord oli lugu teine. Asi oli Jamies. Fiona istus ja vahtis tühjal pilgul plakatit, mõistmata isegi, mida see reklaamib.
Ta aina mõtles kõige selle üle, mida politsei oli talle rääkinud ning tuhnis infos nagu asotsiaal prügi sees. Kõige rohkem häiris teda ühe seersandi lause, et kogenud juht oleks suutnud seda kokkupõrget vältida. Nähtavasti oli karjakaubiku juht vandunud, et teel oli piisavalt ruumi mõlema auto jaoks. Ta oli vihjanud, et Jamie pidi kiirust ületama või oli ta tähelepanu kõrvale juhitud.
Fiona ei suutnud uskuda, et Jamie võinuks olla hooletu – kindlasti mitte koos reisijatega. Häiris teda siis miski? See naine? Tema laps?
Küsimuste võimalikud vastused keerlesid peas, kuid Fiona teadis, et vastuse väljamõtlemine oleks mõttetu. Isegi kui asja hakatakse uurima, ei saa keegi kunagi teada, mis täpselt juhtus.
Ta mõtles uuesti mehest, keda ta haiglas näinud oli, kes oli tundunud nii šokeeritud ja muserdatud, kes oli pigistanud käes kaisukaru – ta mõtles ka mehe väikesest tütrest, ainsast ellujäänust. See õnnetus oli selle pere purustanud.
Väga võimalik, et Jamie oli selle eest vastutav.
Nõjatudes ette, küünarnukid laual, surus Fiona sõrmed vastu silmi, et pisaraid tagasi hoida. Jamie kaotus oli niigi halb, kuid mõte sellest perest ja emata lapsest muserdas teda veelgi. Talle meenus isa surm ja ema võimetus oma eluga edasi minna. Sellest hetkest oli Fiona sunnitud olema tugev. Ta oli olnud emaks oma vennale, ta oli alati tundnud ennast Jamie eest vastutavana.
Ja nüüd, kuigi ta teadis, et see polnud kuigi mõistlik, ei suutnud ta ennast takistada tundmast teatud määral vastutust ja süüd õnnetuse pärast. Ta kuulis jälle kujutletavat süüdistust politseiniku hääles ja õhk kohvikus näis tema ümber tahkuvat, muutes hingamise peaaegu võimatuks.
Jalule tõustes maksis Fiona kohvi ja võileibade eest ning kiirustas välja. Kuid ta ei tundnud ennast sugugi paremini, möödudes haigla poodidest – ajalehepoest, pagariärist, lillepoest ja juuksurist.
Lillepoest…
Fiona kõndis paar sammu tagasi ja uuris lillepoe vaateakna paigutust, heitis pilgu üle poe ja märkas pehmeid mänguasju riiulil tagaseina ääres.
Ta tegi kiire otsuse. Ja tundis end kohe veidi paremini.
“Riley on täna pärastlõunal palju rõõmsam. Ta on üleval ja tal hakkab juba igav. Ma olen kindel, et talle meeldiks külaline.”
Õde, kes oli valves laste osakonnas, tundus lausa rõõmus, et sai Fiona Riley Drummondi palatisse juhatada. Palatit kaunistas värviliste tsirkuseloomadega friis.
Väike tüdruk istus voodis, pigistades ühes käes kaisukaru ja hoides põlvedel värvimisraamatut.
Ta kritseldas suure paksu vildikaga üle klouni pildi, eirates rõõmsalt kõiki reegleid joontest kinni pidamise kohta. Tüdruk vaatas üles, kui Fiona talle närviliselt lähenes.
Tal olid sirged pruunid juuksed ja ümmargused pruunid silmad armsas ümarikus näos. Hetkeks tundis Fiona veidrat äratundmist, just nagu oleks ta seda väikest nägu kunagi varem kuskil näinud.
Kuid see oli võimatu. Ta on täna lihtsalt endast ära; ta kujutlusvõime, suurtest üleelamistest viimse piirini kruvitud, tormas takistamatult.
Kuid ta ei saanud seal lihtsalt vabisedes seista. Laps vaatas teda uurivalt, oodates, et ta rääkima hakkaks.
“Tere, Riley,” alustas Fiona äraolevalt.
Väike tüdruk vaatas teda üksisilmi. “Tere.”
Nüüd, mil oli juba hiljavõitu, kahetses Fiona oma vähest kogemust väikeste lastega rääkimisel. Ta oli alati hoidunud tagaplaanile, kui ta sõbrad olid suhelnud oma järeltulijatega.
“Kes sa oled?” küsis laps.
“Mina olen Fiona. Kuidas sa ennast tunned?”
Riley kehitas õlgu: “Natuke väsinud.” Ta haigutas selle tõestuseks laialt. “Kas mu isa tuleb varsti?”
“Su isa?” Fiona mõtles mehele intensiivravi osakonnas ja tundis veidrat seletamatut värinat. Kas põhjuseks oli hirm? Kaastunne? Paanika? “Ma ei ole kindel, kus su isa on. Tal – tal võib tegemist olla.”
Riley alumine huul võpatas. Fiona hoidis hinge kinni, mõeldes, kas laps mainib oma ema. Ta tundis uut värinat. Võib-olla oli see külastus siiski väga halb mõte. Ta oli oma kindluse kaotanud.
“Ilmselt on su isa juba teel siia,” pakkus ta.
“Kas ta saab mu nüüd koju viia?”
“Ee… Ma kardan, et seda pead sa õelt küsima.” Kiirelt turvalisemat jututeemat otsides küsis Fiona: “Kus su kodu on?”
“Coolaroos.” Riley naeratas ja vaatas üles Fiona poole. Ta suured ümmargused silmad olid liigutavalt usaldavad ja Fiona tundis kiiret ning teravat kaastundesööstu.
Ta tõmbas tooli lähemale, istus tüdruku kõrvale ja avas oma kilekoti. “Ma tõin sulle selle väikese tegelase. Ma mõtlesin, et ta on su kaisukarule seltsiks.” Ta ulatas tüdrukule karvase rohelise-pruunitriibulise mänguasja.
See polnud just eriti ilus. Tegelikult oli see peaaegu kole, aga mingil põhjusel oli Fiona tundnud seal lillepoe riiulis