“White Cliffsil on minuga ühine piir, kuid see on mahajäetud. Ei mingeid tuletõkkeid. Paljud aiad on halvas korras. Ma mõtlesin, et te peaksite teadma, et seal on vaja korraliku hooldajat ja kuradi palju korda teha.”

      “Oh, ärge muretsege, härra Drummond. Kui ma White Cliffsi ei müü, leian ma kindlasti korraliku hooldaja, kes selle järele vaatab,” kinnitas naine külma naeratusega.

      Mees kortsutas kulmu. “Vaadake siis, et see oleks keegi, kes karjandusest ikka teab, mitte nagu see teie vend.”

      Fiona läks silmanähtavalt turri. Ta lükkas ennast sirgu, tõstis pea ja vastas jäiselt: “Nii et te polnud rahul, kuidas mu vend – mu kadunud vend – White Cliffsi juhtis? Te muretsete ilmaasjata. Kinnitan teile, oskajate inimeste palkamises olen ma väga osav.”

      Veab teil siis.

      Byrne vaatas alla Võrukaela poole, kes oli jälle pikali heitnud, voodis keras, pöial suus. Arstid olid hoiatanud, et ta on paar päeva väga unine.

      “Kas te ei usu mind, härra Drummond?”

      Fiona McLareni smaragdrohelised silmad heitsid mehele väljakutsuva pilgu.

      Kuid Byrne oli rampväsinud ja sugugi mitte lahingutujus. Kurnatud, peaaegu liiga läbi, et teist vihata.

      Mees langetas pilgu ja pomises: “Eks aeg näitab.”

      Ta teadis, et naine seisab seal ja vaatab teda ühe pika hetke vältel nagu sooviks ta kätte maksta. Kuid mees ei vaadanud enam tema poole ning varsti Fiona pöördus ja lahkus, seekord lõplikult. Byrne kuulis ta kõrgete kontsade kõpsumist terve tee valvelauani. Ja edasi.

      Ta lootis, et ei pea seda naist enam kunagi nägema.

      Teine peatükk

      Fiona kohtumine Byrne Drummondiga tõestas ühte asja – ta peaks jätma katsed väljendada kaastunnet ja arusaamist nendele, kellel on annet sotsiaaltööle ja empaatiale.