Sisemaa südames. Barbara Hannay
Читать онлайн книгу.
ja urinast. “Mis ta nimi on?”
“Tal polegi veel nime. Mis su karu nimi on?”
“Dunkum.”
“Duncan?”
“Ei. Dun-kum,” kinnitas Riley m-i rõhutades.
“Dunkum. See on väga tore nimi. Kas sa valisid selle ise?”
Tüdruk noogutas ja naeratas uhkelt.
“Väga nutikas sinust.”
Lapse silmad särasid rõõmust ja siis ulakusest. Ta võttis dinosauruse kätte ja surus selle karule näkku. “See tähendab, et nad suudlevad ja ütlevad tere,” seletas ta armastusväärse naeratusega. Ja siis käskiva häälega: “Ütle Athengarile tere, Dunkum.”
Ta vaatas ootusrikkalt Fionat ja naine mõistis üllatusega, et talt oodatakse kaasa löömist.
“Tere, Athengar.” Fional tuli see välja kõrge piuksuva häälega – nii veidra heliga, et tal oli endal raske uskuda, et see oli tulnud tema suust.
Riley naeratas heakskiitvalt ja Fiona tundis, et punastab heameelest – punastab samamoodi nagu siis, kui sai hakkama mõne hea äritehinguga. Lõppude lõpuks oli tegemist tema esimese katsetusega lastega mängimise vallas. Hetkeks oli ta lõpetanud Jamiele mõtlemise.
Fionale meenus üks mänguasi tema enda lapsepõlvest, kole kaamel, keda ta kutsus Cazpariks ja kelle ta isa oli toonud kingiks ühelt oma ärireisilt. Hiljem oli ema püüdnud seda ära visata, kuid Fiona oli mänguasja jumaldanud ning rippunud selle küljes nii sõjakalt, et ema oli alla andnud.
“Athengar on näljane,” teatas Riley.
“Oi, mida ta küll sööb?”
“Sind!” väike tüdruk vigises, peksis mänguasja vastu Fiona kätt ja itsitas õelalt.
Fiona hele libahirmunud karje sai tasutud tõelise rõõmusööstuga Riley silmades, sest tüdruk oli õhinas, et tema uus täiskasvanust kaaslane mänguga nii elavalt kaasa läks.
Neil mõlemal oli piiksumise ja itsitamisega nii palju tegemist, et nad ei märganudki kuidas rasked sammud mööda koridori lähenesid.
Kuid nad ei saanud jätta märkamata väga tõsiseid samme, mis astusid palatisse sisse koos ägeda sõnatu küsimusega.
Fiona pöördus ringi.
Byrne Drummons seisis ja silmitses neid
Fiona istuvast asendist näis mees aukartustäratav – pikem ja suurem kui ta mäletas. Tumedad juuksed, hallid silmad. Tõsine. Ei – hullem kui tõsine, mees oli vihane ja kortsutas kulmu. Fiona poole.
Muidugi, mehel on õigus kulmu kortsutada. Ta oli just kaotanud oma naise ning tal oli kohutavalt valus. Ja Fiona vend oli selle valu eest vastutav.
Siiski, Byrne’i viha oli ebamugavust tekitav ja Fiona rõõmustas, et oli töötanud palju aastaid lugematute teiste ebamugavust tekitavate ja vihaste meestega. Nüüd olid need kogemused abiks, et rahuliku väärikusega tõusta ja ilma värinata Byrne Drummondi pilgule vastata.
“Mida teie siin teete?” nõudis mees läbi kokkusurutud hammaste. Läbielatu raskusest andsid tõestust suu ümber koonduvad vertikaalsed kurrud.
“Ma tahtsin Rileyd külastada,” sõnas Fiona ettevaatlikult ning lisas siis: “Mina olen Fiona McLaren.”
“Ma tean, kes sa oled, õde ütles mulle.”
Mees ei püüdnudki ennast tutvustada.
“Ja teie olete Riley isa.” Ta ütles seda piisavalt rahulikult, kuid tundis ise, et kõnniks justkui üle miinivälja.
Byrne noogutas, kuid tema hallid silmad puurisid naist justkui oleks tahtnud öelda, et see pole tema asi.
Riley reibas hääleke lõhkus pinge: “Tere, isa!”
Byrne vaatas oma tütart ja ta nägu pehmenes. Ta naeratas tütrele, kuid naeratus oli nii südantlõhestavalt nukker, et Fiona tundis südant sees murdumas.
”Ma ainult astusin hetkeks sisse.”
Mees ei teinud kuulmagi.
“Vaata, mis mul on, isa.” Riley vehkis dinosaurusega isa nina ees. “See on Athengar. Vaata – vaata – see naine andis selle mulle.”
Byrne saatis Fionale tumeda pilgu ja vaatas siis mänguasja põlglikult nagu oleks see räpane koitanud kalts.
“Näeb välja nagu sisaliku ja vombati ristsugutis.”
“See on dinosaurus,” kinnitas Riley natuke solvunult. “Ta on Athengar. Ta on Dunkumi uus sõber.”
Isa nägi välja veel pahasem kui varem.
Fiona silmitses neid kahte: sooja elavat pruunisilmset last ja pikka kena kivistunud näoga meest, meeldiva üksildase kauboi olemisega. Kuni eilseni oli olnud veel keegi. Tessa Drummond. Nad olid osad kolmikust. Rõõmus soe väike perekond.
Jamie õnnetus oli seda kõike muutnud.
”Ma nüüd lähen,” sõnas Fiona.
Mees noogutas jäigalt. “See oleks arvatavasti kõige parem.”
Fiona neelatas, kummardus ja võttis oma jaki ning tühja kilekoti, milles oli olnud mänguasi. Ta suutis endast välja pigistada väikese naeratuse. “Head aega, Riley.”
“Nägemist.”
Väike tüdruk näis äkitselt väsinud ja surus dinosauruse endale tihedalt vastu rinda.
Fiona pöördus Byrne’i poole ja vaatas talle silma, lootes, et mees näeb tema siirust. “Head aega, härra Drummond. Palun võtke vastu mu kaastunne. Mul on kahju teie…“ viimasel hetkel meenus talle Riley. Kui palju see laps teadis? “Mul on kahju õnnetuse pärast.”
Veider liikumine mehe kurgus andis tunnistust, et ta poleks suutnud vastata ka siis, kui oleks seda soovinud.
Fiona tõmbas sügavalt hinge, et enda üle kontrolli saavutada, kuid tema enda kaotus oli veel liiga uus, liiga värske. Ta ei suutnud jääda tugevaks ega suutnud hoida tagasi äkitselt saabunud tugevat leina. Ta silmad täitusid pisaratega.
Byrne kortsutas jäigalt kulmu.
“Ütle Athengarile head aega,” hüüdis Riley.
Kuid Fiona ei suutnud. Siia tulemine oli viga. Ta ei olnud midagi saavutanud.
Fiona lahkus kiiresti ja tagasi vaatamata.
“Proua McLaren…”
Byrne suutis oma häält kasutada alles siis, kui Fiona oli kadunud. Ta nägi läbi mati klaasakna naise siluetti äkitselt peatumas ja ebalevalt tagasi astumas. Ta oli jälle seal, seisis ukseavas.
Nägemus teisest maailmast.
Punapea suurlinnast, seljas beež seelik ja kahar valge pluus, väikesed pärlid kõrvades ja kaela ümber. Beežid kõrge kontsaga kingad ja heledad sukad rõhutasid naiselikkust. Ta hoidis sõrme otsas üle õla siidist jakki.
Naine näis rahulik, stiilne ja tasakaalukas, kuid ta ei suutnud päriselt varjata haavatavust oma silmis.
Ent kui nende pilgud kohtusid, tõusis naise nina justkui ohtu haistes. Ta rohelised silmad kitsenesid ja muutusid külmaks ning ta pilk oli mehe omale võrdne vastane.
Ainult kergitatud kulm ja veidi avatud huuled vihjasid kontrollitud uudishimule, millega ta ootas, et mees rääkima hakkaks.
Põrgut. Hetkeks ei suutnud Byrne sugugi meenutada, miks oli ta naise tagasi kutsunud. Ta tundis kerget paanikat, kui ta peast käisid läbi segaduses mõtted. Õnnetus. Tessa. Võrukael. Oh jumal. See punapea on vaenlane. Suguluses selle krantsiga, kes…
Ei. See oli midagi praktilist. Ah jaa. Talle tuli meelde…
“See kinnisvara, mida te sellega teha kavatsete?”
Fiona kortsutas kulmu. “Kas te mõtlete mu venna maatükki? White Cliffsi?”
“Jah.”
“Ma