Nahata tüdruk. Mads Peder Nordbo
Читать онлайн книгу.
ja pidid kohe nägema esimest tõelist Gröönimaa skandinaavlase muumiat, mis kunagi leitud oli. Jääkülm arktiline pakane oli seda kuivatanud ja alal hoidnud. Matthew nägi juba artikli pealkirja enda ees. Põhjamaa Ötzi. Jäämees minevikust. Viimane viiking. Oli nii palju võimalusi, et pea hakkas sellest pööritama ja oli vaja mõelda ka sellele, kuidas see inglise keeles paremini kõlaks ja kui suur hulk draamat loos olla võiks. Mõrv kõlaks hästi. Viimane viiking, haavatud ja üksinda jää peal suremas. See läheks hästi peale. The last viking. Left behind. Wounded and dying.
KOLMAS PEATÜKK
Jää sira oli nii pimestav, et Matthew suutis vaevalt silmi lahti hoida, kui ta mööda allalastud trepiastmeid helikopteri ukseavast välja astus.
Kogu maailm tema ümber oli hoomamatult erkvalge, nii silmipimestav oli valevus, sellist polnud ta kunagi näinud.
Seda lummust lõhkus ikka veel mürinal pöörlev tiivik, mis monotoonselt ja raskelt otse nende peade kohal õhku rapsis.
Üks jääl seisvatest meestest andis piloodile märku ja kohe hakkas tiivikulabade liikumine aeglustuma. Mootorimüra sumbus turbiini häält meenutavaks suminaks ja maismaajääle laskus viimaks sügav vaikus.
Helikopteriga tulid kohale veel kolm meest ja üks naine. Kõik Taanist, aga nagu Matthew oli aru saanud, töötasid nad Gröönimaa ülikoolis, Ilisimatusarfikis, välja arvatud üks meestest, kes töötas selles muuseumis, kus Matthew oli inuittide muumiaid näinud.
„Hei! Oled sa ajalehe juurest?”
Matthew silmas kohalikku politseinikku, kes oli erinevalt helikopteri reisijatest välimuselt inuit.
Fotograaf oli samuti inuit. Malik. Ta oli jää ja kivide vahel ringi silganud sellest ajast saadik, kui ta käima õppis, ja oli üks neist, kellega Matthew’l olid toimetuses tekkinud sõbralikud suhted.
„Jah,” ütles Matthew lühidalt. Ikka veel silmi kissitades. „Ma pean kirjutama mehest, kes siit leiti.” Ta hõõrus instinktiivselt kohta, kus oli sõrmus olnud. Parema käe nimetissõrm hõõrus kergelt vasaku käe sõrmi, nagu oleks ta sõrmust edasi-tagasi liigutanud, selles kohas tajus ta seda ikka veel.
Politseinik noogutas. „Ta lamab seal tagapool, aga see ei ole mitte see, mida ma öelda tahtsin.”
„Mis mõttes?”
„Te ei tohi teda puudutada, saad isegi aru.” Ta pöördus Maliki poole. „Ja sina hoiad natuke kaugemale, eks?”
„Vahet pole ju!” pahvatas Malik. „Ta on ju sügavkülmunud.”
Politseinik kehitas õlgu ja osutas helikopteriga saabunud teadlaste poole. „Nemad otsustavad.”
„Kuid me tohime ju pilte teha ja loo kirja panna, eks ole?” küsis Matthew, püüdes politseiniku tähelepanu lootuses, et ka teised kuulevad ja kutsuvad ta lähemale. „See on ju sensatsioon ja me peame loo oma lehes avaldama, enne kui tulevad teised ja kogu tähelepanu endale saavad. See uudis levib nagu kulutuli kogu maailmas.”
Ta nägi, et tema sõnad avaldasid noorele politseinikule mõju.
„Võib-olla peaksime alustuseks tegema paar pilti sinust muumia lähedal helikopteri kõrval?” Matthew vaatas küsivalt politseinikule otsa. „Mis su nimi on? See peab kindlasti artiklis olema. See avaldatakse ju ka inglise keeles.”
Politseinik surus huuled kokku, kuid noogutas nõusoleku märgiks. „Ulrik Heilmann. Kahe n-iga.” Ta viipas korraks Maliki poole. „Ma käisin koos Malikiga koolis.”
„Okei, kahe n-iga,” kinnitas Matthew ja heitis pilgu Maliki suunas. „Teeksid ehk paar pilti Ulrikist, siis on meil juba midagi ajalehe jaoks?”
Malik vaatas kulme kergitades Matthew’le otsa ja seejärel kohe Ulriki poole. „Aga kas me ei peaks…”
„Jaa, jaa, aga praegu paneme leidmisloo paika,” kiirustas Matthew lisama. „Tähtis on see, et meil on kogu lugu algusest lõpuni.”
Enne kui Malik jõudis midagi rohkemat öelda, pööras Matthew uuesti pilgu Ulrikile. „Tohin ma kirjutada, et sina ta leidsid?”
„Nojah, need olid tegelikult jahimehed, kes teda esimesena nägid ja sellest meile jaoskonda teada andsid, nii et nemad siiski leidsid ta.”
Matthew vaatas ringi. „Kas nad on ära läinud?”
Ulrik vaatas talle suurte silmadega otsa ja noogutas. „Jah, nad liikusid piki jääd põhjapõtrade kannul. Enok abiellub, pulmadeks oli põhjapõtru vaja.”
„Enok?” kordas Matthew.
„Ühe jahimehe onupoeg,” ütles Ulrik ja raputas pead. „Pole oluline. Nad pidid lihtsalt edasi minema.”
„Siin ei ole palju põhjapõtru,” sosistas Malik Matthew’le. „Kuid samas võivad nad leida ka mõne eksinud muskusveise.”
Matthew heitis pilgu Ulrikile. „Ma arvan, et me kirjutame, et sina ta leidsid. Aga ka seda, et jahimehed andsid vihje. On parem, kui artiklis on sinu nimi, kui välismaalt hakatakse helistama. Sind saab paremini kätte…” Matthew vaatas fjorde ja mägesid. „Kolm jahimeest kuskil seal…”
Malik suunas objektiivi üha rohkem naeratavale politseinikule. Ta noogutas endamisi pead ja vaatas väikest teadlaste gruppi ja muuseumitöötajat, kes olid nüüd ümber pruuni pikerguse karusnahkse koti ümber kogunenud.
Matthew sirutas kaela, kuid ei näinud peale pruuni karusnaha midagi. Mõtted keerlesid ringiratast, otsides sobilikku taani- ja ingliskeelset pealkirja ning mõeldes reporteritest, kes varsti hakkavad temaga kontakti otsima.
Ta raputas pead ja tampis jalgadega sätendavat lumevaipa. See tundus kõva, aga jalad vajusid ikka sisse. Päikesekiirgus oli tugev ja pani näonaha tulitama. Lumi tundus urbne ja teraline. Suvelumi. Allpool läks see sentimeeterhaaval tihkemaks. See oligi enamvähem kõik, mida Matthew liustike tekkimisest teadis. Kokkusurutuna muutus see jääks. Paksuks mitme kilomeetri pikkuseks jääks, mis aastate jooksul muutus tuhmist klaasjaks, kõige puhtamaks kristalliks.
Ta vaatas uuesti üles. Üpris lähedal võis jääkattes tumedat pragu näha. „Kas sealt seest te ta leidsitegi?” küsis ta Ulrikile otsa vaadates ja osutas praole.
Ulrik noogutas naeratades ja ta näoilme muutus. „Nad ütlevad, et ma oleksin pidanud ta sinna jätma, et vältida leiu kahjustamist, aga me arvasime, et see on mõni surnud jahimees või keegi selline.”
Matthew naeratas. „Kust sina pidid seda teadma, sellest peaksid nad ju aru saama.”
Ulrik kehitas õlgu. „Võib-olla, ma ei tea. Alles siis, kui ma ta välja tõin, nägin ma, et tema nahk oli üleni kollakas ja näolihased ning jalad ära kuivanud nagu mingi nahk, mis on pingule tõmmatud ja tuule kätte kuivama riputatud.” Ta tõmbas oma musta vormijope luku lahti, võttis jope seljast ja haaras kaenlasse.
„Jalad?” kordas Matthew. „Kas ta on paljajalu?” Ta vaatas uuesti asjatult teadlaste poole.
Ulrik kergitas kulme ja nohistas nina. „Jah, ma ei näinud ju kõike, aga ma arvan, et ta on alasti nahka mässitud ja see on tema külge lihtsalt kinni jäänud. Niisiis loomanahk. Tead küll. Niimoodi nahaga ühte sulandunud.” Ta kirtsutas nina. „Ta on lebanud seal pagana kaua.”
„Vähemalt 600 aastat, kui ta on muistne skandinaavlane,” lisas Matthew.
Ulrik noogutas. „Ma ei mäleta, millal nad siin elasid.”
„Aga kas nad arvavad, et ta on muistne skandinaavlane?”
„Vähemalt minu teada pole mingit märki, et ta oleks pärit uuemast ajast või et oleks toime pandud kuritegu, kuid siiski on Taanist igaks juhuks kohale kutsutud kohtumeditsiini ja kohtuekspertiisi asjatundjad.” Ta osutas peaga teadlaste poole. „Aga nemad on saanud loa teda näha.”
„Sellest tuleb suur uudis,” ütles Matthew. „BBC, NBC, National Geographic, Time. Kogu see kupatus. Ei tea, kas me saaksime loa talle pilku peale heita?”
Ulrik noogutas taas. Napilt.