Nahata tüdruk. Mads Peder Nordbo
Читать онлайн книгу.
kokku, et kohtuvad järgmisel hommikul, et fotod ja artiklid kiiresti netti üles panna. Artiklit kirjutades tundis Matthew kehas kripeldust. Seda tunnet polnud tal ammu olnud. See meenutas aega, kui ta sai viimase nelja eksami eest kõrgeima hinde, või seda päeva, kui ta sai teada, et Tine on rase. Tunda endas ehtsat elu. Nüüd tundis ta seda jälle. Peaaegu samamoodi. Enne järgmise päeva õhtupoolikut loevad ajakirjanikud, ajaloolased ja arheoloogid tema artiklit või kuulevad leiust tänu tema artiklile. Viimase viikingi ülestõusmine. Gröönimaa jääst ilmus lagedale üle 600 aasta vanune viiking. Tema punased juuksed ja kulunud põhjapõdranahk olid kõik, mis ta sajandite tagant kaasa tõi. Teadlaste sõnul on see mumifitseerunud mees nii heas seisus, et võib anda teavet Gröönimaa skandinaavlaste ja viikingite igapäevaelu kohta ning ka selle kohta, miks skandinaavlased kadusid Gröönimaalt pärast rohkem kui 400-aastast elu paikse kogukonnana. Kas oli sõda või oli neil puudus eluks vajalikust, mis sundis neid tagasi pöörduma tihedamalt asustatud Skandinaaviasse? Ja mida me teame muistsetest skandinaavlastest Ameerikas?
Kohe, kui artikkel oli saadetud, lõi Matthew oma sülearvuti kaane plaksuga kinni ja vajus diivani seljatoe najale. Ta haaras taldriku, millel oli šokolaadiga näkileib, selle oli ta valmis sättinud juba enne kirjutama hakkamist.
See oli üks Tine lemmikutest. Näkileib. Paksu võikihi ja heleda šokolaadiga. Esimestel kooseluaastatel sõitsid nad palju jalgratastega ringi ja Tine võttis alati näkileiba kaasa. Nad sõitsid tihti ühe valge mõisahoone juurde, mille tagant aiast viis edasi pikk metsarada. Tinel oli roheline ratas esiratta kohale sätitud valge korviga. Seal hoidiski ta näkileiba ja vett.
Näkileib ragises hammaste all. Kuiv, pehme ja magus. Ta tahtis, et ta saaks Tinele öelda, kui väga ta teda armastab. Korralikult välja öelda. See ei olnud just tema tugevaim külg. Lähedus ja avatus.
Ta võttis viimase ampsu ja heitis pilgu sigarettidele.
KUUES PEATÜKK
NUUK, 9. AUGUST 2014
Öösel oli tuul pöördunud ja üle Nuuki laotus tihe hommikuudu. Nähtavus oli umbes kümme meetrit. Põhja-Atlandi hall uduloor mattis kõik enda alla, kinnitus tihkelt majade ja mägede külge ja sulandus viimaks külmaks vineks taevas.
Kõik oli udusse mattunud. Kaugusesse hajunud. Nii meri kui ka mäed, mida Matthew oma korteriaknast kogu aeg näinud oli.
Ta tõmbas suitsu ahnelt kopsudesse, ootas hetkekese, enne kui mahvi udusse pahvatas. Kui ta mõne kuu eest Nuuki kolis, oli kõigepealt vaja eluase leida, kuid ühtegi vaba korterit ei olnud ja ta sai endale viimaks üüripinna ühte hallikaskollasesse majja kolmandale korrusele, kus tubades olid suured aknad. Korteris oli juba mõni mööbliese ja ta otsustas kiiresti selle kasuks, kuna kõik vajalik ja rohkemgi veel oli olemas. Kaks magamistuba ja üks elutuba, kust avanes ilus vaade Lõuna-Nuukile ja võis pilgu merele ja kaugematele mägedele suunata ning kesklinn oli vaid viie minuti kaugusel.
Ta nipsas suitsukoni minema ja vaatas selle aeglaselt allapoole keerlemist, astus sammukese tagasi ja pani rõduukse kinni, enne kui magamistuppa teki alla läks. Ta korjas oma nutitelefoni põrandalt üles ja vaatas kella. See oli vaid pool kaheksa, kuid kodus Taanis oli kell pool kaksteist. Kodus. Võib-olla oli Nuuk nüüd tema kodu. Tal oli tähtajatu töö, kuna kodus polnud õieti kedagi, kes oleks teda oodanud. Ta tegi oma meiliboksi lahti ja vaatas uued meilid üle. Artikli oli ta toimetajale saatnud hilja õhtul, et nad saaksid selle hommikul vara onlainis avaldada, kui kõik korras on.
Sõnum oli üsna lühike. Võimas. Hea töö, Matthew. Tegin ainult paar pisiparandust. Lase see täna ära tõlkida ja paiska onlaini nii taani kui ka grööni keeles ja ära unusta, et ma tahan saada seda juba täna ka inglise keeles, et saaksime saata linke kogu maailma ajakirjanikele. Kas tegite häid pilte? Anna kohe teada, kui lugu onlainis on, ma heidan sellele pilgu peale ja saadan lingid välja.
Matthew avas dokumendi ja lasi silmadel veel kord üle teksti libiseda, et olla kindel, et ta midagi vahele polnud jätnud, siis muutis ta meiliteksti ja saatis faili edasi tõlkijale, kes pidi selle grööni keelde tõlkima.
Laisalt rullis ta end veel kord teki seest välja, istus voodiservale, haaras püksid ja tõmbas need jalga ning läks vannituppa.
Mees, kes talle peeglist vastu vaatas, nägi väsinud välja. Kahvatu, kõhn ja kurnatud. Ta ei olnud Nuukis põskedele päikest saanud, kuigi õhk oli siin puhas ja selge nagu ei kuskil mujal. Ta lihtsalt ei käinud palju väljas. Põsed ja lõug olid kaetud punakasblondi habemetüükaga. Ta pööras veidi pead ja tõstis lõua üles, ka see oli habetunud.
Mõnel päeval olid ta silmad hallikassinised, mõnel teisel päeval rohekamad ja kolmandal päeval vaid hallid. See sõltus ilmast, kuid ta oli tähele pannud, et Nuukis olid need tihti sinised. Igal juhul sagedamini kui kodus. Ta ei olnud Taanis mitte kunagi näinud oma silmi nii sinistena. Vasaku silma pupilli kõrval oli must laik ja tundus, et silmal on kaks pupilli. Ta ei olnud seda laiku mitte kunagi uurida lasknud, kuna ema ütles, et see on pärit isalt ja on üksnes pigmendilaik. Tine oli kutsunud seda lisakaevuks. Kohaks, kuhu inimene ennast peita võib. Peidupaik mõtete eest varjumiseks.
Matthew’l ei olnud ühtegi kohta, kuhu oma mõtete eest varjuda, kuigi ühel või teisel seletamatul moel olid kõik need mõtted, mis teda enda alla matsid, Nuukis vaikselt kaduma hakanud, nii et esimest korda pärast õnnetust tundis ta ennast jälle inimesena. Või millegi inimesetaolisena. Tal oli endiselt raskusi uinumisega, kuid see ei olnud enam nii piinarikas kui varem. Nüüd magas ta ühtekokku umbes neli, viis tundi ööpäevas, mis alles pool aastat tagasi oli olnud võimatu, sest valud kaelas ja rasked mõtted ei andnud talle minutikski asu. Nüüd olid alles jäänud ainult õudusunenäod, siia-sinna sähvivad valuhood ja öine higistamine.
Teda ehmatas koputus. Äkiline koputus välisuksele.
„Tulen juba,” hõikas ta ja kiirustas ukse juurde.
„Malik!? Mida…”
„Fuck, mees, mulle murti sisse.”
„Mida?” Matthew viipas Malikile, et ta sisse tuleks. „Mida sa sellega mõtled?”
„Jah, minu stuudiosse murti sisse. Kõik on läinud. Kuramuse päralt, kõik!”
„Tule sisse. Ma ei tea kohe, mida öelda. Ma ei teadnudki, et sul on stuudio.”
Malik marssis pikkade närviliste sammudega Matthew’st mööda ja prantsatas elutoa diivanile. „Tühja sest stuudiost, aga nad on võtnud kõik. Kõik on läinud. Kaamera, mälukaart, arvuti… Kõik.”
„Kuidas see juhtuda sai? Kas need polnudki sul kodus?”
„Jah, aga ma magasin oma pruudi juures ja kui ma koju tulin… Põmaki. Läinud.”
„Kas sul kindlustus on? Ma saan aru, et see toob sulle vähe leevendust, aga on ju hea raha tagasi saada.”
„Jah, kõik on kindlustatud, aga mind paneb imestama, miks see kõik ära varastati. Nad on näpanud ka kõik mälupulgad ja need närused kaardid, mis mul seal olid. Miks?”
Matthew kehitas õlgu. „Kas sa oled politseiga ühendust võtnud?”
Malik vehkis tõrjuvalt käega. „Veel mitte… Mees, kuula mind. Neid asju ei saa Nuukis müüa, kuna kõik teavad, et see on minu kaamera ja minu arvuti, nii on lood, ja juhul kui nad tahavad seda kraami linnast välja viia, peavad nad merd mööda minema ja nad kuradid peavad sõitma kaugele, et leida minu asjadele ostjat. Ei, tead sa, ma ei saa neid enam kunagi kätte.”
„Ma ei saa aru.”
„Mina ka mitte. See ei ole loogiline, et keegi siin varastab minu asju.”
„Ja kas ka kõik pildid on läinud?” küsis Matthew.
„Jah, kõik on läinud. Kaamera. Arvuti. Kaardid. Pildid. Kõik.”
„Täielik jamps! Me peame täna onlainis olema.” Matthew tõmbas mõlema käega aeglaselt üle näo. „Ma helistan toimetajale, võib-olla jõuame täna veel tagasi jääle minna ja teha uued pildid ja sa pead ka helistama politseisse, et vargusest teatada.”
„Jah,