Nahata tüdruk. Mads Peder Nordbo
Читать онлайн книгу.
te seal all pilte tegite?” küsis Ulrik.
Malik andis pöidlaga märku, et sai tehtud.
„Tore,” jätkas Ulrik. „Mulle öeldi, et te võite natuke vaadata ja küsimusi esitada.” Ta näitas käega, kuhupoole minna, ja vaatas Matthew’le otsa. „Me peame selle uudise meie enda ajalehes avaldama.”
„Täpselt nii,” ütles Matthew ja noogutas.
Ulrik naeratas. Võib-olla temast tehtud piltide pärast, mida kogu maailm näeb, kui lugu jää seest leitud mehest ilmub.
Ülikooli teadlased ja muuseumitöötaja olid läinud tagasi helikopteri juurde, kus kaks neist rääkisid mobiiliga, teised aga olid ninapidi sülearvutites.
„Me lendame varsti tagasi,” seletas Ulrik. „Ma sain teada, et laagri püstitamiseks on vaja varustust hankida, et nad kogu lõhe põhjalikult läbi uurida saaksid. Aga õhtul peame meie siin vahti, et jäämehega midagi ei juhtuks. Nad ei vii teda veel ära, sest enne peavad meie eksperdid ta üle vaatama, aga ta pannakse kuvöösi alla. Ta tuleb stabiliseerida, nii nad ütlesid. Minule tundub ta niigi üsna stabiilne. Kui ma ta välja tõmbasin, oli ta kange kui pulk.” Ta naeris natuke omaette. „Pagan küll, ma ei tea, kas tal on hea jääda lebama siia päikese kätte pärast seda, kui ta on nii palju aastaid seal all olnud, kuid ära ta sellest ei sure, sest ta on juba surnud.”
„Suudad sa siin magada?” küsis Malik, nägu naerul. „Surnu juures.”
„Ma ei tea, kas mind valvesse pannakse. Vahet pole.”
Malik kehitas õlgu. „Mina küll ei tahaks.”
„Miks?” Matthew kortsutas kulmu. „Kas võib surnuks külmuda?”
„Üsna lihtsalt,” vastas Malik ja pööras pilgu Matthew’le, surudes lõuga vastu rinda, et silmalaugude alt ümbrust piiluda. „Kuid ma pean põhiliselt silmas vaime. Nad ei taha, et neid sel viisil häiritakse. Kui ta on siin surnuna lebanud mitusada aastat, siis on tema külge klammerdunud palju vaime. Ja nad ei ole head. Need ongi need maa-alused.”
Ulrik raputas pead. „Ära kuula teda. Siin on täpselt sama palju vaime kui muskusveiseid.”
„Mõned näljased veised võivadki ringi luusida,” väitis Malik.
Ulrik vehkis kätega õhus. „Siin jää peal ei ole ei vaimusid ega muskusveiseid.”
„Surmavald on alati täis vaimusid ja deemoneid,” jätkas Malik. „Ma olen neid ise näinud.”
„Kas trummipõristamise ajal?”
„Enne trummipõristamist, muidugi.”
„See on osa meie kultuurist, tõeliselt ilus osa,” ütles Ulrik Matthew’ poole pöördudes.
„Aga ma ei usu, et tegelikkuses vaime on. On naeruväärne uskuda, et maa sees on vaimud ja et me saame neid üksteise vastu kasutada tupilak-nukke nikerdades, aga kuulge, jätame nende uskujad nüüd rahule. Meie kultuur on ka minule armas.”
„Eks näis, kas sa elad selle öö üle,” lisas Malik naerdes. „Ma võin sulle trummi põristada. Ma võin vabalt ööseks siia tulla.”
„Hahaa, ei, ma ei ole nõus, et sa siin ringi kargled. Ja ma ei usu, et mina siin ööbima pean.” Ta plaksas käed kokku. „Ma arvan, et me võiksime nüüd seda leidu vaadata, enne kui teised tahavad Nuuki tagasi pöörduda?” Ta osutas inimestele helikopteri juures.
Mõne sekundiga jõudis Malik lume krobelisel pinnal lebava pruuni pambu juurde, kuid Matthew ja Ulrik lähenesid aeglasemalt.
Nad ei näinud kogu surnud meest, aga tema nägu ja jalad olid, nagu Ulrik oli juba öelnud, pruunikaskollase jäiga karusnahaga katmata. Oli võimatu aru saada, kas keegi oli mähkinud karusnaha talle ümber või oli ta seda ise teinud. Kuid ta pidi olema alasti, kuna labajalad ja sääred olid paljad. Karusnahk näis olevat kivistunud ja sarnanes pronksi ja turba seguga ja enamik karvu oli kõvaks tardunud. Kõik oli aja jooksul ühte sulandunud ja muutunud tahkeks massiks. Näonahk oli pinguldunud kolju külge ja silmi polnud. Kuivanud ja parkunud näonahas oli vaid kaks silmakoobast, lõual ja aukuvajunud põskedel aga turritas ikka veel habe. Oli raske öelda, kas ta oli olnud blond või punapäine, kuid mitte mingil juhul mustade juustega, ja tema nägu oli rohkem skandinaavlase kui inuiti moodi, nii et oli igati mõistlik arvata, et ta oli muistne Gröönimaa skandinaavlane.
Malik kummardus mumifitseerunud keha kohale, et kõik sünged detailid pildi peale saada. „Selle deemoninäoga näeb ta välja nagu tupilak.”
Jäämehe huuled olid kui kitsad triibud, mis olid kõvasti kokku kuivanud ja lõualuudele pinguldunud. Näis, nagu oleks ta surnud mingis hüsteerilises ja raevukas naerukrambis, mis oli ta hambad irevile ajanud ja huuled naha küljest ära rebinud.
„Kas öösel on siin väga pime?” küsis Matthew.
Ulrik ja Malik vaatasid mõlemad talle otsa. „Ei ole,” ütles Ulrik. „Lumi annab valgust ja praegusel aastaajal ei ole päikest vaid väga lühikest aega näha.”
Matthew noogutas. Lumi. Selle peale ei olnud ta mõelnud. Aga ta ise poleks tahtnud magada seal selle surnu juures, mis sest, et öösel oli peaaegu valge.
Malik kõhutas jäisel lumel, et haarata fookusesse jäämehe kuivetud jalad valgel pinnal.
Ta vaatas üle õla. „See on puhas kuivanud liha. Fuck, kui rõve.”
Ta naeris õrritavalt. „Neid jalgu oleks pidanud vaalarasvaga määrima, siis oleksid nad ikka veel ilusad.”
Matthew ohkas ja pööras pead raputades fotograafile selja ning läks helikopteri juurde.
Ta seisatas teadlaste ees. „Vabandage. Kes teist muuseumist on?”
„Mina,” vastas üks keskmist kasvu keskealine mees. Matthew ei saanud eriti aru, kas ta nägi välja rohkem taanlase või gröönlase moodi. Pealegi polnud sel mingit tähtsust. Geneetiliselt olid skandinaavlased ja inuitid aastasadade jooksul segunenud. „Võin ma natuke küsida leiu kohta?”
„Jaa, jaa, arvan, et küllap me räägime hiljem põhjalikumalt.” Ta suges oma tihedat hallisegust habet. „See kujutab endast unikaalset leidu.”
„Jah, seda ma teada tahangi. Kui unikaalset?”
Mees ajas selja sirgu. „Minu teada pole leitud ühtegi mumifitseerunud skandinaavlast viikingiajastust. Muidugi on rabalaibad ja skeletid, kuid need ei ole olnud mumifitseerunud ja see on üsna määrava tähtsusega. Siin on muumia nahk, luud ja võib-olla isegi maosisu hästi säilinud ja see on unikaalne.” Ta tõmbas hinge, kuid väljendas kogu oma kehakeelega, et ei ole veel lõpetanud. „Oled sa midagi kuulnud Tirooli Ötzist? See siin on analoogiline. Me saame selle leiu kaudu hindamatuid teadmisi, kuid enne peame me teda uurima. Aga siiski peab kibekärmesti tegutsema, et andmed kaduma ei läheks. See on ainulaadne leid kogu Põhjalas, võib-olla isegi kogu maailmas.”
„Niisiis on kindel, et tegemist on mõne Lääne-Gröönimaa viikingiaegse skandinaavlaste asula elanikuga?”
„Ma arvan nii. Me ei ole aga saanud veel analüüsimiseks proove võtta, sest peame politsei eksperdid ära ootama, aga ilmselt leiavad kõik meie oletused ja väited kinnitust. Ma arvan nii, aga muidugi veel ei tea.”
„Kui see leid sarnaneb Ötziga, siis tähendab see, et võis juhtuda midagi traagilist, et ta niiviisi üksinda sellesse prakku sattus?”
„Kas sa arvad, et tegemist võis olla mõrva või võitlusega?”
„Jah, midagi taolist.”
„Ma ei ole tuvastanud tema juures midagi sellist, aga seda ei saa kindlalt välistada. Me ju teame, et Gröönimaa skandinaavlased kadusid oma arvukatest asulatest jäljetult pärast seda, kui nad olid siin umbes 500 aastat elanud, nii et arvatavasti juhtus midagi. Kui see mees pärineb selle ajastu lõpust, siis just sõjariista tekitatud haav või tema mao sisu võib juhtida meid skandinaavlaste kadumise küsimuses olulistele järeldustele.”
„Nii