Carla Neggers

      Secrets of the Lost Summer

      2012

      Kõik selle raamatu kopeerimise ja igal moel levitamise õigused kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga.

      Kaanekujundus koos fotodega pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.

      See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.

      Toimetanud Krista Saar

      Korrektor Inna Viires

      © 2012 by Carla Neggers

      Trükiväljaanne © 2015 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2017 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2018 Kirjastus ERSEN

      Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.

      Raamatu nr 11113

      ISBN (PDF)978-9949-840-60-1

      ISBN (ePub) 978-9949-84-480-7

      Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

      Jennifer ja Murray McCordile

      Üks

      Olivia Frost niristas mõõtetopsist vett taimeseemikutele, mis olid pisikestes pottides rivis köögi aknalaual kraanikausi kohal. Petersell, rosmariin, till. Aknast avanes vaade kõrvaltänavale tema Boston Back Bay korteri taga, kuid sisse tuli siiski piisavalt valgust, et mõningaid maitsetaimi kasvatada.

      Täna ei ole mingit päikesevalgust, mõtles ta, pannes topsi kraanikaussi.

      Just siis, kui New Englandi elanikud lootsid, et nad saavad oma mütsid, kindad ja saapad ära panna, oli märts otsustanud jälle lõviks muutuda. Ilmateade lubas varaseks õhtupoolikuks kardetud lörtsi.

      Olivia ohkas taimede värsket rohelust vaadates. Ta ei vihanud talve, aga ta oli kevadeks valmis. Märtsil oli aega vähem kui kaks nädalat, et muutuda tallekeseks ning lasta sisse aprillikuu vihmad ja maikuu lilled. Ta ei suutnud ära oodata, millal saab sõita välja mägedesse ja Knights Bridge’i vaiksetele kõrvalteedele oma ilmatu kaugesse kodulinna Bostonist läänes ning istutada oma taimed 19. sajandi alguse maja aeda, mille ta oli eelmisel sügisel ostnud. Ost oli tundunud impulsiivne, ent omanikud, soovides maja kiiresti müüa, olid pakkunud talle suurepärast tehingut. Ta polnud kunagi pillaja olnud ja hoidis oma kulud Bostonis nii väikesed kui võimalik. Selle asemel oli ta raha säästnud ning oli nüüd võimeline ära ostma ajaloolise maja, niisama maalilise kui tema kodulinn ise.

      Välja arvatud see „pind silmas“ veidi kaugemal mööda teed edasi, aga see oli mõne teise päeva probleem.

      Tänaseks oli tal neid juba piisavalt.

      „Väljakutsed,“ ütles ta valjusti, pöördudes kraanikausi juurest. „Väljakutsed, mitte probleemid.“

      Ta oli tööleminekuks juba riides, valinud musta seeliku ja sinise meriinovillast sviitri. Ta oli lisanud, mida ta ilmaga kohanemiseks vajas, kuid tal seisis ees lõuna kliendiga – olulise tähtsusega kliendiga – ja ta tahtis rõivastuda hoolikamalt kui siis, kui ta teadis, et on terveks päevaks suletud oma kirjutuslaua taha.

      Ta oli olnud liiga pingul, et hommikueineks laua taha istuda, kummutades selle asemel kohvi ja kausikese Kreeka pähklitega kaeratanguputru alla kraanikausi juures. Talle meeldis ta korter, isegi kui see oli väike ja avanes kõrvaltänavale. Kui ta oli viis aastat tagasi linna kolinud, oli ta rääkinud majaperemehe nõusse lubada tal endal seinad ja puitosad värvida, valides õdusad rõõmsad värvid – erkroheline, roosiroosa, suvepilvede valge –, et tasa teha sünget valgust. Eelmisel õhtul töölt koju tulles oli ta ostnud tosinkond roosat tulpi, jaganud need kahte klaaskannu ning asetanud ühe köögilauale ja teise oma magamistuppa tualettlauale.

      Tulbid ja ürdid. Olivia naeratas endamisi. Kõik läheb hästi.

      Tõmmanud sügavalt hinge, läks ta läbi kõrvalasuva elutoa. Puitpõrand ja sohva olid täis kuhjatud raamatuid taimede, käsitsi seebivalmistamise, maastikukujunduse, vanade majade ja mööbli värvimise kohta. Ta oli terve talve pooleldi unistanud, pooleldi planeerinud, kuidas ta saaks oma ajaloolise maja muuta laulatuste, näituste, lõunasöökide ja väikeste ühepäevaste konverentside sihtpunktiks – lõpuks võibolla lühipuhkuse ööbimiskohaks.

      Ta polnud mõtelnud oma märkmetest ja plaanidest kui ajutisest meelelahutusest, aga võibolla need olid seda. Võibolla osaliselt olid need põhjus, miks tänane lõuna oli nii kriitilise tähtsusega.

      Ta pistis käe eesukse kõrval olevasse seinakappi ja võttis vastumeelselt välja oma salli ja mantli, täispika musta villa ja kašmiiri segu, mida ta kavatses aastaid kanda. Kindad jättis ta võtmata. Ta ei hoolinud lörtsist, lumest ja tarretavalt külmast vihmast. Oli märtsi keskpaik ja ta ei kandnud enam kindaid.

      Tema iPhone kilksatas ja ta nägi, et oli saanud meili Marilyn Brysonilt, veel ühelt graafiliselt kujundajalt ja oma parimalt sõbralt.

      Hei, Liv. Me ei saa siiski kohtuda, kuni ma linnas olen. Mul on neil päevil nii kiire, et saan vaevalt hingata! Ma armastan seda, mida teen. Ootan igal hommikul ülestõusmist. Ei suuda oodata, millal saan tööle minna. Musid. Marilyn.

      Olivia märkas, et Marilyn ei maininud, millal nad võivad kokku saada, ega küsinud tema kohta, aga ta tõrjus mistahes pettumuse tagasi ja tippis kiire vastuse.

      Rõõm kuulda, et kõik on hästi. Toredat aega!

      See oli diplomaatlik, otsustas ta, vaadates väikesesse peeglisse, mille ta oli pannud ukse kõrvale pärast üht feng shui raamatu lugemist. Tema tumedad õlgadeni ulatuvad juuksed olid duši all käimisest ikka veel veidi niisked. Ta oli sekeldanud oma meigiga veidi rohkem kui tavaliselt, kuid see oli ikka veel tagasihoidlik. Ta peab meeles pidama, et paneb enne lõunat värsket huuleläiget peale.

      Tõmmanud veel kord sügavalt hinge, suundus ta välja, minnes oma hoone, endise ühepereelamu trepist alla Marlborough’ tänavale. Linna kohale olid laskunud hallid pilved, aga seni polnud veel mingeid sademeid. Olivia püüdis keskenduda oma tavalisele rutiinile. Ta pidi lõunastama koos Roger Baileyga Bailey Arhitektuuri ja Sisekujundusest, oma suurima kliendiga. Miski oli nende hiljutises suhtlemises viltu läinud, ta oli mures, et Bailey kavatseb laevalt maha hüpata, ja oli kavandanud nüüd silmast silma kohtumise.

      Tuul tõusis, kui ta läks oma hoone, viiekorruselise kumera fassaadiga tellistest maja poole kohe pärast Copley väljakut. Roger tahtis oma firma välimust värskendada ja Olivia oletas – ei, siiski, mees oli talle öelnud –, et ta tahtis selle töö talle anda. Rogeri Bostonis asuv firma oli kaks aastat tagasi olnud Olivia esimene kõrge profiiliga saavutus graafilise disainerina ja tema töö nende jaoks oli võitnud autasusid. Tema ja Roger olid algusest peale hästi läbi saanud. Tema kui kliendi kaotamine ei oleks hea.

      Jacqui Ackerman, sale viiekümne nelja aastane Ackerman Designi, Bostoni ühe mainekama stuudio omanik, ütles Oliviale kiirelt „tere hommikust“ ja kadus siis oma esimese korruse kabinetti. Olivia püüdis Jacqui käitumisest mitte midagi välja lugeda. Tal võis olla kiire. Tal võis olla klient ootel.

      Olivia läks omaenda kabinetti ja lülitas arvuti sisse, võttes samal ajal seljast mantli ja kaelast salli. Tal oli mitu väikest projekti, mille ta saaks sel hommikul oma töölaualt koristada, ja enne lõunat läheks ta Bailey Arhitektuuri ja Sisekujunduse failide juurde, nii et tal oleks kõik värskelt meeles, kui ta Rogeriga kohtub.

      Kolm tundi hiljem, kui Olivia sirutas juba kätt oma mantli poole, et minna Rogeriga lõunale, sai ta tekstisõnumi Rogeri sekretärilt: Rogeril tuli ootamatu takistus ja ta ei saa lõunale tulla. Ta palub vabandust ja helistab homme.

      Olivia seisis