Kaotatud suve saladused. Carla Neggers
Читать онлайн книгу.
lahkuma oma kodust ühes Swifti jõeoru linnadest, mis tehti elanikest tühjaks ja ujutati paisjärve jaoks üle. Grace oli siis teismeline. Ta ei abiellunud kunagi ja elas oma perekonna kodus üksinda, kuni linnas avati hooldekodu ja ta otsustas lõpuks sinna kolida.
Olivia mõtiskles selle situatsiooni üle, kuni pikap rappus mööda teed tema enda maja poole, kalliskivi keset avatud välju, kivimüüre ja traditsioonilist hästi kujundatud maastikku. Kui see maja aastal 1803 ehitati, lookles tee edasi ilusasse orukülla, mis oli nüüd vee all. Neil päevil viis tee Quabbini väravani, seejärel läbi nüüdse metsiku looduse ja viimaks otse järve endasse, meenutades, et nii ilus kui see ka oli, oli see niihästi inimese kui ka looduse kätetöö.
Jess keeras kruusasele sissesõiduteele. „Kas sa tahad oodata, kuni paps ja Mark töölt tulevad, või hakkame ise maha laadima?“
„Me laadisime ise peale. Võime ka maha laadida. Juhul kui sul ei ole midagi muud tarvis teha…“
„Ei. Ma olen terve päeva sinu käsutuses.“
„Aitäh, Jess.“
„Pole tänu väärt. Suurepärane, et sa oled jälle linnas tagasi.“
Olivia väljus autost, taimeistikud käsivarrekõveruses nagu väikesed beebid. Õhk oli külm ja puhas, lõhnates kergelt märgade lehtede järele. „Kodu, kallis kodu,“ sosistas ta, isegi kui tundis paanikatorget oma tuleviku ebakindluse pärast.
Jess liitus temaga sissesõiduteel. „Siin on nii vaikne. Sa oled linnale lähedal, kuid sealpool…“ Ta peatus ja osutas Quabbini poole viivale teele. „Sealpool, Liv, pole midagi peale kõnnumaa ja vee, miil miili järel.“
Olivia naeratas. „Ma tean. See on täiuslik.“
„Nii ütled sa nüüd. Oota kuupaisteta ööl kella kaheni, kui siin oled ainult sina koos nahkhiirte, karude, kotkaste ja puumadega.“
„Puumade nägemist Quabbini ääres ei ole veel kinnitatud.“
„Ma ei tahaks olla esimene, kes teda näeb,“ märkis Jess naerdes.
Nad läksid enne koorma mahalaadimist sisse. Talupoeglik kodune köök algse 1803. aasta ehitise majatiivas oli eredast keskpäevavalgusest üle ujutatud. Tema sõbranna Maggie oli jätnud lõunaeinekorvi ja piimklaasist kannu ajatatud forsüütiaga lauale, nelinurksele täkitud kolatükile, mille Olivia ühelt õuemüügilt oli avastanud, ära remontinud ja soojaks rõõmsaks valgeks värvinud.
Ta tundis mõningase pinge vabanemist. Tundus peaaegu, nagu see forsüütia naerataks talle. Järsku ei suutnud ta ära oodata, millal saab oma Bostonist toodud kraami majja ja paneb selle tunduma tõelise koduna.
Jess tõstis šokolaadilaastukoogid, õunad ja riidest salvrätid korvist välja. „Kas kõigepealt lõuna või kõigepealt mahalaadimine?“
Olivia avas külmiku ning leidis sealt võileivad ja keeratava kaanega teepurgi. Ta naeris õe poole. „Mu kõht on hirmus tühi. Minu küsimus on see, kas me sööme kõigepealt ära koogid või võileivad?“
Jess ulatas talle kartoteegikaardi, mille oli korvist leidnud. „Maggie jättis sulle kirja.“
Olivia vaatas oma sõbranna lohakat käekirja: Ema sai infot Grace Websteri vana maja omaniku kohta.
Maggie oli nime ja aadressi alla kriipsutanud.
„Dylan McCaffrey,“ ütles Olivia, nime tundmata. „Oled temast kunagi kuulnud, Jess?“
Õde hammustas õuna. „Mkm.“
See oli San Diego aadress. Liiga kaugel Knights Bridge’i majavareme omaniku jaoks, et siin elada.
Olivia libistas kaardi forsüütiakannu serva alla. Ta ei hoolinud, kus Dylan McCaffrey elas või miks ta selle teeäärse maja oli ostnud. Ta tahtis ainult, et mees selle koha puhtaks teeks.
Kaks
Kiri oli kirjutatud käsitsi lihtsale, ent elegantsele valgele kokkumurtud kaardile, mida kaunistas punakaslilla ristikupuhm. See tuli koos poole tosina värvifotoga samasuguses ristikupuhmaga ümbrikus. Dylan McCaffrey tõukas tooli tagasi, tõstis oma suuruses kaksteist nahkkingad kirjutuslauale ja silmitses kahekümnenda korruse vaadet San Diegole, mis isegi heal päeval nagu täna polnud midagi hingematvat.
Kes põrgut oli Olivia Frost ja kus kurat on see Knights Bridge Massachusettsis?
Dylan luges kirja veel kord. Käekiri oli korralik, loetav ja naiselik, kirjutatud metsarohelise tindiga – arvatavasti täitesulepea.
Armas härra McCaffrey!
Me ei ole kunagi kohtunud, kuid ma olen Teie naaber Knights Bridge’is. Mulle kuulub keskkorstnaga 1803. aasta maja Teie majast mööda teed alla.
Dylan peatus siinsamas. Mis on keskkorstnaga maja ja miks peaks tema sellest hoolima?
Ta kiristas hambaid ja jätkas lugemist.
Võibolla Te ei ole sellest teadlik, kuid Teie maja on hirmus halvas seisus. Hoone ise ei ole minu mure, kuid õu on. See on ülekasvanud ja kola täis, kaasa arvatud minema visatud külmik, nagu Te lisatud fotodelt võite näha.
Dylan oli fotod ladunud kõrvuti oma tumedast puidust kirjutuslauale. Ta vaatas kõige vasemat. See näitas roostetanud valget külmikut külili keset kitsemurakavarsi ja sulanud lund. Külmik pidi olema vähemalt kolmkümmend aastat vana. Võibolla isegi vanem. Ta polnud külmikute alal asjatundja.
Ta pöördus tagasi kirja juurde.
Ma saan aru, kui Te pole võimeline õue puhastama, ja pakuksin hea meelega, et teen seda Teie loal ise. Muidugi võtan igasuguse vastutuse enda peale, kui viga saan, ja kui leian midagi väärtuslikku, annan Teile teada.
Mu perekond juhib linnas väikest äri, mis on spetsialiseerunud arhitektuurilistele reproduktsioonidele ja komponentidele – uksed, aknad, kaminasimsid ja nii edasi. Oleme elanud Knights Bridge’is mitme sugupõlve vältel. Ma ei taha põrmugi, et linn peaks selles küsimuses sekkuma. Loodan, et saame selle seljataha jätta ja ühel päeval varsti kohtuda.
Tänan Teid väga.
Olivia Frost.
Dylan kahtlustas, et kes tahes see Olivia Frost ka oli, pidas ta meest, kellele kirjutas, vanaks või vähemalt jõuetuks. Tema polnud kumbagi. Ta pidi imetlema, kuidas naisel õnnestus pakkuda abi samaaegselt ähvardusega linn tema, autsaideri kallale ässitada. Peamine küsimus selle kirjaga oli siiski kiirem ja otsesem.
Talle ei kuulunud mingit valdust Knights Bridge’is, Massachusettsis.
Ta tõstis jalad tagasi põrandale ja puudutas mõnd klahvi oma sülearvutil, tuues monitorile selle linna Massachusettsi kaardil. See asus suure järve põhjakaldal, kaugelt suurima väikeses New Englandi osariigis.
Ta naaldus tooli seljatoele.
Knights Bridge ja Olivia Frost ei pannud temas mingeid kelli helisema.
Ta valmistus seda suumima lähemaks vaateks, kui Noah Kendrick sisenes laiutavasse nurgakabinetti. Uks oli lahti. Noah ja Dylan olid olnud parimad sõbrad alates esimesest klassist Los Angelese äärelinnas. Noah, nohikust geenius. Dylan, keskmisest õpilasest hokimängija. Nüüd olid nad äripartnerid, välja arvatud fakt, et see polnud nii lihtne. Dylan võlgnes Noah’le oma elatise ja võibolla isegi elu. Noah ütles sedasama Dylani kohta, aga see polnud tõsi ja nad mõlemad teadsid seda. NAK Inc oli Noah’ ajusünnitis, nelja-aastane ülimalt kasumlik kõrgtehnoloogiline meelelahutustarkvara firma, mis oli saanud nime tema järgi – Noah Andrew Kendrick. Dylan oli aidanud tal seda lihtsalt kokku panna ja koos hoida. Tema oskas võidelda. Noah ei osanud.
„Mis lahti?“ küsis Noah.
Noah’l oli seljas must ülikond nagu alati. Ta ei hoolinud, et nägi välja nagu surnumatja. Ta mõtles, et must teeb ta välimuse vanemaks ja karmimaks. Ta oli kolmekümne kolme aastane, aga nägi isegi oma ülikonnas palju noorem välja. Ta oli hele ja kandiline ja teda tuli päikese kätte meelitada. Ta oli petlikult sitke ja heas vormis – vehkleja ja pruun vöö karates.
Dylan oli hoopis