Kaotatud suve saladused. Carla Neggers
Читать онлайн книгу.
rinnale vaheliti. „Neil vana külmiku piltidel on ju kitsemuraka väädid, eks ole?“
„Mul pole aimugi, mis need on.“
„Kitsemuraka väätidel on okkad.“
Ka teistel väätidel peavad okkad olema, kuid Dylan tegelikult ei teadnud ega hoolinudki. „Mida mu isa selle koha eest maksis?“
„Sandikopikad. Ta kirjutas tšeki. Maja on lausa vare, kuid selle juurde kuulub seitse aakrit. Knights Bridge on kõrvaline koht, osaliselt selle paisjärve tõttu. See ei ole piirkond, mis kasvas loomulikult mõne suure järve ümber. Quabbinit polnud olemas, kui need linnad asustati. Vaata kaardile. Sa mõistad, mida ma mõtlen.“
Ta vaatas ja mõistis.
„Mis selle koha nimi oligi?“ küsis Loretta.
„Carriage Hilli talu.“
„Pentsik. Ja omanik?“
„Olivia Frost.“ Dylan ignoreeris külma tuult, vaadates jooksjaid rannas. „Miks mu isa ostis maja Knigths Bridge’is, Loretta?“
„See saladus on sinu lahendada,“ vastas naine, lastes kätel külgedele langeda. „Sinu asemel jätaksin magavad koerad lamama ja palkaksin kellegi, kes selle õue ära koristaks, seejärel müüksin koha vaikselt maha või annaksin ära.“
„Kas sa kontrollid seda Olivia Frosti?“
„Esimese asjana, kui koju jõuan. Praegu kavatsen teha jalutuskäigu rannas ja nautida päikeseloojangust viimast.“ Ta suundus trepi poole, kuid peatus enne laskumist, vaadates jälle tagasi Dylani suunas. „Sa ei ole ometi mures, et see naine astub seaduslikku tegevusse, ega?“
„Tegelikult mitte, ei.“
„Hästi. Üks vana külmik ja kes teab mis veel õues ei ole tõsine mure.“
„Ma arvan, et nägin ka pesumasinat.“
Dylan kuulis Loretta naermist kogu tee trepist alla ja üle tänava veeni. Ta läks tagasi sisse, sulgedes ukse kindlalt enda taga. Päikeseloojang hääbus kiiresti. Ta istus sohvale ja võttis kirjakaardi sealt, kuhu ta selle ja pool tosinat fotot kohvilauale oli jätnud. Loretta polnud tahtnudki neid uurida. Polnud mõtet, oletas ta. Ta silmitses murulaukusid või mida põrgut nad ka olid. Need paistsid olevat käsitsi joonistatud. Disain, värvi valik ja käekiri olid moodsad ja stiilsed, mitte vanamoelised, ent need andsid edasi ka soojust, külalislahkust ja maaelu võlu. Ta polnud kindel, kuidas tema Massachusettsi naaber oli selle mõju saavutanud, aga see toimis.
Samuti ta ei hoolinud, kuidas naine selle oli saavutanud. Olivia Frost oli talle kirjutanud, et paluda – või nõuda –, et ta koristaks kola ja roostes köögiriistad valduselt, mille kuulumist temale ta polnud kuni tänaseni isegi kahtlustanud.
Ta korjas fotod kokku ning võttis need ja kaardi endaga kaasa ülakorrusele oma magamistuppa, mille kardinad olid eelmisest õhtust ikka veel ette tõmmatud. Ta polnud vaevunud neid avama, kuna oli läinud oma kontorisse juba enne valget, kuid see polekski olnud oluline. Ta ei veetnud neil päevil niikuinii kuigi palju aega oma magamistoas. Paar tundi und, aeg riidesse panna ja oligi kõik. Tal polnud kaua aega oma elus ühtki naist olnud. Võibolla liiga kaua, aga ta ei lugenud kalendripäevi.
Igatahes veel mitte.
Ta pani kaardi ja fotod voodiotsale, istus siis põrandale ning libistas sõrmedega üle vana lamedakaanelise kirstu mustaks värvitud hingede ja riivi. Südamelt nomaad, oli isa endast vähe asju maha jätnud. Oma viiekümnendal sünnipäeval oli ta lahkunud igapäevatöölt ärikonsultandina ja veetnud oma ülejäänud elu – rohkem kui kakskümmend aastat – seikleja ja aardekütina, püüdes lahendada ähmaseid saladusi niihästi üksi kui ka koos väikese meeskonnaga professionaalidest ja innukatest amatööridest. Ta polnud endale kunagi otsinud finantsilist kasu. Ta oli lihtsalt nautinud seiklust.
Kuudel pärast isa surma polnud Dylan kirstu sisusse kaevunud. Temal ja isal oli olnud vaidluslik, ent tugev suhe, kuid esialgu oli NHL ja seejärel NAK Inc hoidnud Dylani päevakava tuubil täis, võimaldades vähe aega, et püüda mõista, miks Duncan McCaffrey oli teinud sellised valikud, nagu ta tegi, või nuputada, millised aardejahid oli ta jätnud lõpetamata. Dylan ei vajanud raha. Raha oli üks asjadest, mida tal oli külluses, ja kuidas saaks miski seal kirstus viia teda lähemale isale nüüd, kui isa oli surnud?
Dylan ei suutnud ette kujutada, kui palju aega tal võtab kõigi nende kaustade, karpide, ümbrikute ja ajaleheväljalõigete korralik sorteerimine, mis olid kirstu huupi topitud. Tunde ja tunde ning isegi kui tal oli aega, ei olnud tal kannatlikkust.
Ja polnud mingit garantiid, et ta leiab seal ainsagi sõna Knights Bridge’i kohta.
Ta võiks saata Loretta Massachusettsisse tegelema maja ja selle silmiriivava õue ning Olivia Frostiga.
Ta tõstis välja narmendava kuhja poolest tosinast manillakaustast, mida hoidis koos jäme kummipael, ja raputas pead. „Jäta vaid sinu hooleks mu elu keeruliseks teha, paps.“
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.