Detektiiv Luuker Leebesurm 6: Surmatooja. Derek Landy
Читать онлайн книгу.
kõverdunud. Ta näis nõrgana. Ta näis kurnatuna. Ta näis näljasena.
Ohtra pingutusega istus Arbuja Valküüriale kaksiratsi kõhule, põlved kummalegi poolele kõverdatud. Haavad tema kätel üritasid sulguda, kuid need olid liiga suured. Arbuja ei liigutanud end väga pikka aega. Ta kogus oma jõudu. Valküüria üritas liikuda, ent ei suutnud. Ta üritas kõnelda, kuid ei suutnud ka seda.
Arbuja limpsis kuivavaid huuli ja tõmbas need üle hammaste. Mees tegi seda veel paar korda ja iga kord venis ta suu suuremaks. Tema lõug klõpsus ja raksus. Hambad tumenesid. Ta valmistus söömaajaks.
Oma peas Valküüria lõugas ja raevutses. Ta peksis jalgade ja kätega, ta võitles. Oma peas küünitas ta üles ja kratsis Arbuja silmi, koukis need tal peast välja. Ta küünistas Arbuja nägu ja rebis nahka veriseid vermeid.
Aga tüdruku keha ei teinud midagi sellist. Tema keha lebas seal, kus see oli. Arbuja kavatses õgida läbi tema ihu ta hingeni ja tundus, et kogu selle aja pidi Valküüria olema elus.
Valküüria tundis midagi. Surin paremas saapas. Suur varvas. Ta suutis tunnetada oma suurt varvast. Tüdruk siputas seda, üritas seda tunnet edasi levitada.
Nüüd sõrm. Keskmine sõrm vasakul käel. Surises ja kipitas. Nagu nõelatorked. Imearmsa nõela imearmsad torked.
Nüüd tundis ta Arbuja kaalu endal. Valküüria puus surises ja see rändas aeglaselt üle tema piha. Arbuja ei teadnud sellest midagi. Arbuja lihtsalt istus seal, limpsis huuli ja suurendas suud. Tema hambad tundusid suuremad, tumedamad, tugevamad. Tundusid selliste hammastena, mis suutsid end vaevata luust ja kõhrest läbi rebida.
Valküüria huuled aga lõõmasid, kui tunnetus neisse tagasi tulvas. Tema nina sügeles.
Arbuja suu lõpetas laienemise. Protsess oli sooritatud. Arbuja valmistus sööma enne, kui tunnetus Valküüria kätesse-jalgadesse naasis. Mees kummardas alla, hiiglaslik suu pärani lahti. Valküüria ajas end istukile ja raksatas peaga tüübile vastu nina. Mees läkastas ja tõmbus veidi tagasi. Siis raputas Arbuja pead, silmad suletud – ta oli korralikult reageerimiseks liiga rabatud. Valküüria tegi seda uuesti, valu lõhkes läbi ta kolba ja seekord kukkus Arbuja selg ees tahapoole. Valküüria nihutas end puusale, suutis põlvili tõusta, üritas joosta, kuid varises maha. Arbuja möirgas valust ja vihast. Tema käsi sulgus Valküüria pahkluu ümber ja tõmbas tüdruku enda juurde.
Leebesurm haaras nüüd Arbuja selja tagant, hoidis teda kägistushaardes ning tiris ta jalgele. Arbuja tohutu suu lõrises ja laksus.
Valküüria kohmitses vööl rippuvate käeraudade kallal. Ebakindlalt liikudes vajus ta Arbujale peale. Too üritas teda hammustada, kuid Valküüria tuikus temast eemale, haaras käsivarrest ja klõpsas käeraua talle randmele.
Arbuja ahmis õhku, kui tema maagiat summutati. Ta suu kahanes. Leebesurm lennutas tüübi vastu seina ja trampis ta põlvel. Arbuja ulgus valust ning Leebesurm klõpsas samal ajal ka teise käe raudu.
Valküüria jalad andsid järele, ent Leebesurm rabas temast kinni ega lasknud tüdrukul kukkuda.
„Ma surisen üleni,” teatas Valküüria.
„Mul on sama tunne,” ütles Leebesurm.
„Te ei peata meid,” urises Arbuja maast. „Minu vennad ja õed otsivad teid üles.”
„Paljud inimesed otsivad meid alatasa kõikjalt üles,” ütles Leebesurm talle. „Oleme teatud ringides väga ebapopulaarsed. Kurjades ringides, kas tead. Aga sinu vennad ja õed viibivad praegu väga kaugel. Kulub veel aega, enne kui nad sellest üldse kuulevad, nii et praegusel hetkel nad eriti meile korda ei lähe. Ainus, millest meie hoolime, on Draakoniküüne leidmine. Kui aitad meil seda teha, oleme valmis kokkulepet pakkuma.”
„Te ei saa tingida,” ütles Arbuja. „Selleks on liiga hilja. Teie jaoks liiga hilja. Minu eest makstakse kätte.”
Valküüria kergitas kulmu. „Me tümitasime sind paar korda. Kas paari laksu eest on vaja tõesti kätte maksta?”
Arbuja suutis üksnes muiata. „Oodake meid. Me tuleme.”
Tüüp tõmbus valust kokku, silmad kõvasti kinni surutud. Kui ta need avas, valgus välja kollast valgus.
„Oi-oi,” vangutas Leebesurm pead. Ta korjas Valküüria kärmelt sülle ja nad lendasid minema, tuul Valküüria juukseid sasimas. Sõbras maandusid koos Hyundai taga samal ajal, kui Arbuja kriiskavast suust paiskus veel valgust. Leebesurm tõmbas Valküüria varju ja siis plahvatas kollane valgus – ja nüüd polnud enam midagi järel.
Valküüria pilgutas kiirelt silmi ja proovis nägemist tagasi saada. Ta tundis Leebesurma end jalgele ajamas ja tegi sama. „Mis juhtus?” küsis ta.
„Ta on surnud,” vastas Leebesurm. „Mingi Arbujate enesehävituslik värk. Ilmselt päästeti see valla samal hetkel, kui tema võimeid summutati.”
Valküüria silmad taastusid ja ta vaatas sinna, kus Arbuja äsja lebas. Nüüd vedelesid seal vaid mehe tühjad riided.
Leebesurm helistas Pelgupaika ja tuulas abiväge oodates Arbuja rõivaid läbi.
„Ei midagi. Ei mingeid retsepte, piletikontse, vihjeid.”
„Arbujad, mis?” küsis Valküüria teda jälgides.
„Arbujad on tumedad sortsid, kes kõnnivad tumedal rajal. Nad söövad vaenlaste hingi, et omandada nende väge. Ma pole nendega võidelnud… väga pikka aega. Ma ei osanud arvatagi, et neid veel alles on.” Ta korjas kaabu üles ja pani selle pähe tagasi. „Sõja ajal üritas Mevolent nendega liitu luua. Saatis salga oma parimaid inimesi läbirääkimisi avama ja neist ei kuuldud enam kunagi.”
„Ja ometi panime just ühe sellise pikali,” tõdes Valküüria. „Ei paista kuigi karmid. Välja arvatud selle koha pealt, et tüüp nottis meid peaaegu mättasse. Mis sa arvad, kas neid tuleb veel?”
„Viimaks. Mitte mõnda aega. Kui meil veab. Aga see on juba teine kord, kui Draakoniküüs meil käest libiseb. Esmalt Katkeplikad, nüüd Arbuja. Ta ikka tõesti rikub kõiki reegleid.” Leebesurm tõstis pea. „Samas, äkki veenab see Vanemaid, et Surnumanajate ohtu tuleb tõsiselt võtta.”
Valküüria kortsutas kulmu. „Sa ei arva ometi, et nad juba teevad seda?”
„Mitte eriti, ei. Ega ka keegi teine. Kõik Pelgupaigad üle maailma on ametis oma probleemidega või valmistuvad võitlema selle oh-kui-salapärase Darquesse’iga. Kui Surma-toojat ohuks peetaks, vallutaks kahekümne erineva Pelgu- paiga meeskonnad just praegu templit tormijooksuga.”
„Vahest tähendab see, et Kulg polegi siis nii hull. Äkki see päästabki maailma.”
Leebesurm raputas pead. „Paul Lynchil oli nägemus millestki, mis tõi kaasa ta surma. See totter Draakoniküüne-tegelane ei varja seda ainult lõbu pärast.”
„Siis äkki loodavad teised Pelgupaigad lihtsalt, et Lord Julm viib oma ähvarduse ellu ja lööb Surmatooja maha.”
„Väga tõenäoline,” nõustus Leebesurm.
Valküüria kõhkles. „Mis sa arvad, kas ta tuleks minu järele, nagu ta sulle ütles?”
„See oli enne,” vastas Leebesurm. „See oli siis, kui kõik arvasid, et sinust saab Surmatooja. Nüüd, kus meil on tegelikult kinnitatud ära keegi teine, keskendub kogu Lord Julma tähelepanu temale.”
„Küll Melanholial ikka veab. Aga oled sa selle koha pealt kindel?”
„Kindel. Sinu tapmine ei aita Lord Julmal oma sihti saavutada.”
„On sul õrna aimugi, miks ta üritab nii usinalt Kulgu peatada?”
„Ei,” pomises Leebesurm. „Aga see peab olema tähtis, kui ta niimoodi tagasi tuuakse. Arvasin, et ta on heaga kadunud.”
„Eks ta vist ei taha täiuslikus maailmas elada.”
Üks kaubik peatus tänavasuudmes. Välja astusid Pelgupaiga sortsid, noogutasid neile ja alustasid ala piiramist.
„Sa