Detektiiv Luuker Leebesurm 6: Surmatooja. Derek Landy
Читать онлайн книгу.
imeline asi iga selle planeedi usundi juures – nad on kõik nii uskumatult isekad.”
„Te olete üks küüniline mees, härra Leebesurm.”
„Me elame küünilistel aegadel, preili Kain.”
Leebesurm viis Valküüria kai juurde. Tüdruk vaatas, kuidas Leebesurm minema sõitis ja pöördus alles siis varjude poole. „Ma tean, et sa oled siin,” ütles Valküüria.
Ta tuli välja, sammud hääletud. Pikk ja sihvakas, juuksed mustad, nahk kaame. Ta suri üheksateistkümneselt ja sellesse vormi oli ta tardunud. Ta ei vananeks iial. Ta ei hääbuks kunagi. Tema nägu ei kaotaks eales oma ilu.
„Olen sind oodanud,” ütles Caelan, hääl üle lainete leebe loksumise vaevu kuuldav.
„Kas sa ei oleks ootamiseks ohutumat kohta leidnud?” küsis Valküüria pöidlaid taskutesse lükates. „Sinusugused ei peaks üldse veepiiril jõlkuma, kas tead. Kui sa natukenegi soolaseid merepiisku neelad, sulgub su kõri ja sa sured.”
„Ja sa oleks kurb?”
„Muidugi. Kaotasin kord liivahiire. Kujutan ette, et valu oleks võrreldav.”
Caelan liikus talle vargsi lähemale. „Nii et ma olen su lemmikloom, mis?”
„Muidugi. Sa oled minu vampiir.”
Caelan seisis nüüd otse tema ees ja nõjatus lähemale. Nad suudlesid. „Ja sina oled minu inimene?” sosistas ta.
„Kuni sulle sobib see, et mind jagad, muidugi,” ütles Valküüria ja nad suudlesid jälle.
Caelani käsi liikus tüdruku näo juurde. „Mulle ei meeldi asju jagada.”
„Ja mulle ei meeldi, kui mind hüütakse asjaks, aga elu polegi õiglane.”
„Sa peaks olema üksnes minu päralt.”
Valküüria muigas. „Oled sa täna oma seerumit võtnud? Sa kõlad hirmus territoriaalselt.”
Caelan astus sammu tagasi. „Seerum ei ole naljaasi. Selleta rebiks ma oma naha maha ja kugistaks su alla.”
„Kõlab ahvatlevalt, eks? Aga täna ma ei saa, kallis. Pean last hoidma ja ma lausa ootan seda. Ja seejärel on voodisse minek.”
„Siis jään sinu kõrvale, kuni sa magad.”
„Mu vanadele see muidugi meeldiks,” lausus Valküüria naeru pugistades. Caelan ei naeratanud. „Sa ei kavatse vaadata, kuidas ma magan.”
„Ma olen otsustanud.”
Valküüria vaatas teda. „Ee, mida?”
„Ma ei tea, mida ma teeks, kui sinuga midagi juhtuks, Valküüria. Aga sa ei pea muretsema. Sellest hetkest peale oled sa minu kaitse all.”
„Mul on praegu natuke raske sõnu leida,” ütles Valküüria. „Üritan lihtsalt seda oma pähe mahutada, üritan leida õiget viisi… okei, jaa, sain kätte. Caelan, võta aru pähe.”
Caelan pilgutas oma imeilusaid silmi. „Ma… ma teen seda ainult seepärast, et hoolin nii väga. Olen siin selleks, et sind kaitsta.”
„Vaata, sealt see probleem pärinebki. Ma ei vaja sind enda kaitsmiseks. Ma ei ütle, et vajan turvatunnet. Issand küll, arvestades kogu seda jama, kuhu ma satun, kulub mulle ära igasugune abi. Aga minu julgeolek tuleb sellistelt nagu Leebesurm ja Traagel ja Selana – tead küll, neilt, kes on piisavalt võimsad, et kaitsta mind asjade eest, mille ees mina hätta jään.”
„Sa… arvad, et ma olen nõrk?”
„Ma arvan, et sa oled ülitore. Ja ma tunnistan fakti, et sa oled vampiir – see on väga muljetavaldav. Aga, olgem ausad, sinu tõeline vägi läheb käiku siis, kui sa muutud. Paraku kipud sa kahjuks muutudes unustama, kes on sõber ja kes vaenlane ning seega ei sünni meile kummalegi sellest suurt tulu.”
„Ma ei teeks sulle iial viga.”
„Oi, kui armas, aga… tõesti, sul ei avane selleks iial võimalustki. Caelan, sa pole minu kaitsja, sa pole minu kaitseingel ja sa pole minu poiss.”
Caelani täiuslik lõug tõmbus pingesse. „Aga ma armastan sind.”
„Hakkab pihta.”
„Millal sa tunnistad, et armastad ka mind?”
„Ausõna, sinuga rääkimine on nagu rääkida tõeliselt hea välimuse ja kergelt rumala telliskiviseinaga. Kuule, sa meeldid mulle, okei? Ma tean, et ei tohiks. Ma tean, et on klišeelik armuda pahasse poissi…”
Caelan kortsutas kulmu. „Mina olen paha poiss?”
„Aga see juhtus,” jätkas Valküüria teda eirates, „ja ongi kõik. Minu arust oled sa nunnu. Aga samas võiksid selle sünguse ja enesevihkamisega koomale tõmmata – see ei ole juba mõnda aega köitev. Aga üldiselt mõtlen seda, et sina meeldid mulle ja mina meeldin sulle…”
„Ma armastan sind.”
„Jah, noh…”
„Sina tekitad minu südames tahtmise tuksuda.”
„See on kena ja tekitab kõhedust. Aga mina olen koos Fletcheriga.”
„Sa oled temaga juba mõnda aega. See ei takista sul minu juurde tulemast.”
„Jah, ja selle tõttu tunnen end nii palju paremini. Ma petan oma poissi, kes on tõesti kena ja armas ja kuum. Ja ma petan teda seepärast, et, olgem ausad – ma ei ole üldse hea inimene. Ma olen pettev tüdruk.”
„Siis ära kohtu temaga enam kunagi ja su südametunnistus on puhas,” ütles Caelan tal käest võttes.
Valküüria kortsutas kulmu. „Aga ma tahan teda jälle näha.”
„Kui sa teda tahaks, ei oleks sa minuga.”
„On võimalik tahta ühel ajal rohkem kui üht, kas tead.”
„Mina tahan ainult sind.”
„Ja sa peaksid tõesti rohkem väljas käima.” Valküüria kiskus end poisist lahti. „Pealegi, kõik need sinu surematu armastuse kuulutused hakkavad muutuma… Seda on ausalt öeldes veidike liiga palju. Tõmba lihtsalt natuke tagasi.”
„Aga minu armastus sinu vastu on igavene.”
„See on täpselt see, millest ma räägin.”
„Ma vajan sind. Ma pean olema sinu lähedal. Ma olen surnud, Valküüria. Olen surnud, aga kui sina siin seisad, tunnen end olevat elus. Äratatakse üles mälestusi pulsist, hingeõhust mu kopsudes, elust minu südames. Mida enam olen sinuga, seda enamat ma vajan. Mu kirg lõõmab…”
Valküüria grimassitas. „Ma ei pea teadma sinu lõõmavast kirest.”
„See lõõmab sinu järele, Valküüria. Ma põlen leekides. Mu mõtted põlevad.”
„Kas me ei võiks lihtsalt olla üksteise kõrvalehüppeks?”
„Sa armastad mind. Näen seda sinu silmist.”
„Mulle tundub, et sa ajad armastuse ja hämmelduse segamini.”
„Armastan sind kõigega, mis mul on.”
„Mäletad, kui sa olid see tugev, vaikne tüüp? Kas võiksime tagasi selle juurde minna?”
„Liiga hilja on tagasi minna. Sa äratasid üles vana Caelani. Sinu tõttu mäletan ma, kes ma olin. Sinu tõttu suudan koletist alla suruda.”
„Ja ma hindan seda väga.”
„Enne sind täitis mu elu pimedus. See oli õõnes ja tühi ja külm. Aga sina läitsid pimeduses valguse. Sina juhtisid mind koju.”
„Jah, ma olen äge. Kas me võiks nüüd vestlemise lõpetada?”
„Aga ma tahan rääkida. Ma tahan igavesti rääkida.”
„Minu arust sa oled…”
„Sina, Valküüria,