Detektiiv Luuker Leebesurm 6: Surmatooja. Derek Landy
Читать онлайн книгу.
õige, et ma ei lähe. Ma olen klient ja sina teenindad mind.”
Poepidaja irvitas. „Meie siin sinusuguseid ei teeninda.”
„Sa ei teeninda ameeriklasi?”
„Ma ei teeninda surelikke.”
Ameeriklane kergitas Valküüria poole kulme. „Ja siis hakkab ta selle jamaga peale.”
Valküüria vaatas poepidaja poole. „Kas selles etapis poleks lihtsam lasta tal see kraam ära osta ja lahkuda?”
Poepidaja raputas pead. „Teed seda ühe jaoks ja pead tegema kõigi jaoks.”
„Millise kõigi? Väljas pole kedagi ootamas.”
„Aga nad kuulevad sellest.”
„Kuulevad sellest?” küsis ameeriklane. „Kuulevad eikusagil asuva väikese poe kohta, et ma lausa ostsin sealt midagi? Esiteks, ma isegi ei tea, kus kurat me oleme! Nii palju, kui mina aru saan, pole seda ühelgi meie kaardil. Ma leian selle räpase järve seal väljas üles, aga selle kõrval ei peaks olema mingit haiget väikelinna.”
„Kui sa ei teadnud, et siin midagi asub,” ütles poepidaja, „kuidas sa siis meid üles leidsid?”
„Vaatame ringi.”
„Vaatate ringi või nuhite?” küsis poepidaja.
„Nuhime? Sinu järele? Miks põrgu pärast peaks me sinu järele nuhkima? Sa oled hädise väikese poega kuutõbine, kellel näib olevat patoloogiline vajadus oma klientidele mitte midagi müüa.”
„Vabandust,” pomises poepidaja, „ma ei saa sinu naeruväärsest aktsendist aru.”
„Minu aktsendist?”
„See on üsna tobe.”
„Nii et sa ei saa minust aru.”
„Mitte sõnagi.”
„Kuidas sa siis sellest aru said?”
„Ei saanudki.”
„Sa ei saanud aru sellest, mida ma just praegu ütlesin?”
„Just.”
„Aga sellest said aru.”
„Üldse mitte.”
Ameeriklane vahtis vihaselt. „Vannun jumala nimel, et ma sirutan üle leti ja põrutan sulle otse vastu hambaid.”
„Ee,” alustas Valküüria, „me peaks vist kõik natuke rahunema. Härra, nagu olete ilmselt oletanud, pole see maailma kõige sõbralikum linn. Kui võtate siin piirkonnas suuna ükskõik millisesse teise linna, võin garanteerida, et teid tervitatakse suurimate naeratustega, mida olete iial näinud. Aga siin aetakse asju teisiti.”
„Me peatusime lihtsalt selleks, et lastele pisut karastusjooke osta. Ja mina ei lahku enne, kui see vend mu raha vastu võtab ja mulle vajaliku summa tagasi annab.”
„Palun,” ütles Valküüria poepidajale, „võta ta raha.”
Poepidaja langetas silmad letil lebavale rahale. Huul põlgusest kõverdumas, asetas ta sõrme rahatähele ja lohistas selle kassani.
„Oled sina alles eriline tegelane, tead seda?” ütles ameeriklane. Poepidaja eiras võõrast ja pillas letile paar münti. Ohates tõstis ta pilgu. „Rahul?”
Ameeriklane toppis vahetusraha raskusse ja võttis joogid. „Kuulsin, et iirlased on eriti sõbralikud.”
„See oli enne, kui keegi siia tuli,” lausus poepidaja talle. „Nüüd oleme täpselt sama sõbralikud kui kõik teised.”
Ameeriklane kissitas silmi, ent suutis end tagasi hoida, et mitte sügavamale vaidlusesse vajuda. „Ma kavatsen nüüd välja kõndida. Keegi nii ebaviisakas kui sina ei vääri sekunditki mu aega.”
Poepidaja ei vastanud. Ta jätkas lae silmitsemist.
Valküüria saatis ameeriklase autoni. „Mul on tõesti väga kahju. Olen seda linna külastanud praeguseks peaaegu aasta ja neile ei meeldi ikka veel ka minuga vestelda.”
Juurde sammus Leebesurm, võltsnäol kirgas naeratus. „No terekest!” hüüdis ta. „Kõik okei?”
Ameeriklane kortsutas kahtlustavalt kulmu, kuid Valküüria noogutas talle. „Poepidaja oli lihtsalt jälle ebaviisakas, muud midagi.”
„Ahah,” kohmas Leebesurm, „jajah. Väga ebaviisakas mees see poepidaja. Kõik on aga korras, eks? Ei mingit kahju? Suurepärane.” Ta kükitas autoakna juurde ja kiikas sisse. „Küll on teil armas pere. Küll on võluv pere. Kõik on toredad. Välja arvatud see seal.” Leebesurma sõrm toksas vastu klaasi. „See seal on veidi kole.”
Ameeriklane astus tema poole. „Mida? Mida te just ütlesite?”
„Oh, ärge muretsege. Olen kindel, et tema iseloom heastab ta näo.”
Valküüria hüppas vahele ja hoidis ameeriklast tagasi. „Ta ei mõelnud seda,” sõnas ta kähku. „Mu sõbral pole peas kõik korras. Ta lihtsalt ütleb asju. Halbu asju. Mul on tõesti väga kahju. Peaksite vist minema.”
„Mitte enne, kui see pervo mu lapse ees vabandab.”
„Oh, issand küll,” pomises Valküüria.
„Kas ma solvasin teid kuidagi?” küsis Leebesurm. „Oi, heldeke. Ma väga vabandan.”
„Ära vabanda minu ees,” lõrises ameeriklane. „Vabanda mu poja ees.”
„Kumma? Selle koleda ees?”
„Kummast iganes sa rääkisid.”
„See oli see kole,” kinnitas Leebesurm.
„Ära kutsu enam mu last koledaks!”
Valküüria virutas Leebesurmale küünarnukiga ribidesse. „Palu kohe vabandust,” pressis ta läbi ristis hammaste.
„Muidugi,” ütles Leebesurm autoakna poole nõjatudes. „Ma väga vabandan,” lausus ta valjusti, et nad kuuleks. „Vahel ma ütlen mõtlematult asju ja ei ole sellest teadlik enne, kui on hilja. Minu siiraimad vabandused igasuguse tekitatud solvumise eest.” Ta ajas end sirgu.
Ameeriklane tiris lõpuks oma pilgu Leebesurmalt. „See on kõige vastikum linn, kus ma olen iial käinud.”
„Ei suudaks teiega rohkem nõustuda,” teatas Valküüria.
Mees põrnitses veel viimase korra Leebesurma, astus siis rendiautosse ja sõitis minema.
„Mis see veel oli?” küsis Valküüria.
Leebesurm kallutas pea viltu. „Mis oli mis?”
„Sa kutsusid tema last koledaks!”
„Kutsusin või?”
„See juhtus alles kakskümmend sekundit tagasi.”
„Oi. Ausalt öeldes ma ei märganud. Mu mõtted uitasid mujal. Aga olen kindel, et tegin nalja. Ja olen kindel, et tema ka teab, et ma tegin nalja. Kõik on hästi. Aga see laps oli tõesti kole. Nägid teda? Nagu oleks kaks poolikut nägu kokku litsutud. Samas, see kõik on minevik. Ma küll loodan, et nad tulevad tagasi. Tundusid olevat kenad. Tule nüüd.”
Leebesurm kõndis Pelgupaiga poole. Valküüria kiirustas talle järele.
„On sul kõik korras?” küsis ta.
„Minul?”
„Sinul.”
„Eks ma tunnen end vist pisut tohuvabohus olevat. Veidi liimist lahti. Aga mul on kõik hästi. Mul saab hästi olema. Miks me siia tulime?”
Valküüria kortsutas kulmu. „Me kohtume Vanematega Melanholia osas.”
Leebesurm nipsutas sõrmi. „Just! Suurepärane. Tore. Nii see on. Imeline.”
Bentley oli pargitud inetu, graniidist ja betoonist hoone ette. Ümar, lame ja madal Pelgupaik kükitas seisva veega järve