Detektiiv Luuker Leebesurm 6: Surmatooja. Derek Landy
Читать онлайн книгу.
peaaegu virinal.
„Mind ei huvita!” möirgas Rauge. Mees haaras Melanholia käsivarrest ja tiris ta jalgele. „Nad ei naera enam minu üle! Mitte keegi ei naera enam iial minu üle! Me pühime irved nende ülbetelt nägudelt ja nad hakkavad sind kummardama ning minule kuuletuma!”
Melanholia vaatas teda hirmunult, silmad pisarates. Mees püüdis seejärel oma viha kinni ja taltsutas seda. Ta ei saanud lubada tüdruku kaotamist. Ta ei saanud lubada, et kaotab usalduse, mille loomisele ta nii palju aega kulutas, kui uuristas tüdruku ihusse neid sümboleid ja kuulas tema karjeid.
„Ära karda,” sõnas ta vaikselt. „Mina olen sinuga. Mitte keegi ei tee sulle viga, kuni mina olen sinuga. Sa oled üks väga eriline tüdruk ja ma armastan sind nii nagu oma tütart.”
Melanholia noogutas vapralt ja Rauge naeratas talle leebelt, kui tüdruku ukse juurde talutas. See, mida ta ütles, vastas tõele – ta armastas Melanholiat tõesti nagu oma tütart. Tal oli tütar, kusagil laias maailmas, keda ta absoluutselt ja ilma ühegi kõhkluseta jälestas.
5
Katkeplikad
Valküüria ja Leebesurm taganesid akna juurest.
Esimene Katkeplika lähenes sellel jubedal, haigel, multifilmilikul viisil, liikudes aeglaselt, nägu ilmetu. Ta jõudis seinani ja haihtus ning oli järsku nende juures majas.
Leebesurma käsi sulgus Valküüria randme ümber. „Ära liiguta,” sosistas ta. „Ära vaata nende poole.”
Võideldes sooviga joosta, jäi Valküüria paigale ja hoidis kramplikult pilku maas. Katkeplika väreles tema silmanurka. Tüdruku süda kõmises rinnus nagu kabjaplagin. Katkeplika seisatas, võib-olla selleks, et uurida kujukesi kapil. Valküüria juuksed olid märjad. Tema teksad niisked ja topp keha külge kleepumas. Ta oli sellest kõigest teadlik, kui liikumatult paigal seisis. Üks Katkeplikadest kulges aeglases tempos akna taga.
Katkeplika möödus Valküüriast ja kadus vaateväljast. Valküüria polnud iial oma elus tahtnud nii väga ümber pöörata kui praegu. Kananahk pani ta ihu lainetama.
Seinal rippus peegel. Valküüria nägi klaasiäärel peegeldumas end ja Leebesurma. Ta suu kuivas. Ta nägi peeglist, kuidas kahvatu käsi aeglaselt tema käe poole sirutus.
Leebesurm rabas temast kinni, väänas ta eemale ja õhk kohises, kui nad igasuguse peensuseta katkisest aknast välja paiskusid. Nad maandusid mudas ja rabelesid püsti, kummalgi pool üks Katkeplika. Nood kasvasid edasi sammudes. Iga välgatus muutis nad suuremaks, muutis nad vanemaks, muutis juuksed heledamaks ja metsikumaks. Nende näod moondusid. Ilusast ja ilmetust sai väändunud ning piinatud pale. Siledale nahale ilmusid kortsud. Suud avanesid, huuled lõhenesid ja valged hambad muutusid kollaseks, pruuniks, mustaks – ja ometi sammusid nad edasi.
Leebesurma revolver paugatas ikka ja jälle ning kuulid läbistasid värelevaid olendeid. Valküüria loopis tuld, heitis varjusid, ent Katkeplikad liikusid kolmekesi haavamatult edasi.
Leebesurm rebiti Valküüria kõrvalt ära. Üks neist sai ta kätte, sõrmed surusid Leebesurma riietesse, libisesid ta ribide vahele. Leebesurm röökis.
Valküüria viskus tema poole, kuid libises ja plärtsatas porisse ja mudasse, juuksed silmil. Ta hüüdis Leebesurma nime. Ja siis oli üks neist otse tema ees, seisis tema kohal, käsi surutud Valküüria laubale, surutud tema nahka. Valküüria kriiskas, kui sõrmed tema kolpa sulasid, tema ajust läbi sonkisid. Valged pimestava valguse pistodad kõrvetasid üle ta mõistuse. Tüdruku keha tõmbus krampi ja lõug lukustus. Ta ei suutnud liigutada, ei suutnud kõnelda, ei suutnud mõelda. Kujutised mängisid pimeduses, kui väike koletisplika oma sõrmi siputas. Kujutised ja mälestused, tunded ja emotsioonid segunesid. Need sobitusid, kinnitusid üksteise külge, lõhenesid üksteisest ja ikka veel mängis väike koletisplika uudishimulikult Valküüria mõistuses sorides. Justkui otsiks midagi, jahiks midagi. Ja siis ta leidis selle, leidis selle olevat ootel, leidis selle olevat valvel. Leidis selle olevat valmis.
Valküüria kadus ja Darquesse mässis oma käe väikese koletisplika randme ümber ning lömastas selle, tõmmates sõrmed oma mõistusest välja.
Darquesse tõusis ja hoidis endiselt randmest kinni. Katkeplika kriiskas ja väänles ja katkes, kuid tema käsi jäi Darquesse’i haardesse. Darquesse vaatas teda võlutult. Ta valas maagiat läbi oma sõrmede ja väike koletisplika naasis tavasuurusesse ning röökis. See polnud inimese karje. See polnud looma karje. See oli karje olendilt, kes polnud iial varem tundnud vajadust karjuda. See oli uus ja toores – laitmatu agoonia ja ootamatu, kõikehaarava hirmu vastsündinud vili.
Darquesse pillas olendi maha. Saabus järgmine, kes katkes üle muda ning tahtis nii väga mängida. Ja Darquesse’i soontes voolas nii palju maagiat, mis kobrutas ja kaardus ja kees tema sees, et ta lihtsalt pidi seda jagama. Vägi paiskus ta käest väänleva, keerduva joana. See läbis vahemaa nende vahel ning uhtus Katkeplika üle ja pühkis ta jalgelt. Suutmata voolust vabaneda, vähkres ja viskles väike koletisplika mudas ning peksis jalgadega. Darquesse suurendas aga võimsust, kuni tüdines kriisetest.
Ta pöördus viimase jõletise poole, kes pidas tema pilgule hetkeks vastu enne, kui Leebesurma lahti lasi. Too kukkus õhku ahmides maha. Katkeplika sai tagasi tavapärase suuruse ja kuju, silmitses Darquesse’i nende imetoredalt tühjade silmadega ning liikus siis karbi juurde. Õed lohistasid end sellel väreleval moel samuti tema juurde ja nad ronisid ühekaupa tagasi sisse. Kui kõik kolm olid sees, sulgus karbikaas nende järel.
Darquesse pöördus tagasi. Luuker Leebesurm ajas end jalgele, laitmatu ülikond poriga koos. Tema kaabu vedeles kusagil mudas ja vihmajoad voolasid mööda tema kiiskavat pead alla.
„Tervist,” ütles Leebesurm. „Olen sind oodanud.”
Darquesse muigas ja sammus tema poole.
„Sa oled väga muljetavaldav,” jätkas Leebesurm. „See on selline maagia, milletaolist ma pole vist kunagi varem näinud ja ma olen näinud ikka igasugust maagiat. Sa oled ikka vaatamisväärsus, kas pole?”
Darquesse oleks võinud ta luud sealsamas kildudeks muuta.
„On ta seal?” küsis Leebesurm. „Valküüria? Kas ta kuuleb mind?”
Darquesse ei öelnud midagi.
Leebesurm kallutas pea viltu. „Kas sa lased tal tagasi tulla? See on tema keha, mida sa kannad. See on tema nägu, mida sa kasutad. Sa ei saa teda igaveseks unne jätta. Pole veel sinu aeg. Veel on Valküüria aeg. Tema saab ringi kõndida. Tema saab elada. Sina mitte.”
Darquesse nägi Leebesurma teadvust. See moodustas tema skeleti ümber kooriku, mitmevärvilistest valgustest kooriku. Koorik oli see, kuidas ta mõtles. Koorik oli see, kuidas ta tundis. Kui ta end kõik need sajandid tagasi kokku kogus, lõi ta end vormil, mida nägi ainult Darquesse. Ta sirutas käe välja ja ajas oma sõrmed õrnalt valguskoorikusse. Leebesurm ahmis õhku ja kangestus. Darquesse keeras kätt, väänas ta teadvust, tunnetas ja mõistis seda, kuidas sealt läbi rebida või seda minema tõmmata, tükkideks kiskuda või auruks muuta. See, mida ta hoidis, mis sumises tema sõrmeotste vahel, oligi elu ise. See oli üks imeline asi, hiilgav asi. Ta lasi Leebesurma lahti ja too tuikus tagasi, kuid Darquesse oli juba unustanud ta sealoleku.
Darquesse kerkis maapinnalt vihmaga täidetud õhku ja hõljus kõrgel maamaja kohal. Siit nägi ta üle maa kauguses oleva linnani. Ta mõtiskles selle üle, kui kerge oleks kogu linn pihuks ja põrmuks muuta. Ilmselt mitte kuigi raske. Mitte siis, kui ta keskendub.
Keegi tõusis tema vastu.
„Ma tahan Valküüriat tagasi,” ütles Leebesurm. „Anna ta kohe tagasi. Ma ei kavatse uuesti küsida.”
Darquesse naeratas talle. Leebesurm meeldis talle, kohe päriselt. Ta oli ainulaadne. Darquesse ei tahtnud teda tappa. Veel mitte. Mitte veel, kui leidus viise, kuidas Leebesurm sai teda lõbustada.
Darquesse kadus ja kui Valküüria silmi pilgutas, rippusid tal märjad juuksed silmil. Ta tuhises hooga maapinna poole.
„Pagan küll!” lõugas ta.
Leebesurm