Detektiiv Luuker Leebesurm 6: Surmatooja. Derek Landy
Читать онлайн книгу.
koolis ja teeb minu kodutöid ja, tõsi, vahel hoiab ka sind. Ja see mulle ei meeldi. Mulle ei meeldi jätta sind millegi hoolde, millel puuduvad emotsioonid, aga ma olen üks tegus tüdruk. Olen jah.”
„Kui saad veidi vanemaks, hakkame lugema sulle jutte printsessidest ja võluritest ja maagiast ja laseme sul mõned aastad uskuda, et osa maagiast on päriselt olemas. Ja siis, see on nüüd see nõme osa, ütleme sulle, et enamik maagiast ei ole päris. Me räägime sulle, et inimesed ei suuda lennata ja nad ei saa üksteist kärnkonnadeks muuta ja pole olemas maagilisi, müstilisi koletisi. Aga kui see jääb meie vahele, siis hoopis see on üks suur vale. On olemas maagia, inimesed suudavad lennata, on olemas koletisi… Ainult et selle kärnkonnadeks muutmise koha pealt pole ma kindel. Aga kes üldse seda tahaks. See oleks rõve.”
Valküüria hakkas ringiratast kõndides oma ülakeha veidike kõigutama. „Kes on nunnu? Kes on nunnu? Sina oled, vot nii. Sina oled nunnu. Ja kes kõlab just praegu päris lollakalt? Mina, eks? Just.”
Ta vaatas alla, nägi imikut vastu vahtimas ja naeris. „Oh, issand, küll sa oled armas. Ma paluksin, et jääksid igavesti selliseks, aga see oleks veidi ebamugav, tead. Eriti siis, kui oled kohtingutel käimiseks piisavalt vana.”
„Meil on veider pere, sa tead seda? Ilmselt oled juba märganud. Emme on piisavalt normaalne, omal moel. Kui ta hakkab aga issiga rääkima, ilmub temas välja teistsugune külg – meeletult totu külg. Issi on talle halvaks mõjuks, nii on. Sest meie issi on veidrik. Mhmh. Nii veider, kui saab üldse olla. Onu Fergus on ka veider, aga mitte kenal moel. Tema on lihtsalt kogu aeg õel. Kahju, et sa Gordoniga ei kohtunud. Sulle oleks Gordon meeldinud. Ta oli lahe onu.” Tüdruk suudles imiku põske ja hoidis pead all. „Tahad saladust kuulda?” sosistas ta. „Meie suguvõsas voolab maagia. Sul võib olla maagiat. Ühel päeval suudad ehk teha kõike seda, mida minagi. Ühel päeval pead ehk võtma uue nime nagu minagi. Või siis mitte. Aga ma ei tea, kas ma tahaks, et sinuga nii läheks. Normaalne olla polegi nii halb, kui oled näinud teist poolt. Pole kuigi aus seda sinu eest varjata, aga ma ei taha, et sa viga saaks. Kas mõistad mind? Midagi sellist tapaks mu.”
Imik sirutas käe välja ja võttis kinni väikesest pahmakast Valküüria juustest.
„Tore, et üksteist mõistame. Kellegi jaoks, kellel on nii väike aju, oled väga tark, kas tead seda?”
Alice kurises.
Valküüria viis oma väikse õe tagasi kirikusse ja suundus suguvõsa poole. Rahvahulgast ilmus välja tädi. Tema juuksed olid näolt tagasi tõmmatud ja kiskusid seda pingule. Ei olnud hea välimus.
„Tere, Stephanie,” ütles Beryl. „Sa hoiad teda valesti.”
„Tal näib päris mugav,” vastas Valküüria ja hoolitses selle eest, et seda viisakalt öelda.
Beryl sirutas kõhnad käed välja. „Ei, ei, ei, las ma näitan sulle.” Ent nagu tavaliselt, tabas Alice’it ebainimlik vaist saabuva ohu ees. Titt pööras pead, nägi Beryli ootamatult naeratavat nägu ja kisas. Beryl tõmbus järsult tagasi, sõrmed tõmblemas. Kui tädi vastuvõetavasse kaugusesse taganes, lõpetas Alice kisa ja vajutas igemed Valküüria topi nööbile.
„Ta on terve päeva pahurdanud,” valetas Valküüria. Talle valmistas sündmuste käik heameelt. Beryl häälitses kurgust ja tuliuus nõbu ei avaldanud talle ilmselgelt muljet. Valküüria nõksutas pea veidi kuklasse. „Emme ja issi on seal. Nad tahtsidki sinuga rääkida. Emme kiitis ennist su imekena kleiti.”
Beryli kulmud vingerdasid nagu kaks tillukest paelussi. „See?” imestas ta. „Aga mul on see juba aastaid olnud.”
See beež kleit oleks näinud parem välja kaheksakümneaastase seljas. Ükskõik, millise kaheksakümneaastase seljas. Olgu ta siis mees või naine.
„Minu arust on see sulle hästi sobima hakanud,” luiskas Valküüria.
„Olen alati arvanud, et see on veidi vormitu.”
Valküüria võitles tungiga öelda, et täpselt seda ta mõtleski.
Beryl katkestas vestluse tavapäraselt ilma mingi hoiatuseta, abikaasa sabas jõlkumas. Hirmnaljakal kombel noogutas Fergus möödudes imikule, justkui pidanuks Alice samaga vastama. Valküüriale reserveeris onu aga pahaselt mõjuva pilgu. Tal polnud aimugi, mis see praegu oli.
Valküüria vaatas tema poole sammuvaid Carolit ja Crystalit ning valmistus saabuvaks rünnakuks. Minevikus oleks ta sellisel ajal nõbudelt eeldanud halvasti läbimõeldud õrritusi ja ilmetult sooritatud torkeid. Neil päevil näis asi kahjuks palju hullem.
„Hei, Valküüria,” sosistas Carol.
Crystal virutas Carolile küünarnukiga. „Ära kutsu teda nii!”
Carol põrnitses pahaselt. „Ma sosistasin seda. Keegi teine ei kuulnud.”
„Ikkagi ei peaks teda nii kutsuma! Kutsu teda Stephanieks!”
Veel paar väärtuslikku eluhetke imeti Valküüria haardest, enam ei näinud ta neid kunagi.
„Hea küll,” nõustus Carol, kes ei näinud erilist heameelt tundvat. „Tere, Stephanie. Kuidas läheb?”
„Mul läheb hästi,” vuristas Valküüria kiiresti. Ta üritas vestlust kaaperdada ning seda tüünete ja harilike vete poole suunata. „Kuidas teil läheb, kutid? Kuidas kolledž on? Ootate suvevaheaega? Crystal, ma lausa armastan su kingi. Su jalad sobivad neisse nagu valatult. Alice näeb ikka nunnu välja, eks ole?”
Valküüria pöördus pisut, et nad saaks imikut näha. Nad mõlemad pomisesid midagi nunnulikkuse kohta ja siis tundus, nagu poleks Alice’it olemaski.
„Meie siin mõtlesime,” alustas Carol ja kaksikud astusid ühiselt lähemale, et keegi neid pealt ei kuuleks. „Tead, kuidas sa ütlesidki, et me oleme maagia õppimiseks liiga lühikesed? Noh, meie pole kindlad, et oleme. Sina hakkasid maagiat õppima siis, kui olid lühem kui meie praegu. Kas polnud nii? Ja pealegi – haldjad.”
Valküüria pilgutas silmi. „Kuidas palun?”
„Haldjad,” sõnas Crystal. „Tead küll, need teravatipuliste kõrvadega? Nemad on päris pisikesed, eks? Kuigi paljudes filmides sebivad nad normaalsuuruses ringi, aga enamasti on haldjad väikesed, ja nemad oskavad maagiat.”
„Ee, haldjaid pole päriselt olemas,” lausus Valküüria.
Carol ohkas oma õe poole. „Ütlesin ju sulle.”
Crystal põrnitses vastu ja vaatas siis uuesti Valküüria poole. „Miks neid päriselt olemas pole?”
„Ma pole kindel, et, ee, oskan sellele vastata.”
Crystal paistis segaduses. „Aga goblinid?”
„Oi,” ütles Valküüria. „Jaa, okei, goblinid on olemas. Kuulge, hea küll, asi pole pikkuses. Asi peitub ohus. On fakt, et see pole ohutu. Mind on vaeseomaks pekstud rohkem kordi, kui oskan kokku lugeda. Mul on luid murtud ja hambaid kurku löödud. Viis kuud tagasi olin tehniliselt pool päeva surnud. Mind on isegi lahatud.”
„Kuidas oli?”
„Mitte kuigi üllatavalt kõhedust tekitav.”
Caroli silmad kiiskasid. „Aga sina saad maagiaga tegeleda, maailma päästa ja lahedate inimeste seltsis viibida.”
„Ja sõpru omada,” lisas Crystal.
„Ja mis meil on? Peame kolledžis tuiama, eksameid tegema ja vinne saama. Meil pole isegi oma poisse.”
Valküüria üritas naeratada. „Mul tulevad ka vinnid, teate. Kõigil tulevad. Ja teil kummalgi on olnud ohtralt poisse.”
Crystal raputas pead. „Mitte selliseid nagu Fletcher. Tema on tore.”
„Ja ma ei kutsuks neid ka poisteks,” pobises Carol. „Stephanie, me lihtsalt tahame seda, mida sinulgi. Tahame lõbutseda ja tahame võimeid ja teha põnevaid asju. Oleme sellest rääkinud ja otsustanud. Me tahame, et sa õpetaks meile maagiat.”
„Ma tõesti ei arva, et see on hea mõte.”
„Aga