Detektiiv Luuker Leebesurm 6: Surmatooja. Derek Landy
Читать онлайн книгу.
küll. Ma pean ristimisele jõudma.”
„Oi. Muidugi.” Mina pöördus tagasi Kenny poole. „Nii et kui saaksite võib-olla hästi kiiresti rääkida, suudaksite seda kõike meile selgitada.”
Kenny võttis hetke otsustamiseks, kuidas oleks kõige parem mitte segasena kõlada. „Hea küll. Viimase paari aasta jooksul olen uurinud mitut veidrat lugu. Mitte midagi suurt, mitte midagi pirakat, aga lood, mida eiratakse seepärast, et need kõlavad hullumeelsena. Ükski ajaleht ei võta seda kraami tõsiselt, niisiis saan pühendada neile ainult vähest aega. See algas siis, kui tegin loo linnalegendidest. Seal on see tavapärane värk, tänapäevased müüdid ja tärkav folkloor. Mõned on naljakad, mõned jubedad, mõned tekitavad kõhedust. Kõik, mida eeldaksite kuulda. Aga siis hakkasin kuulma uusi lugusid.”
„Näiteks?”
„Ainult kõlakad, lugude katked. Keegi nägi tulistamist, kus tegelased tuld loopisid. Keegi nägi üht meest üle maja hüppamas või üht naist lihtsalt haihtumas.”
Inspektor Mina kallutas pea viltu. „Nii et moodne linnalegend pajatab superkangelastest?”
„Seda mõtlesin mina ka, kuid nüüd pole selles enam nii kindel. Olen kuulnud sosinaid tervest subkultuurist, kus selline värk toimub. Lynch rääkis, et seda leidub kõikjal, kui tead, kuhu vaadata.”
„Või nii. Ja kas Lynch väitis, et tema oli selline superkangelane?”
„Lynch? Ei. Issand, ei. Selles mõttes, et tal polnud kõik hästi, ilmselgelt. Teda piinasid nägemused, ütles ta. Nii ta neid kutsus: nägemused. Nägi neid teismeliseeast alates. Hirmutasid teda põrgulikult. Lynch saadeti ühe psühhiaatri juurest teise juurde, anti ühe tableti järel teine, aga miski ei aidanud. Ta kirjeldas mulle neid nägemusi ja need tundusid nii elavate, nii ehtsatena. Ta ei suutnud tööl käia, ei suutnud suhteid säilitada… Lõpetas kodutuna, jõi liiga palju, pobises omaette ukseavades.”
„Ja see,” poetas inspektor Mina, „oli teie allikas?”
„Ma tean, et ta kõlab ebausaldusväärselt.”
„Õige pisut.”
„Aga ma jäin endale kindlaks. Kuulasin, mida tal öelda oli. Viimaks õppisin ära, kuidas eraldada jampsi… noh, ütleme siis, et faktidest.”
„Mis sorti asju ta nägi?” uuris tüdruk.
Kenny kortsutas kulmu. Ta ei mõistnud kuigi hästi, mis andis ühele praktikal olevale plikale õiguse teda küsitleda, kuid inspektor Mina ei protestinud. Niisiis vastas Kenny vastumeelselt. „Ta nägi apokalüpsist. Nägi neist mitmeid, kui aus olla. Esimene puudutas mingeid Tumedaid Jumalaid, Nägudeta Jumalaid, mis iganes nimega ta neid kutsus. Keegi pagendas need igiammu, keegi ei tea, kes, ja nüüd on nad sellest ajast peale üritanud tagasi pääseda. Lynch nägi enda sõnul seitsmeteistkümneaastaselt nägemust nende tagasitulekust. Nägi miljoneid surnuna. Maatasa tehtud linnu. Nägi maailma lahti murdumas. Tal muudkui esinesid need nägemused ja iga kord oli mingi uus aspekt, mingi uus vaatepunkt, kust maailma lõppu vaadata. Ta uskus, et me kõik sureme ühel ööl, veidi vähem kui kolm aastat tagasi. Ütles, et need asjad, need jumalikud olendid ilmuvad reaalsuste vahel oleva kumava kollase ukse kaudu. Muidugi ei kuulanud teda keegi. Ja siis tuli öö, kui maailm pidi lõppema… ja ei lõppenud. Ja nägemused peatusid.”
„Ma armastan õnneliku lõpuga lugusid,” sõnas inspektor Mina.
„See polnud möödas, mitte Lynchi jaoks. Talle tuli teisi nägemusi. Teate, ta ennustas ette hullusviirust.”
„Kui ma sellest viimati kuulsin, polnud see viirus,” ütles tüdruk. „See oli hallutsinogeen. Nad said kätte need kutid, kes seda tegid.”
Kenny naeris. „Te usute päriselt ka seda?”
Inspektor Mina vaatas teda veidralt. „Teie mitte?”
„See kõik on natuke liiga mugav, kas pole? Anarhistide radikaalne rühmitus heidab jõuluaegse vimkana üle kogu riigi veevarudesse narkootikumi – ja siis mitu kuud hiljem astub ette ja võtab vastutuse? Anarhistid võtavad vastutuse oma tegude eest? See nullib ju kogu anarhistiks olemise mõtte, eks? Kas teate, millal istungit peetakse? Kas teate, millises vanglas nad luku taga istuvad, kuni see toimub? Sest mina ei tea.”
Inspektor Mina nõjatus tagasi. „Kõlab hirmsasti vandenõuteooria moodi, Kenny. Mis siis teie arvates juhtus?”
„Mina ei tea, aga Lynchi kinnitusel ei teinud seda anarhistid. Tema sõnul olid need väikesed pimedusekillud, mis lendasid ringi ja nakatasid inimesi.”
Kenny üllatuseks ei muianud inspektor ega plika.
„Kas teate, kui palju inimesi teatas nende paari päeva jooksul imelikest asjadest?” jätkas Kenny. „Kuulsin kümneid kirjeldusi. Dublini maakonna põhjaosas uputati üks ööklubi väidetavalt selliste asjade poolt üle, aga kohalik leht isegi ei maininud seda.”
„Minu jaoks kõlab küll nii, nagu oleks kamp inimesi hallutsinatsioone näinud,” poetas plika.
„Lynch nii ei arvanud. Temal oli nägemus sellest, kuidas need asjad levisid, maailma nakatasid, panid kõiki hullusi tegema, üksteist tapma, pomme heitma…”
„No selge,” ütles Mina. „Oleme kindlaks teinud, et Lynch oli psühholoogiliselt häiritud. Ta uskus superkangelaste ja kurjade jumalate subkultuuri. Miks ta siis tapeti?”
Kenny pilgutas silmi. „Ee, teda ju rööviti, oli ju nii?”
„Oli see nii?”
„Oli ju nii? Nii see… nii ütles see kutt, politseinik. See, kes minuga rääkis. Ütles, et paistab röövmõrvana.”
„Või nii.”
Kenny kortsutas kulmu. „Teie arvate, et seal on midagi pistmist tema nägemustega, eks?”
„See on võimalik,” nõustus Mina.
„Miks te täna hommikul temaga kohtusite?” uuris plika.
„Vabandust, ma ei taha solvata, aga miks tema minult küsimusi küsib? Miks ta üldse siin on?”
„Praktika,” teatas Mina.
„Te süüdistasite mind mõrvas. Kas teil ongi selline komme tuua koolitüdrukuid ülekuulamistuppa mõrvas kahtlustatavate juurde?”
Mina viipas käega. „Oh, ma tegin selles osas ainult nalja. Ma tegelikult ei arva, et te kellegi tapsite. Kui te seda just ei teinud, siis sellisel juhul reserveerin endale õiguse öelda, et teadsin seda kohe. Aga tüdruk küsis hea küsimuse, Kenny. Miks te temaga täna hommikul kokku saite?”
„Viimastel kuudel esines tal uusi nägemusi ellu ärkavatest varjudest, surnult maha kukkuvatest inimestest. Tema uusim apokalüpsis.”
„Mida ta selle kohta rääkis?”
„Miks see tähtis on?”
„Kõik on tähtis.”
„Aga ta ei tundnud kedagi ju ära. Ta ei kuulnud oma nägemustes nimesid. Nägi kedagi mustas rüüs, oligi kõik.”
„Mees või naine?”
„Ta ei osanud öelda.”
„Kas ta mainis juhtumisi üldse Kulgu?”
Kenny vaatas tema poole. Inspektori näos polnud miski päris õige. Niipea, kui Kenny seda märkas, vaatas ta kähku mujale. Tema ema õpetas talle, et põrnitseda polnud viisakas.
„Ta ei kasutanud seda sõna,” ütles Kenny. „Aga ma kuulsin seda teistelt. Kuidas teie sellest teada saite?”
„Kellelt te seda kuulsite?” küsis tüdruk.
„Teistelt,” sõnas Kenny ärritunult. „Kolmelt või neljalt, kes kuulsid seda pealt pubides või kõrvaltänavatel või mis iganes. Kõlab nagu Ülestõusmine, kui aus olla.”
Plika kortsutas kulmu. „Mis see veel on?”
„Ülestõusmine,” selgitas