Detektiiv Luuker Leebesurm 6: Surmatooja. Derek Landy
Читать онлайн книгу.
taga on või ei ole mingit Jumalat, seda mina ei tea, kuid tavaliselt on.”
„Kas Lynch andis ka mingi ajakava?” küsis Mina.
„Tema nägemused muutusid aina tugevamateks ja sagedasemateks,” vastas Kenny. „Minevikus töötas see nii, et tal oli sellisel intensiivsustasemel veel kuus või seitse päeva, seejärel apokalüpsist ei toimunud ja ta sai jälle rahuneda.”
„Seitse päeva,” ütles Mina.
„Või umbes nii, jah. Kuidas teie Kulust kuulsite?”
„Oleme uurijad,” teatas Mina. „Me uurime asju.”
„Tema on ka uurija?”
„Ta on väljaõpetatav uurija.”
„Kuulge, see kõik on väga-väga veider. Miks te keskendute kõlakatele ja linnalegendidele? Te pole minult isegi normaalseid küsimusi küsinud.”
„Normaalseid küsimusi? Näiteks?”
„Näiteks, mina ei tea, kas Lynchil oli vaenlasi.”
„Kas Lynchil oli vaenlasi?”
„Noh, minu teada mitte. Ei.”
„Siis polnud mul tõesti mõtet seda küsida, eks? Kui te just ei tahtnud mu tähelepanu kõrvale juhtida. Te ei tahtnud ometi mu tähelepanu kõrvale juhtida, Kenny, eks?”
„Ei, seda…”
„Kas te mängite minuga, Kenny?”
„Ma ei tea, mida te…”
Inspektor Mina nõjatus ette. „Kas te tapsite ta?”
„Ei!”
„Oleks okei, kui te seda tegite.”
Kenny tõmbus õuduses kössi. „Kuidas see okei oleks?”
„Noh,” nentis Mina, „võib-olla mitte okei, aga mõistetav. Äkki ta ütles midagi, mis teid ärritas. Oleme kõik seda kogenud, eks?” Ta vaatas plika poole. „Eks?”
„Olen,” nõustus plika.
„Oleme kõik seda kogenud,” ütles Mina taas Kenny poole vaadates. „Me teame, kuidas see käib. Tema ütleb midagi, mis teid ärritab. Järsku lebab ta surnult maas ja teie mõtlete, et kuhu see aeg küll lendab.”
„Ma ei tapnud teda! Ma pole kedagi tapnud!”
„Kedagi? Nii et neid on veel?”
„Mida?”
Mina nõjatus tagasi ja koputas kinnastatud käega lõua vastu. „Teate mis, Kenny? Mina usun teid. Teil on aus nägu. Teil on ausad kõrvad. Kes siis teie arvates ta tappis?”
„Ma arvasin enne, et see oli lihtsalt röövmõrv.”
„Ja nüüd?”
„Nüüd… ma ei tea. Kas te arvate, et keegi tappis ta Kulu pärast? Leidub siis isikuid, kes tõesti seda värki usuvad?”
„Inimesed on imelikud,” lausus plika ja hakkas seejärel ümisema paari takti mingist loost.
„Kas Lynch rääkis sellest veel kellelegi?” küsis Mina. „Oli tal sõpru? Pereliikmeid, kellega ta veel vestles?”
„Ei, mitte kedagi.”
„Nii et ta rääkis nendest nägemustest ainult teile?”
Kenny kõhkles.
„Ta kõhkleb,” teatas plika.
„Ma näen,” ütles Mina.
„On üks vana naine,” jätkas Kenny. „Bernadette midagi. Maguire vist. Töötab ühes varjupaigas. Oli õpetaja või midagi sellist. Nüüd peab pensionipõlve, elab kusagil maal. Lynch rääkis temaga. Viimasel ajal pole teda eriti näha olnud. Arvan, et ta on lihtsalt liiga vana. Viimaste kuude jooksul nägin teda esimest korda mitu nädalat tagasi. Rääkis Lynchiga.”
„Arvate, et Lynch rääkis talle oma nägemustest?”
„Jah. Arvan küll.”
„Mis te arvate, kas Bernadette Maguire tappis ta?”
„Ee… ei. Ta on, nagu ütlesin – vana.”
„Vanainimesed võivad ka mõrvata.”
„Ma tean, aga…”
„Ta võis olla ninja.”
„Ta pole ninja, issand küll. Ta on kellegi vanavanaema.”
„Ma tahan, et mõtleksite hoolikalt selle peale. Kas olete teda iialgi mõõgaga näinud?”
„Mida?”
„Või visketähtedega?”
„See on naeruväärne.”
„Olete teda iial näinud riides nagu ninja? See oleks mulle olnud esimene vihje.”
Plika imes põsed sisse, et mitte kõvasti naerda.
„Mis võmm te küll olete?” küsis Kenny, kes oli resoluutselt mittelõbustatud.
„Selline, kes tahab meelekindlalt taolise müsteeriumi põhjani jõuda,” vastas Mina.
Uks avanes ja blond poiss torkas pea sisse. Kenny oli nii rabatud sellest, kuidas poisi juuksed püsti seisid ja seega jäi tal täielikult märkamata inspektor Mina jalgele tõusmine.
„Tänan teid koostöö eest,” ütles Mina ja läks kähku plika järel uksest välja. „Minu kolleeg tuleb varsti teie juurde.” Koridoris sirutas plika poisi käe välja ja küünitas sellega inspektor Mina poole, kui too ukse sulges. See klõpsus ja järsku jäi kõik väga üürikeseks hetkeks vaikseks.
Uks avanes uuesti. Sisse kõndis keskealine mees, kaasas märkmik. Inspektor Mina ja tema kaks teismelist õpilast olid kadunud.
„Hr Dunne?” ütles mees. „Mina olen inspektor Harris. Vabandust, et pidite ootama.”
„Ärge muretsege,” lausus Kenny veidi kahtlevalt. „Teine inspektor hoidis mind tegevuses.”
Inspektor Harris naeratas istet võttes heasoovlikult. „Teine inspektor?”
„See, kes just lahkus.”
„Hmm? Kes see siis oli?”
„Inspektor Mina.”
„Inspektor Teie?”
„Ei, Mina. See oli tema… Ta ütles, et see oli tema nimi. Möödusite just temast. Temaga olid kaasas üks praktikandist plika ja turris juustega poiss.”
Harris pilgutas Kenny poole silmi. „Ma ei möödunud kellestki, hr Dunne, ja ma olen praegu ainus kohuseid täitev inspektor.”
Kenny põrnitses teda. „Siis… kellega põrgu päralt ma just praegu rääkisin?”
3
Ristimine
Valküüria Kain hoidis oma väikest õde kätel ja lootis jumala nimel, et lõpetab päeva välja oksendatud beebipiima pritsmeteta. Ta jõudis vaevu politseijaoskonnast koju riideid vahetama ja üks topp muutus kandmiskõlbmatuks juba enne, kui nad üldse majast lahkusid. See oli veel kena topp ka. Sobis tema teksadega eriti hästi.
„Palun,” sosistas ta väikesele Alice’ile, „ära oksenda mu peale.”
Alice vaatas teda suurte siniste silmadega, kuid ei lubanud midagi.
Päikese käes veidike silmi kissitades heitis Valküüria pilgu kiriku poole. Alice polnud täna ainus ristitav, niisiis täitus see koht vadistavate, naervate peredega, kes videokaameratega iga kurinat ja ulgumist salvestasid. Ta võis olla erapoolik, kuid Valküüria siiras arvamus oli see, et ükski ülejäänud kolmest imikust polnud pooltki nii armas kui tema kolmekuune õde. Nad lihtsalt ei küündinud mõõdupuul tema lähedalegi. Kurb tegelikult. Need imikud olid juba kaotanud nunnusõja ja nad ei teaks seda veel mitu aastatki. Tõeline tragöödia.
Ta