Detektiiv Luuker Leebesurm 6: Surmatooja. Derek Landy
Читать онлайн книгу.
kurat, ma ei…” Tüdruku hääl vaibus. „Ah, oota. Mäletan. See oli tema.”
„Nii see oli.”
Valküüria vajus ta käte vahel kössi. „Tore,” pomises ta.
Nad puutusid maad. Valküüria tuikus korraks jalgel, noogutas siis ja nad kõndisid koos puust karbi juurde.
„Et siis nii ongi?” küsis Valküüria ja tema silmade taga algas peavalu. „Ta võib lihtsalt soovi korral tulla ja minna? Iga kord, kui asjad liiga ohtlikuks kisuvad, saab minust lihtsalt Hulk1 ja ma muutun selleks, kes kavatseb maailma tappa?”
„Ma ei usu, et see nii lihtne on,” vastas Leebesurm. „Nii palju, kui mina nägin, oli Katkeplikal sõna otseses mõttes käsi sinu pea sees. See võis liikvele ajada mille iganes. Ma tean, et sa ei taha seda kuulda, aga… Darquesse tegelikult päästis meid.”
Valküüria ristas värisedes käed. „Sul on õigus. Ma ei taha seda kuulda.”
„Sellisel juhul päästsid sina meid. Kas kõlab paremini?”
Valküüria põrnitses läbi vihma oma sõpra. „Minul polnud sellega mingit pistmist.”
„Oli küll. Sina oledki Darquesse, Valküüria. Darquesse ei ole teine isik, ükskõik kui palju me räägime temast nii, nagu oleks. Kõige lihtsamal tasandil on Darquesse meeleseisund.”
„Kuidas palun?”
„Ta on sina, ilma sinu südametunnistuse või tunneteta. Ta on sina ilma su inimlikkuseta.”
„Sa ütled, et ta on äkiline tujumuutus?”
Leebesurm kehitas õlgu. „Või siis oled sina tema tujumuutus.”
„Ära naljatle sellega.”
Leebesurm korjas puukarbi üles ja nad asutasid end tagasi maamaja poole. „Ma ei teegi nalja. Fakt on see, et meil pole mingit viisi teada saada, kas see isik, kes me enda arust oleme, on meie olemuse tuumaks. Kas sa oled üks mõistlik tüdruk, kellel on potentsiaali ühel päeval muutuda kurjaks koletiseks, või oled sa kuri koletis, kes arvab, et on mõistlik tüdruk?”
„Kas mina ei teaks, kumb ma olen?”
„Issand küll, ei. Valed, mida me teistele kokku räägime, pole võrreldavadki valedega, mida räägime iseendale.”
„Sul on hämmastav võime mind vahel masendusse ajada, tead sa seda?”
„Üritan anda parimat.” Leebesurm viipas ja mudaga kaetud kaabu kerkis talle kätte. Ta silmitses seda kurvalt. „Kuidas sa end tunned?”
„Peavaluliselt. Aga hästi. Paha mees pääses minema.”
„Jah, seda küll.”
„Ta tappis Paul Lynchi. Ja nüüd ka väikese vanaproua, kellele Lynch pihtis. Keegi siin ei taha, et me saaks midagi Kulu kohta teada. Sa arvad, et ta oli Surnumanaja?”
„Ehkki musta riietumine pole mingi näitaja – jah, arvan ikka küll.”
Valküüria noogutas. „Mina ka. Pealegi oli tal naeruväärne habe. Ilmselt peaksin Saalomonilt tema kohta rohkem küsima.”
„Ilmselt peaks ma aitama.”
„Ei mingit löömist.”
„Väike kogus löömist.”
Fletcher paiskus otse õhust nende ees välja, silmad suured, käed rusikas ja valmis võitlema. Ta vaatas enda ümber, keeras kannapeal ringi, keeras uuesti.
„Kus nad on?” küsis ta.
„Tagasi karbis,” teatas Valküüria. „Leidsid midagi?”
„Selanat polnud raamatukogus,” ütles Fletcher, kelle juukseid vihm järjepanu alla surus. „Keegi ei suutnud mind seal aidata. Kuidas te nad alistasite?”
„Kujuteldamatu osavusega,” vastas Leebesurm. „Valküüria, mul on ees kahetunnine sõit Dublinisse, kus mind ootavad kuivad riided.”
Valküüria noogutas. „Olen selleks ajaks valmis.”
Leebesurm kõndis Bentley juurde. Fletcher pöördus Valküüria poole, käed lõdvalt ta käsivarsi hoidmas. „Ma ei tahtnud lahkuda,” sõnas ta vaikselt.
Valküüria naeratas. „Ma tean.”
„Sa oleks pidanud minuga tulema.”
„Ärme riku ilusat hetke vaidlemisega, okei?” Ta suudles Fletcherit.
Too ohkas ja vihma asemel sillerdas nüüd Valküüria näol päikesepaiste. Ja selle asemel, et seista katkise aknaga väikese maamaja ees, olid nad tema maja õues puu taga. „Palju parem,” pomises Valküüria. Veest tilkudes ja üleni mudaga kaetult võttis ta Fletcheril käest kinni ning nad astusid koos puu tagant välja.
Tema vanemad, nõod, tädid-onud, sõbrad, naabrid – inimesed, keda ta tundis terve elu, ja inimesed, keda ta polnud iial kohanud, seisid grilli ümber ning põrnitsesid neid üksisilmi. Jutuvadin vaibus.
„Ee,” kohmetus Valküüria.
1 Viide kuulsale koomiksitegelasele, kes vihastades muutub rohelise nahaga koletuks meheks (tõlkija märkus).
6
Selana saladus
Esmaspäeva hommikul kõndis Selana Port mööda umbrohtu kasvanud rada, mis viis Nägudeta Jumalate kirikusse. Ta sisenes koputamata ja leidis selle väikeses kabelis palvetamas, pea põlvedel, silmad suletud. Väike mees, kes meenutas vägagi suslikut – tema nimi oli Prave. Naine ei teadnud ta eesnime ega huvitunudki sellest. Selana oli siin enne käinud vaid korra. Ja lahkudes kattis tema käsi veri ning teda saatis vajadus vabaneda ühest relvast.
„Uudishimu,” ütles Selana. Mehe punnsilmad volksatasid lahti ning ta kargas jalgele. „See mind siia tõigi. Kes, mõtlesin mina, oleks piisavalt jultunud, et kutsuda mind nii närusesse, pisikesse, tähtsusetusse jumalakummardamise kotta kui see. Kahtlemata, kinnitasin ma endale, ei saa see olla see mehike Prave – see vingerdav väike kärnkonnaline, kellel on kalduvus koledatele ülikondadele ja jubedatele särkidele.”
„Mis… mis mu särgil viga on?” puristas mees oma jorkširi aktsendiga, hääl selline nasaalne vingumine, et vallandas Selanas ürgse tungi midagi lüüa.
„See on oranž,” ütles Selana mehele. „See ei saa olla tema, mõtlesin ma. Sellel könnil pole selgroogu, millega kiidelda. Pole selga, millest rääkidagi. Kes siis? Kes tõmbaks selle suslikunäoga kärnkonnalise niite? Seega tõi mind siia uudishimu, härra Prave. Paljasta oma varjatud isand või riskid sellega, et mul hakkab põrguigav. Ma teen igavusest jubedaid asju.”
Prave jõllitas teda ümarate, märgade silmadega ja Selana kuulis teises toas aeglasi, mõõdetud samme – kontsakingad puidul. Selana teadis kohe, kes see on.
Sisse astus Eliza Skorn. Naine kandis musti pükse ning jakki. Ta lasi oma pikkadel punastel juustel näo ümber alla langeda ja raamida neid põsesarnasid ning huuli. Paljud mehed armusid Eliza Skorni ja unustasid ta kohe, kui ruumi astus Selana. See oli alles algus vaenule nende vahel.
„Selana,” sõnas Skorn naeratades.
„Eliza. Milline meeldiv üllatus.”
„Jäta nüüd. Vean kihla, et oled juba mitu kuud teadlik mu tagasitulekust. On ju nii?”
„Vahest kuulsin mingeid jutte.”
„Ja sa ei üritanudki ühendust võtta? Oleksime võinud kohtuda, meenutada varasemaid aegu, vahetada kõlakaid. Kes on elus, kes surnud, kes suremas – selliseid asju.”
„Vabandust, Eliza. Mul on väga kiired ajad.”
„Muidugi-muidugi, raamatukoguga. Pean mingi päev läbi astuma. Vaatama, kuidas see välja näeb. Kuidas sul läinud on? Oled sama imeilus kui alati.”
„Nagu sinagi, mu kullake. Mulle meeldivad väga