Mälestuste talletaja tütar. Kim Edwards
Читать онлайн книгу.
Gill sumas ettevaatlikult ja kohmakalt läbi parkimisplatsi. Lumi ulatus talle poolde säärde ja kohati põlvini. Naine kandis tekkidesse mähitud last pappkarbis, mida oli kunagi kasutatud lastetoidu proovipakkide kliinikusse toimetamiseks. Sellele olid trükitud punased kirjad ja ingellikud lapsenäod ning karbi kaaneklapid tõusid ja langesid iga ta sammuga. Peaaegu tühjal parkimisplatsil valitses ebaloomulik vaikus, vaikus, mis näis olevat välja kasvanud külmast enesest, olles õhus paisuvat ja vette visatud kivist tekkivaid laineid meenutades väljapoole rullumas. Lumi paiskus naise nägu nõelates õhku, kui ta autoukse avas. Ta kummardus instinktiivselt ja kaitsvalt kasti kohale ja surus selle tagumisele istmele, kus roosa tekk pehmelt vastu valgest kunstnahast istmekatet vajus. Laps magas raevukat ja süvenenud vastsündinu und, nägu krimpsu kistud, silmad nagu kitsad pilud, nina ja lõug vaid tillukesed kühmukesed. Keegi ei oskaks seda arvatagi, mõtles Caroline. Midagi teadmata oleks võimatu sellest aru saada. Caroline oli lapsele Apgari hindeks kaheksa andnud.
Linna tänavaid oli kehvasti sahatud ja liiklemine oli raske. Auto hakkas kaks korda libisema ja Caroline oleks kaks korda peaaegu tagasi pööranud. Osariikidevaheline maantee oli aga puhas ja kui Caroline maanteele jõudis, toimus edasine kulgemine ühtlaselt ja sujuvalt; ta sõitis läbi Lexingtoni linnaäärsete tööstusrajoonide ja jõudis hobusefarmidega täidetud piirkonda. Siin heitsid miilide kaugusele ulatuvad valged puittarad lumele teravaid varje ja väljadel seisid hobuste tumedad kogud. Madalat taevast elavdasid prisked hallid pilved. Caroline pani raadio mängima, otsis ühte ja teist jaama, lülitas raadio uuesti välja. Maailm kihutas temast mööda, igapäevane ja täiesti muutumatu.
Caroline’ile oli alates hetkest, mil ta oli vastuseks dr Henry hämmastavale soovile vaevumärgatavalt pead noogutanud, tundunud, et ta kukub aegluubis läbi lume, oodates, mil ta maapinda tabab ja avastab, kuhu sattunud on. Mehe poolt esitatud soov – viia vastsündinud tütar minema ilma naisele lapse sünnist rääkimata – tundus sõnulseletamatuna. Aga Caroline’i oli liigutanud tütart uuriva mehe näole kerkinud valu ja segadus, sellele järgnev aeglane ja tuim liikumisviis. Ta tuleb peagi mõistusele, oli naine endale kinnitanud. Mees oli šokis ja kuidas võinuks keegi seda talle ette heita? Ta oli lõppeks lumetuisus omaenda kaksikute sünnituse vastu võtnud ja nüüd siis selline lugu.
Naine lisas kiirust; pildid varahommikustest sündmustest jooksid temast läbi nagu elektrivool. Rahulikult ja osavalt tegutsev dr Henry, iga liigutus täpne ja keskendunud. Tumedate juuste vilksatus Norah Henry valgete reite vahel ja tema tuhude käes vappuv ja tuules virvendavat järvepinda meenutav hiiglaslik kõht. Gaasi tasane sisin ja hetk, mil dr Henry teda hüüdis, hääl kerge, kuid pinges, näol selline kohkumus, et naine oli veendunud – teine laps sündis surnult. Ta oli oodanud, et mees asuks tegutsema, last elustama. Ja kui mees seda ei teinud, siis oli ta ühtäkki mõelnud, et ta peaks astuma mehe juurde, olema tunnistaja, et saaks hiljem öelda, jah, laps oli sinine, dr Henry pingutas, me mõlemad pingutasime, aga midagi ei olnud teha.
Aga siis oli laps nutma hakanud ja nutt oli ta mehe kõrvale viinud, kus ta olukorda näinud ja mõistnud oli.
Naine sõitis mälestusi tõrjudes edasi. Tee viis lubjakivikaljude vahelt läbi ja taevas muutus kitsaks siiluks. Ta jõudis künkaharjale ja alustas pikka laskumist all ootava jõeoru poole. Tema selja taga magas pappkastis laps. Caroline kiikas aeg-ajalt üle õla, tundes ühtaegu kergendust ja nördimust, et beebi polnud ennast liigutanud. Selline uni, meenutas naine endale, oli pärast siia ilma sündimise nimel nähtud vaeva igati normaalne. Ta mõtles enda sünni peale; kas ka tema oli järgnevatel tundidel nii sügavalt maganud, kuid tema mõlemad vanemad olid ammu surnud; niisiis polnud enam kedagi, kes neid hetki mäletanud oleks. Naise ema oli Caroline’i sündides üle neljakümne ja isa juba viiekümne kahe aastane. Nad mõlemad olid juba ammu lapse saamise mõttest loobunud, nad ei tundnud enam ei lootust, ootust ega isegi kahetsust. Nende elu oli kavakindel, rahulik ja rahulolev.
Kuni kõigi üllatuseks oli sündinud Caroline nagu lumes õitsele puhkenud lill.
Nad olid teda mõistagi armastanud, kuid see oli olnud murelik armastus, innukas ja intensiivne, täis sinepiplaastreid ja sooje sokke ja kastoorõli. Palavatel tuuletutel suvepäevadel, mil kardeti lastehalvatust, oli Caroline’i sunnitud toas olema ja higi pärlendas tüdruku meelekohtadel, kui ta ülemise korruse trepihallis akna all lahtikäival diivanil pikutas. Kärbsed sumisesid klaasi vastas ja lamasid surnutena aknalaual. Väljas väreles maastik valguses ja kuumuses ja ümbruskonna lapsed, kelle vanemad olid nooremad ja seetõttu igasuguste katastroofide ohuga vähem kursis, hõikusid kauguses üksteist. Caroline surus oma näo ja sõrmeotsad kuulatades, igatsedes vastu võrku akna ees. Õhk oli liikumatu ja higi imbus ta pluusiõlgadesse, seeliku triigitud värvli vahele. Kaugel all aias kitkus ta kindaid, pikka põlle ja kübarat kandev ema umbrohtu. Hiljem, videvikuvarul, tuli tüdruku isa oma kindlustusfirmast koju ja võttis vaiksesse, suletud aknaluukidega majja istudes kaabu peast. Higi oli särgi ta pintsaku all plekiliseks ja märjaks teinud.
Nüüd sõitis naine üle silla, auto rehvid laulsid, kaugel all lookles Kentucky jõgi ja eelmisel ööl kogetud energiatulv hakkas hajuma. Naine vaatas uuesti lapse poole. Norah Henry tahaks ju kindlasti seda last korrakski süles hoida, ka siis, kui ta ei saa teda endale jätta.
Aga see ei olnud ju kuskilt otsast Caroline’i asi.
Ja sellele vaatamata ei pööranud ta ümber. Ta lülitas uuesti raadio sisse – seekord leidis ta klassikalist muusikat mängiva raadiojaama – ja jätkas sõitu.
Kakskümmend miili väljaspool Louisville’i vaatas Caroline dr Henry selge ja napi käekirjaga kirjutatud juhiseid ja keeras maanteelt maha. Siin, Ohio jõele nii lähedal, sädeles viirpuude ja läänetseltiste ladvaokstel jääd, kuid teed olid puhtad ja kuivad. Valged tarad piirasid lumekirmega kaetud põlde ja nende taga liikusid tumedate varjudena hobused, kelle hingeõhk õhku pilvekesi moodustas. Caroline pööras veelgi kitsamale teele, mis läbis lainetena voogavat maastikku. Peagi, olles umbes miili jagu üle kahvatute küngaste sõitnud, märkas ta sajandivahetusel ehitatud punastest tellistest hoonet, millel oli kaks sobimatut madalat nüüdisaegset tiiba. See kadus aeg-ajalt silmist, kui naine mööda kõrgendikke ja orge kulgevat külateed sõitis, ja järsku kõrgus maja otse tema ees.
Naine sõitis ringikujulisele sissesõiduteele. Lähemalt vaadates oli näha, et maja on pisut hooletusse jäetud. Puitkaunistustelt koorus värvi ja kolmanda korruse aknad olid kinni löödud; purunenud klaasruute asendas vineer. Caroline ronis autost välja. Naisel olid jalas vanad madala ja õhukese tallaga kulunud kingad, mis ta öösel kiirustades, oma saapaid leidmata, jalga oli tõmmanud. Lume alt paistis kruusa ja naise jalad hakkasid silmapilk külmetama. Ta viskas õlale kaasa pakitud koti – selles olid mähkmed, termosetäis sooja piimasegu – võttis kasti lapsega sülle ja sisenes majja. Kahele poole ust olid kinnitatud vanad vitraažklaasidega valgustid, mida keegi pikka aega puhastanud polnud. Jääklaasidega vaheukse tagant sai alguse pikk tammepaneelidega ääristatud fuajee. Naise ümber voogas ja keerles kuum, toidulõhnadest – porgandid ja sibulad ja kartulid – paks õhk. Caroline kõndis ettevaatlikult, iga ta samm pani põrandalauad kriuksuma, kuid ühtki inimest ei ilmunud nähtavale. Kulunud vaibariba viis üle laiade põrandalaudade maja tagumisse otsa, kus asus kõrgete akende ja paksude kardinatega ooteruum. Naine istus kulunud sametdiivani servale, pani kasti enda kõrvale ja jäi ootama.
Tuba oli üle köetud. Naine nööpis oma jaki lahti. Tal oli endiselt valge õevorm seljas ja juukseid puudutades taipas Caroline, et tal oli teravate nurkadega õetanu endiselt peas. Naine oli dr Henry helistamise peale kohe üles tõusnud, kiiresti riietunud ja lumisesse öhe suundunud ja sellest hetkest alates peatumatult tegutsenud. Ta haakis tanu kinni hoidvad juuksenõelad lahti, pani siis tanu hoolikalt kokku ja sulges silmad. Kuskil kaugel klõbisesid lauanõud ja kostis häältekõma. Tema pea kohal kostsid ja kajasid sammud. Ta nägi poolunes oma ema nädalavahetuse lõunasööki valmistamas, sellal kui isa puutöökojas toimetas. Naise lapsepõlv oli olnud üksildane, mõnikord isegi väga, kuid tal olid endiselt mälestused: armas ja eriline lapitekk, roosiline kaltsuvaip ta jalgade all, üksnes temale kuuluvate häälte kumin.
Kuskil eemal helises kell, ühe korra, kaks. Mul on teid siin vaja. Kohe praegu, oli dr Henry hüüdnud, hääl tungiv ja pinges. Ja Caroline