Mälestuste talletaja tütar. Kim Edwards
Читать онлайн книгу.
kostsid inimhääled.
Ta sisenes koridori, kus kõrges laes sumisesid päevavalguslambid. Õhk oli puhastusvahendite ja aurutatud köögiviljade lehast, kergelt kollakast uriinilehast paks. Kärud kolisesid; hääled hõikusid ja pomisesid. Ta pööras ümber ühe, siis teise nurga ja astus ühe astme võrra allapoole, sisenedes kahvatut türkiisivärvi seintega moodsamasse tiiba. Siin kattis põrandaid lõdvalt vineeri külge kinnitatud linoleum. Naine möödus mitmest uksest, märgates silmanurgast hetki inimeste eludest, millest pildikesed fotodena õhku rippuma jäid: aknast välja vahtiv mees, kelle nägu jäi varju ja kelle vanust oli võimatu kindlaks teha. Kaks õde, kes voodit üles tegid, käed kõrgele tõstetud ja kahvatu lina hetkeks lae juures hõljumas. Kaks tühja tuba, mööblikatted ja värvipurgid nurka virna laotud. Üks suletud uks ja siis viimane, mis oli lahti ja avanes tuppa, kus noor naine, valge puuvillane aluskleit seljas, voodi serval istus, käed sülle kokku pandud ja pea langetatud. Tema selja taga seisis teine naine, õde, hõbedased käärid käes sähvimas. Juuksed langesid tumeda kosena valgetele linadele, paljastades naise alasti kaela: kitsa, graatsilise, kahvatu. Caroline peatus ukseavas.
„Tal on külm,” kuulis ta ennast ütlevad, mispeale mõlemad naised pilgu tõstsid. Voodil istuval naisel olid suured, näos tumedalt hõõguvad silmad. Ta juuksed, mis olid enne olnud võrdlemisi pikad, ulatusid nüüd sakiliseks lõigatult ta lõuajooneni.
„Jah,” vastas õde ja sirutas käe, et naise õlgadelt sinna pudenenud juuksekarvu maha pühkida; need heljusid läbi tuhmi valguse ja pudenesid linadele, tähnilisele hallile linoleumile. „Aga seda oli vaja teha.” Ta silmad tõmbusid Caroline’i kortsunud vormiriietust ja tanuta pead silmitsedes kitsasteks piludeks. „Kas te olete siin uus või mis?” küsis naine.
Caroline noogutas. „Uus,” kinnitas naine. „Täpselt nii.”
Kui ta hiljem sellele hetkele tagasi mõtles – üks naine seismas, käärid käes, ja teine puuvillases aluskleidis oma juuste jäänuste keskel istumas –, nägi ta seda stseeni mustvalgena ja see kujutluspilt täitis teda meeletu tühjuse ja igatsusega. Mille järele nimelt, seda ei oleks ta öelda osanud. Juuksed olid päästmatult kõikjale laiali pudenenud ja aknast langes sisse külm valgus. Ta tundis pisaraid silmi tõusmas. Kuskilt teisest koridorist kostsid hääled ja Caroline’ile meenus laps, kes temast ooteruumi liiga tugevasti täis topitud polsterdusega diivanile pappkasti magama oli jäänud. Ta pöördus ja kiirustas tagasi.
Kõik oli täpselt samamoodi, nagu temast jäänud oli. Lustakate roosade keerubitega kaunistatud kast seisis endiselt diivanil; beebi, käed lõua alla tibatillukesteks rusikateks pigistatud, magas endiselt. Phoebe, oli Norah Henry öelnud hetk enne seda, kui gaas ta teadvuse kustutas. Tüdruk on Phoebe.
Phoebe. Caroline keeras tekiserva ettevaatlikult tagasi ja tõstis lapse sülle. Too oli nii pisike, viis ja pool naela, oma vennast väiksem, kuigi samasuguste lopsakate tumedate juustega. Caroline kontrollis lapse mähet – niiskel kangal oli tõrva meenutav mekooniumiplekk – vahetas selle ära ja mähkis lapse uuesti tekkidesse. Tüdruk ei olnud üles ärganud ja Caroline surus ta hetkeks enda vastu, tunnetades, kui kerge, kui väike, kui soe ta oli. Beebi nägu oli nii pisike, nii muutuv. Isegi magades vaheldusid sellel pilvedena erinevad näoilmed. Caroline pani tähele Norah Henry kortsus kulmu, David Henry keskendunud kuulamise ilmet.
Naine pani Phoebe kasti tagasi ja vajutas tekiservad kergelt lapse ümber kokku, mõeldes David Henryle, kes teisipäeva õhtuti väsinult laua ääres oma juustuvõileiba sõi, selle jahtuva kohviga alla loputas ja seejärel kliiniku uksed uuesti lahti tegi, et võtta tasuta vastu patsiente, kel polnud võimalik talle maksta. Neil õhtutel oli ooteruum alati rahvast täis ja Caroline pääses koju alles südaööl, mil ta väsimusest mõtlemisvõimetu oli. Just mehe headuse pärast oligi naine teda armastama hakanud. Ja ometi oli mees saatnud ta koos pisitütrega sellesse kohta, kohta, kus naine oli istunud voodiserval, juuksed kalgi valguse käes pehmete vaaludena põrandale langemas.
See hävitab ta, oli ta Norah kohta öelnud. Ma ei luba teda hävitada.
Kostsid lähenevad sammud ja siis seisis uksel hallide juustega ja Caroline’i enda riietusega sarnanevas valges vormis naine. Ta oli tugeva kehaehitusega, oma suuruse kohta nobe ja asjalik. Teistsuguses olukorras oleks ta Caroline’ile igati soodsa mulje jätnud.
„Kas ma saan teid aidata?” küsis naine. „Kas te pidite kaua ootama?”
„Jah,” vastas Caroline aegamööda. „Ma olen pidanud kaua ootama.”
Naine vangutas masendunult pead. „Jah, muidugi, ma vabandan. Asi on lumes. Meil on täna ilma tõttu töötajaid puudu. Niipea, kui Kentuckys kas või tolli jagu lund alla sajab, lakkab kogu osariik toimimas. Ma ise kasvasin üles Iowas ega saa sellisest hädaldamisest absoluutselt aru, aga ma olen ka ainus. Niisiis, mida ma teie heaks teha saan?”
„Kas teie olete Sylvia?” küsis Caroline, üritades meenutada talle antud juhiste lõppu kirjutatud nime. „Sylvia Patterson?”
Naise ilme oli korraga häiritud. „Ei, seda ma kindlasti ei ole. Mina olen Janet Masters. Sylvia ei tööta enam siin.”
„Oi,” ütles Caroline ja jäi siis vait. See naine ei teadnud ilmselgelt, kes ta oli, ta polnud dr Henryga rääkinud. Määrdunud mähet endiselt käes hoidev Caroline lasi kätel külgedele langeda, et teine seda ei märkaks.
Janet Masters surus käed kindlalt puusa ja ta silmad tõmbusid pilukile. „Kas te olete sellest lastetoidu firmast?” päris naine, osutades peaga diivanil seisva kasti poole, mille külgedelt punased keerubid rõõmsalt vastu naeratasid. „Sylvial oli müügiesindajaga mingi äri, me kõik teame seda, ja kui te olete samast firmast, siis korjake oma koli kokku ja tehke minekut.” Naine raputas järsult pead.
„Ma ei tea, millest te räägite,” vastas Caroline. „Ma hakkan parem minema,” lisas ta siis. „Tõepoolest, ma lähen ära. Ma ei tülita teid rohkem.”
Aga Janet Masters ei olnud veel lõpetanud. „Salakavalad, vaat just seda te olete. Toote meile tasuta tootenäidiseid ja saadate nädal hiljem nende eest arve. Meil võib ju olla nõrgamõistuslike hooldekodu, aga teate, nemad seda kohta ei juhi.”
„Ma tean,” sosistas Caroline. „Mul on tõesti väga kahju.”
Kuskil kaugel helises kell ja naine laskis puusa surutud kätel langeda.
„Tehke, et te siit viie minuti jooksul kadunud olete,” kamandas naine. „Tehke minekut ja ärge tagasi tulge.” Seejärel oli ta läinud.
Caroline vahtis üksisilmi tühjaks jäänud ukseava. Ta tundis oma jalgade ümber tõmbetuult. Hetk hiljem asetas ta määrdunud mähkme diivani kõrval seisvale ebakindlale nikerdatud lauakesele. Ta kobas võtmeid otsides käega taskus ja võttis siis kasti, milles oli Phoebe, sülle. Kiirustades, et tal poleks aega oma tegude üle järele mõtlema hakata, kõndis naine mööda spartalikku koridori edasi, kahekordsetest ustest läbi, kus välismaailmast õhkuv külma õhu pahmak mõjus niisama üllatavalt kui sündimishetk.
Ta sättis Phoebe uuesti autosse ja hakkas sõitma. Mitte keegi ei üritanud teda takistada; keegi ei pööranud talle vähimatki tähelepanu. Kuid sellele vaatamata sõitis Caroline kuni maanteeni jõudmiseni kiiresti, tundes, kuidas väsimus nagu kaljut mööda alla voolav vesi ta kehasse voogas. Esimesed kolmkümmend miili vaidles ta iseendaga, mõnikord valjusti. Mida sa teinud oled? päris naine enda käest karmilt. Ta vaidles ka dr Henryga, kujutades endale ette, kuidas kortsud mehe laubal sügavamaks muutuvad ja üksik lihas ta põsel teravalt välja joonistub, nagu ikka, kui ta pahane on. Mida te ometi mõtlesite? tahtis mees teada ja Caroline oli sunnitud tunnistama, et tal polnud sellest vähimatki aimu.
Aga peagi sai energia nendest jutuajamistest otsa ja selleks ajaks, kui naine kiirteele jõudis, sõitis ta juba mehaaniliselt ja aeg-ajalt ärkvel püsimiseks pead raputades. Oli hiline pärastlõuna; Phoebe oli peaaegu kaksteist tundi maganud. Peagi tahab ta süüa. Caroline lootis kõigest hingest, et neil õnnestub enne seda Lexingtoni jõuda.
Ta oli just viimasest Frankforti mahasõidust mööda saanud ja kodust kolmekümne kahe miili kaugusel, kuid tema ees sõitva auto pidurituled särama lõid.