Mälestuste talletaja tütar. Kim Edwards
Читать онлайн книгу.
võimalik peatada. Isegi siin, selles paigas valitsevas vaikudes istudes, isegi oodates häiris Caroline’i tunne, et maailm ta ümber väreleb, et miski ei püsi enam paigal. Selline asi? oli fraas, mis aina kordus refräänina naise peas. Selline asi, nüüd, pärast kõiki neid aastaid?
Sest Caroline Gill oli kolmkümmend üks aastat vana ja väga kaua oodanud, mil tema viimaks oma päriselu elama hakkab. Mitte et talle endale oleks tulnud pähe mõte seda niimoodi sõnastada. Kuid naine oli lapsest saati teadnud, et tema elu ei kujune tavaliseks. Saabub hetk – ta tunneb selle saabudes ära – ja kõik muutub. Ta oli unistanud klaverimängija karjäärist, kuid keskkoolilava prožektorite valgusvihud erinesid liiga suurel määral kodustest valgusvihkudest ja ta tardus nende räiges lõõsas. Siis, kui naine oli kahekümnendates ja tema koolikaaslased meditsiinikoolist hakkasid abielluma ja perekondi looma, oli Caroline’gi leidnud noormehi, keda imetleda, iseäranis ühte neist, tumedate juuste, kahvatu naha ja kumeda naeruga. Ta elas mõnda aega unistustes ja kujutas endale ette, kuidas see mees – ja kui oli selge, et tema tüdrukule ei helista, siis keegi teine – tema elu muudab. Aastate möödudes keskendas naine oma tähelepanu pisitasa tööle, taas seetõttu meeleheidet tundmata. Ta uskus endasse ja oma võimetesse. Tema ei olnud üks neist inimestest, kes eesmärgi poole rühkides poolel teel peatuksid ja endalt küsiksid, kas ta ikka tõmbas triikraua välja ja ega ta maja ometi maha põle. Tema aina töötas. Ta ootas.
Ühtlasi ta luges, kõigepealt Pearl Bucki romaane ja siis kõikvõimalikke teisi raamatuid, mis kirjeldasid elu Hiinas ja Birmas ja Laoses. Mõnikord lasi ta raamatul käest pudeneda ja vaatas unistavalt oma linnaservas asuva lihtsa väikese korteri aknast välja. Ta nägi iseennast läbi teise elu, eksootilise, raske, rahuldustpakkuva elu kulgemas. Tema kliinik saab olema lihtne, see asub lopsakas džunglis, ehk koguni mere lähedal. Sel on valged seinad; see kumab nagu pärl. Inimesed kogunevad järjekorda, kükitades oodates kookospalmide all. Tema, Caroline, kannab nende kõigi eest hoolt; ta ravib nad terveks. Ta muudab nii nende kui ka iseenda elu.
Sellest nägemusest kaasa haaratuna oli ta kiirustades, palavikuliselt ja elevusega esitanud taotluse meditsiinimisjonäriks saamiseks. Ühel säraval hilissuvisel päeval oli ta sõitnud bussiga St. Louise’i intervjuule. Tema nimi pandi Korea ootenimekirja. Aga aeg möödus; missiooni aina lükati edasi ja siis otsustati see üldse ära jätta. Caroline pandi uude nimekirja, seekord Birma omasse.
Ja siis, sellal kui naine endiselt innuga oma posti läbi vaatas ja troopikast unistas, saabus dr Henry.
See oli tavaline päev, mitte miski ei vihjanud mingitele üllatustele. Selleks ajaks oli saabunud hilissügis, külmetuste hooaeg, ja ooteruum oli täidetud rahva, aevastuste ja summutatud köhaga. Caroline isegi tundis kurgus tuima tuikamist kutsudes kabinetti järgmist patsienti, vanaldast härrasmeest, kelle külmetus pidi järgmistel nädalatel süvenema ja lõpuks välja kujunema kopsupõletikuks, mis mehe hauda viis. Rupert Dean. Mees istus nahktugitoolis, üritades ninaverejooksu peatada, ja ajas end aegamööda jalule, toppides samal ajal eredate vereplekkidega kaetud riidest taskurätikut taskusse. Õe lauani jõudes ulatas mees Caroline’ile tumesinises pappraamis foto. See oli kergelt toonitud mustvalge portreefoto. Fotol kujutatud naisel oli seljas kahvatut virsikutooni kampsun. Ta juuksed olid pehmes laines, silmad sügavsinist värvi. Rupert Deani naine, Emelda, kes oli nüüdseks juba kakskümmend aastat surnud. „Ta oli mu elu armastus,” teatas mees Caroline’ile ja ta hääl oli nii vali, et inimesed jäid teda vaatama.
Kliiniku välisuks avanes ja pani klaaspaneelidega siseukse lõgisema.
„Ta on võluv,” ütles Caroline. Naise käed värisesid. Mehe armastus ja kurbus olid nii liigutavad ja teda ei olnud mitte keegi samaväärse kirega armastanud. Ta oli peaaegu kolmkümmend aastat vana ja kui ta pidanuks järgmisel päeval surema, polnud kedagi, kes leinaks teda niimoodi, nagu Rupert Dean enam kui kakskümmend aastat hiljem endiselt oma naist leinas. Kas polnud siis tema, Caroline Lorraine Gill, niisama ainukordne ja armastust väärt nagu naine fotol vana mehe käes – ja ometi polnud ta leidnud mingit viisi selle väljendamiseks, olgu läbi kunsti või armastuse või koguni oma tööga seotud ülla ja kõrge kutsumuse.
Ta oli endiselt üritanud end kokku võtta, kui vestibüüli ja ooteruumi vaheline uks lahti vajus. Pruuni tviidpalitut kandev mees peatus hetkeks kõhklevalt ukseavas, kaabu käes, takseerides kollast tekstuuriga tapeeti, nurgas seisvat sõnajalga, metallalust kulunud ajakirjadega. Mehe pruunidel juustel oli punakas helk ja ta nägu oli kõhn, ilme tähelepanelik ja hindav. Ta polnud silmapaistev, kuid tema hoiakus, tema käitumises oli ometi midagi sellest – mingit hillitsetud tähelepanelikkust, kuulamisoskust –, mis teda teistest eristas. Caroline’i süda hakkas kiiremini lööma ja ta tundis nahal kihelust, mis oli ühekorraga meeldiv ja ärritav, nagu ööliblika tiiva ootamatu puudutus. Mees vaatas talle otsa – ja naine teadis. Veel enne, kui mees ta käe surumiseks üle ruumi astus, suu oma nime ütlemiseks avas – David Henry, neutraalse aktsendiga, mis ta väljastpoolt tulijaks liigitas. Caroline oli juba enne kõike seda kindel ühesainsas lihtsas tõsiasjas: viimaks oli saabunud inimene, keda ta alati oodanud oli.
Toona ei olnud mees veel abielus. Ei abielus, ei kihlatud ega mingite sidemetega, millest naine oleks teadlik olnud. Caroline oli tähelepanelikult kuulanud, nii tol päeval, mil mees kliinikuga tutvus, kui hiljem, tervituspidudel ja kohtumistel. Ta kuulis seda, mis teistele, kes keskendusid viisakale seltskondlikule vestlusele, end mehe võõrapärasest aktsendist ja äkilistest ootamatutest naerupahvakatest eksitada lasid, märkamatuks jäi: kui välja arvata üksikud vihjed Pittsburghis veedetud ajale, mis üksnes kinnitasid tema CVst ja diplomist teada fakte, ei maininud mees kordagi oma minevikku. Caroline’i jaoks lisas selline kinnisus mehele salapära ja see salapära võimendas naises tunnet, et ta tunneb meest nii, nagu teised ei tunne. Naise jaoks oli iga nende kohtumine elektrit täis, nagu ütleks ta mehele üle kontorilaua, üle läbivaatuslaua, üle ühe või teise patsiendi kauni, ebatäiusliku keha: ma tunnen sind; ma mõistan; ma näen seda, mis on teiste jaoks märkamatu. Kuuldes, kuidas teised tema kiindumuse üle uue arsti vastu nalja viskavad, tõmbus naine üllatusest ja piinlikkustundest näost punaseks. Kuid salajas tundis ta selle üle ka heameelt, sest kuulujutud võisid meheni jõuda viisil, mis naise jaoks tänu ujedusele kättesaamatuks jäi.
Ühel hilisel õhtul, pärast kahte kuud rahulikult koos töötatud aega, leidis naine mehe kirjutuslaua taga magamast. Too oli näo kätele toetanud ja hingas sügavale unele omases kerges ja ühtlases rütmis. Caroline toetus vastu uksepiita, pea viltu, ja selles hetkes said kokku kõik ta aastaid hellitatud unistused ja lootused. Nad lähevad koos, tema ja dr Henry, mingisse kaugesse paika siin maailmas, kus nad töötavad terve päeva, laubad higipiiskadega kaetud ja instrumendid pihkudes libedaks tõmbumas, ja õhtuti mängib naine mehele klaverit, mis toimetatakse üle mere ja seejärel mööda mõnda jõge üles rohelusse uppunud paika, kus nad elavad. Caroline läks oma unistusse nii sügavale sisse, et kui dr Henry silmad avas, naeratas ta mehele, avatult ja vabalt, nagu ta seda mitte kunagi varem teinud ei olnud.
Mehe ilmselge üllatus tõi naise taas maa peale. Ta ajas end sirgu ja kohendas oma juukseid, pomises midagi vabandavat ja lahvatas näost tumepunaseks. Naine kadus ukselt, tundes tohutut piinlikkust, ent samas ka elevust. Sest nüüd peab mees teadma, nüüd näeb ta naist viimaks samasuguse pilguga, kui too on näinud teda. Mõne päeva jooksul oli naise ootusärevus edasiste sündmuste osas nii suur, et tal oli raske mehega samas ruumis viibida. Ja kui päevad möödusid ja midagi ei juhtunud, et tundnud ta sellele vaatamata pettumust. Ta lõdvestus, leidis viivitusele ettekäändeid ja jätkas häirimatult ootamist.
Kolm nädalalt hiljem oli Caroline ajalehe avanud ja seltskonnauudiste leheküljelt pulmapildi leidnud: sellel oli jäädvustatud Norah Asher, nüüdsest pr David Henry, pea pisut viltu kallutatud, elegantse kaelaga, silmalaud pisut viltused nagu merekarbid…
Caroline võpatas; ta higistas oma jakis. Tuba oli üle köetud; ta oleks peaaegu tukkuma jäänud. Imik ta kõrval magas endiselt. Naine tõusis ja astus akna juurde, põrandalauad liikusid ja kriuksusid kulunud vaiba all. Sametkardinate servad riivasid põrandat; need olid jäänukid kaugetest aegadest, mil see koht oli olnud elegantne maamõis. Naine puudutas kardinate serva; kollane, rabe, neist lendus tolmu. Väljas seisid lumisel karjamaal mõned lumest rohtu otsivad lehmad. Keegi mees, punaseruuduline jakk seljas ja tumedad kindad