.
Читать онлайн книгу.
pole midagi viga. Seda raamatut oled sa kindlasti mitu korda varem lugenud, seega pole sa midagi nii raamatus kinni.”
„Jah.”
„Jamajutt. Sõda siin ja sõda seal. Ma küsisin su lapselapse kohta, kas sul on hea meel, et ta tagasi kolis? Kuigi selle kohta ei saa just ütelda tagasi, tegelikult, kuna ta ei elanud seal lapsena.”
„Ei.”
„Aga kas sul pole meeletult hea meel, Tormod? Talu oli ju tegelikult maha maetud.”
„Nojah.”
„Aga kas sa polegi rõõmus? Mis?”
Temaga kaasnes alati nii palju lärmi, Tormod ei tahtnud pilku tõsta ja talle otsa vaadata, siis läheb jälle nii palju aega, enne kui ta saab taas raamatusse süüvida. Ta oli just keset kirjeldust, kuidas venelased Berliini veeresid pärast kapitulatsiooni, see oli üks nendest uutest raamatutest, mis Torunn oli ostnud, kirjutatud ühe proua poolt, kes oli ise seal elanud, kui nad tulid, seal oli juttu kõikidest vägistamistest ja see oli hoopis teistsugune kui need teised sõjaraamatud, mida ta oli lugenud. Ta lootis südamest, et Torunn polnud seda ise lugenud ning ehk polnud tal seda ka plaanis ja siis poleks tal ju vaja temaga sellest rääkida, tal polnud aimugi, kuidas ta vägistamisest räägiks. Kui ta raamatu läbi saab, siis paneb ta selle raamaturiiulisse kõige äärde ning lükkab raamatu selja nii kaugele riiulisügavusse kui saab, Torunnil oli niikuinii piisavalt tegevust ning ta ei jõudnud palju lugeda, lootis ta.
„Sul peab ju hea meel olema?”
„Jajah.”
„Sa ei näe just eriti õnnelik välja. Sa peaksid olema tänulik ja õnnelik. See on ju austusavaldus sinule ka, et järgmine põlvkond tahab üle võtta,” oli Petra ütelnud ja kadus toast välja.
„Aitäh kohvi eest,” tuli natuke hilinenult.
Aga suhkrutüki oli ta unustanud. Ja see polnud sugugi esimene kord. Ta oli palunud Torunnil osta endale terve karbitäie suhkrutükke, kui ta järgmine kord tuleb, kuigi talle ei meeldinud midagi paluda ja nii Torunn kui Margido olid juba niigi lahked ja ostsid kõike, mida ta soovis, ja nüüd lisandus siis veel üks asi nimekirja. Aga Torunn oli toonud ühe karbi pruune, natuke pudisevaid suhkrutükke. Selliseid polnud ta varem näinud, ka polnud nood nii magusad kui need säravvalged, siledate äärte ja teravate nurkadega suhkrutükid. Ja kuigi need pruunid olid veidrad, võis ta võtta kaks-kolm tükki kohvi kõrvale, kui tal polnud just šokolaadi, tema lemmikud olid Mokkabönner ja Kremtopper. Nii mõnus oli lugedes šokolaaditükki lutsutada, kuigi pärast oli üks igavene häda nende proteesidega.
„Aga äkksurm pole sugugi kõige sitem,” ütles Olaug. „Kui nüüd järele mõelda. Seega Astridil vedas. Hullem meie teistega, kes ei aima lõpust ei ööd ega mütsi. Kuradi kiire värk pole sugugi kõikse halvem variant.”
„Vast mitte,” ütles üks hooldajatest ning pani kausi keedumunadega hommikulauale, munad olid pooleks lõigatud, kahvatukollased kõvad munad, sinakas äär munakollase ümber.
Nad ei saanud kunagi vedelaid mune munapeekrites, sellest tekiks ainult laga ja lisatööd, oli ta kuulnud, kuidas üks vanem hooldaja sosistas ühele uustulnukale. Talle meeldisid vedelad munad ning talle toodi neid vahel, kui ta sõi üksi oma toas. Seda ta hindas ja proovis olla eriti hoolas ning mitte pudistada, pani munapeekri täitsa lõua vastu, enne kui kastis teelusika mõnusasse, voolavasse, leigesse munakollasesse. Aga loomulikult läks kõik vahel ka valesti. Nii hea oli, sedavõrd hea, et ta läks aplaks ning innukaks.
„Massiivne insult, ilmselt,” ütles Olaug.
„Kindlasti,” ütles üks teine hooldekodu elanik, aga ta ei saanud aru, kes.
Ta ütles mõttes nende kõigi kohta elanik, mitte patsient. Aga ta oli kuulnud, kuidas hooldajad neid omavahel ka teenuse kasutajateks kutsusid. See oli nõme, justkui nad kõik ainult kasutaksid ära, toitu ja ruumi ja elektrit ja käterätikuid ning pesemisvahendeid. Kuid kõik see oli ka naljakas, olles elanud pika elu iseendaga, oma pere ja argipäeva hooleks jäetuna, oled sa äkitselt lükatud kokku teiste inimestega, kellega sul pole mitte midagi muud ühist kui vanus, magamistuba magamistoa järel, pikas rivis mööda koridori, hulk vanu inimesi, justnagu lapsed. Neil polnud enam ei pööningut ega keldrit, ei kööki, panipaika ega garaaži, ei kuuri ega puuriita või aita; kõik säärane oli kukkunud omaste sülle.
Ühtegi ahju polnud vaja halgudega toita, ühtegi õue polnud vaja lumest puhtaks rookida, naised ei pidanud enam ei marju sisse tegema, ei riideid ega põrandaid küürima, ei leiba küpsetama ega jõululauda sättima; ka laudlinu polnud enam vaja triikida. Ta uskus, et just seetõttu olid naised nii haaratud kinkidest, kuna see oli ainuke asi, mille eest nad pidid hoolt kandma. Ja kingid võrdusid rahaga. Nad rääkisid tihti sellest, kuidas tuleb muretseda ilusaid postkaarte ja ümbrikke, jõuda õigeks ajaks panka ning võtta välja sularaha. Nad olid lausa meeleheitel, kui tervis takistas neil panka minemast, just vahetult enne mõnda sünnipäeva perekonnas. Seetõttu võtsid naised välja suuri summasid sularahas, kui nad juba pangas olid, seda, mis pensist alles jäi, eelnevalt oli muidugi hooldekodu sealt oma osa ära võtnud. Kaheksakümmend protsenti pensionist läks hooldekodule, aga see sobis talle, varem läks sada protsenti Annale ja Torile. Ise polnud ta kunagi pangas käinud, ei varem ega pärast siia kolimist. Ehk võiks ta sellest Margidoga rääkida, arvel peaks ju mõni kroon olema, mille Torunn võiks endale saada. Ja see raha asi oli ka ainuke, mis neid laps olemisest eristas, mõtles ta.
Lastekodu, vanadekodu, see oli peaaegu sama.
Ta polnud üheski teises toas käinud, aga ta nägi ju sisse, kui uks lahti oli, kõik toad olid imepisikesed kokkusurutud elutoad, ilusate vaipade ja kummutitega ja laudlinadega ja küünlajalgadega ja piltidega seintel, vaid laiutav voodi rikkus elutoa idülli. Tema toas oli vaid voodi, üks laud ning tema tugitool.
Tal polnud oma telekat, nagu paljudel teistel oli. Vaid vahel harva läks ta telekatuppa. Telekas meenutas talle Neshovi jõuetuid õhtuid, kus televiisor teda igal õhtul vabastavasse unne äiutas, pärast seda kui ta silmad olid liiga väsinud, et edasi lugeda. Kui ta siia kolis ja endale prillid sai, võõrdus ta telekast, vahel isegi jälestas seda. Ja kui ta ka vahel istus teleka ette, et midagi huvitavat vaadata, ning silmad kinni vajusid, siis nägi ta enda ees elutuba Neshovis, selle seinu, aknalaudu, kaltsuvaipa maas televiisori ees, ta tundis kopitanud toa lõhna ning kuulis, kuidas Anna köögis kolistas nõudepesuga või tegi süüa.
Ei, siis pigem juba raadio, tal oli tibatilluke raadio, kust ta aegajalt uudiseid kuulas, aga need ei kõnetanud teda eriti, kuna seal räägiti äsja alanud sõdadest, millest ta ei suutnud aru saada. Võibolla vaatasid teised teda kui veidrikku. Ka nemad. Nad ilmselt mõtlesid temast kui teistsugusest, kuna ta hoidis palju omaette.
Kuigi suur vahe, tõeliselt suur erinevus – kui mitte arvestada hooldekodu elanikke ja nende omakseid, kes külla tulid – oli nende vahel, kes siin elasid ja kes siin töötasid.
Vahel polnud vahet märgatagi, siis kui siin naerdi, kui keegi ütles midagi naljakat, siis võis isegi natuke kõhe hakata, justnagu nad kõik elaksid siin koos ja mängisid, et on üks pere ning tundsid siirast rõõmu üksteisest.
Aga õnneks näitasid siinsed töötajad seejärel oma õiget palet, nad tormasid vaipa siluma või veeklaasi laua keskele lükkama. Ja ta nägi ju nende autosid parkimisplatsil, ta teadis, et need autod viisid töötajad koju nende tegelike perede juurde, siin olid nad tööl, mitte midagi muud.
Sellegipoolest olid nad justkui lapsevanemad, ehk just mitte tema vanemad, kuid polnud haruldane, et paljud siinsetest elanikest rääkisid söögilauas palju oma lapsepõlvest, kuidas neid hoiti ja kuidas nendega räägiti. Tema poolest poleks küll pidanud nii palju korraldama. Ta oleks võinud siin istuda ja vaadata Olaugi hõredaid juukseid, teades, et tema omad on kammitud, ta oli kammi kraani all hoidnud ning proteesidki olid puhastatud. Aluspesu ja sokid olid puhtad, ta vahetas mõlemaid üle päeva, pärast duši all käimist, tihemini polnud küll vaja, kuna ta ei higistanud kunagi ning kuivatas end altpoolt põhjalikult.
Ka duši all