Elunautijad. Anne B. Ragde
Читать онлайн книгу.
tegi akna pärani lahti.
„Oojaa. Ole sa tuhandest tänatud, Torunn. Mul on siin laua peal üks klaas.”
„Kas ma võin ehk ukse ka lahti teha?”
„Ei. Siis on siin tuuletõmbus.”
„Mis teil lõunaks oli?” küsis Torunn ja kallas limonaadi väikesesse klaasi, hooldekodus polnud suurtel klaasidel mõtet, kuna vanad inimesed jõid nii vähe, liiga vähe, teadis ta. Aga nüüd läks see küll nagu kerisele.
„Pikkpoiss. Ja praekartulid. See oli maitsev.”
„Nii tore. Veel limonaadi?”
„Jah, aitüma.”
„Kas sa sõid koos teistega, ma ei näe kuskil su taldrikut?”
„Nad viisid selle ära.”
„Ahah. Ei, aga ma rääkisin Petraga ja ta ütles, et sa olid koos teistega söönud, nii õhtusööki eile kui hommikusööki täna. Ma mõtlesin, et ehk oled sa oma igapäevaseid tavasid muutnud.”
„Mida?”
Ta hääl oli äkitselt nii ärgas ja terav, et Torunn võpatas, ta pidi vanaisale otsa vaatama.
„Aga kas see polnud siis tore, ah? Süüa koos teistega?”
„Tal on vaikimiskohustus. Ta, see…”
„Petra.”
„Just. Tema.”
„Tal pole ju vaikimiskohustust selliste triviaalsete ja toredate asjade suhtes, see on ju ainult positiivne. Mul oli väga hea meel, kui ta seda ütles.”
„Ma oleks nagu laps.”
Silmad prillide taga olid jäiselt sinised ning klaas suurendas neid veelgi, hõredad juuksed kaelal turritasid pisikeste õhukeste kaarekestena pärast lõunauinakut.
„Vabanda,” ütles Torunn ja vaatas mujale. „Vabanda. Ma saan aru, mis sa mõtled, nüüd kuulsin ma ise ka, kuidas see kõlas.”
Tormod köhatas veel korra, natuke tugevama ja ärksama häälega kui enne.
„Kas sul polegi koera kaasas,” ütles ta mõne hetke pärast.
„Ei, ma pean pärast krematooriumisse sõitma. Ma ei tea. Mulle ei tundu see nagu sobilik, et koer on ka autos. Ma ei tea, miks. See pole vist tavapärane.”
„Jah, eks ta nii vist ole küll,” ütles ta abivalmilt.
„Nojah, mingil määral. Aga ega selles töös ei muutu vist midagi harjumuspäraseks. Kuigi inimesed surevad kogu aeg. Praegu on see ju tema ja ainult tema, kellest jutt käib. Ma lähen pärast Annaga jooksma, õues on ju super ilm.”
Torunn avas ka teised pudelid ja keeras korgid tagasi, pani need lauale, vastu seina ja istus vanaisa voodile, käed reite all. Sel hetkel, kui ta potsatas madratsile ja tekist ja padjast tuli õhku, tundis ta vanaisa lõhna. Mitte seda lõhna, mida ta tundis, kui ta vanaisa kallistas, seebi ja peanaha lõhna, vaid öö lõhna, ta tundis tema ööde lõhna, see oli natuke terav ja hirmunud, Torunn ei teadnud, miks ta sellest niimoodi mõtles, aga ta kujutas endale ette, et vanaisa pööras ja vähkres nende pikkade ööde jooksul, et ta lamas seal üksi ööpimeduses ja tahtis unustada, kuid samas tahtis ta ka iga hinna eest kinni hoida ja mäletada kõige tähtsamat.
„Sul võiks siin olla üks väike külmik.”
„Ei, kus see kõlbab? Ma ei usu, et see sobib. Ma ei usu, et siin kellelgi on…”
„Teistel on ju telku! Aga sul pole. Siis võib sul ju olla külmik selle asemel.”
„Just-just. Kui sa… Kui see on lubatud, siis ehk. Ma võin ise maksta. Ma pean niikuinii Margidoga rahast rääkima. Mul oleks natuke raha pangast vaja.”
Torunn pani ajakirja sõjalennukiga lauale.
„Ma ostsin sulle selle. Ja mõned mentoolipastillid. Uus sort.”
„Uus sort…?”
„Mentool on mentool. Mida sa loed praegu?”
„Kindral von Falkenhorstist.”
„Ma pole temast vist mitte midagi kuulnud.”
„Tema plaanis ja viis läbi rünnaku Taanile ja Norrale. Operatsioon Weserübung.”
„Soh.”
„Ta oli ka Saksa vägede ülemjuhataja Norras kuni neljakümne neljandani.”
„Jessas, kui vähe ma tean, tegelikult. Hea, et meie peres on keegi, kes sõjaajalugu tunneb. Sa oled ju rääkiv sõjaleksikon!”
Torunn märkas, kuidas vanaisa end toolis sirutas, kui ta seda ütles. Samas koputas keegi uksele ja Margido tuli sisse, ilma et oleks kutset ära oodanud.
„Ma sain kohe aru, et võin teid siit leida,” ütles ta ja naeratas.
Torunn tundis kergendust, juba Margido nägemine, teadmine, et ta on siin, ta teadis, kuidas asjad käivad, vahel käis tal kõik silme ees ringi, kui ta mõtles sellele, et kunagi saabub päev, kui ta peab üksi vastutama lahkunute ja omaste ja paberitööde ja logistika eest. Kõik see tundus nii tõsiseltvõetav, nii lõpmata tähtis, et kõik sujuks ilma igasuguste viperusteta.
„Arst pole veel käinud,” ütles Margido Torunnile. „Tigedaks teeb, tal on olnud terve päev aega, et see asi korda ajada.”
Ükstapuha kui silmanähtavalt surnud inimene ka poleks, isegi vaatamata koolnukangestusele, peab arst kuulama südant, enne kui surmatunnistus välja kirjutatakse.
„Nojah, me pole just prioriteetide nimekirja tipus,” lisas Torunn.
See oli selle töö üks miinuseid, kõik see aeg, mis läks arsti ja surmatunnistuse ootamisele, enne kui sai tööd surnuga jätkata.
„Ma palusin personalil meile teatada, arst on ilmselt kohe kohal ka, ta pidi ühte inimest siin vaatama, kui ta juba siia tuleb.”
„Me võime siis natuke siin puhata,” arvas Torunn. „Ma pakkusin just, et me võiks osta väikese külmkapi siia.”
„Pole paha mõte. Limonaadi ja šokolaadi jaoks.”
„Mul on raha vaja. Raha pangast,” ütles Tormod.
„Siis tuleb sul minu nimele volitus teha,” ütles Margido.
„Volitus?”
„Jah, või siis tuleb sul minuga kaasa tulla. Sul pole ju isikutunnistust.”
„Pole isikutunnistust?” imestas Torunn.
„Ei,” ütles Margido ja istus Torunni kõrvale voodile. „Pole tal ei juhilube, ega passi, ega pangakaarti.”
„Mul on ristimistunnistus,” ütles vanaisa. „Ning see roosa kaart, mis tuli postiga, kui ma sain selle… selle isikukoodi.”
„Kuuekümne neljandal,” lisas Margido. „Mulle tuleks nagu meelde.”
„Just. Aga ma ei taha kaasa tulla. Ja ma ei tea, kuidas ma teen selle…”
„Volituse,” täiendas Margido. „Selle saan ma ise sulle teha ja siia kaasa võtta, sa pead siis vaid alla kirjutama.”
Vanaisa naeratas ja noogutas mitu korda.
„Aga ma arvan, et sa peaksid ükspäev ikkagi uksest välja tulema. Ma tean, et nii mina kui Torunn käime sulle sellega pidevalt peale ning et sulle tundub see ühe igavese tänitamisena, et me…”
„Jah,” ütles ta ning suunas oma pilgu alla käte peale. Naeratus kadus. Mitte üks kord viimase nelja aasta jooksul, sellest ajast alates, kui ta siia kolis, pole ta tahtnud hooldekodust välja minna.
„Sa ei jää oma toast ilma. See on siin täpselt samamoodi, kui sa tagasi tuled.”
Vanaisa ei vastanud kohe. Torunn vaatas teda, kuidas lõug liikus heleda habemetüüka all, ta ajas habet vaid korra nädalas, seal ei kasvanud suurt midagi enam.
„Need