Elunautijad. Anne B. Ragde
Читать онлайн книгу.
aeglaselt sulatada. Ta mõtles nendele pudisevatele pruunidele tompudele oma toas.
Ju ta peaks ikka rääkima Margidoga pangas olevast rahast. Uurima, kas Margido saaks tema eest sularaha välja võtta. Siis saaks ta maksta selle eest, mis nad talle ostsid, siis saaks ta ka otse välja ütelda, et ta tahab neid valgeid ja mitte pruune.
SE E OLI ÜHTLASI imelik, aga samas ka tore, tulla siia hoopis teises rollis, tööga seoses. Ta oli uhke oma töö üle, aga samas sai ta olla ka hoolitsev lapselaps või vennatütar, vastavalt sellele, kuidas ta seda ise nägi. Aga ta oli juba ammu otsustanud Tormodi oma vanaisaks pidada, kuigi ta oli tegelikult tema lell.
Päev varem oli ta ostnud viis pudelit Solo limonaadi ning ühe ajakirja Meie Mehed, mille esikaanel ilutses F-35, samuti mõned pisiasjad, kuna ta tahtis ühel päeval niikuinii läbi astuda. Ta pidi ainult meeles pidama, et korgid tuleb lahti keerata ning siis tagasi kinni keerata, kuna Tormodi näpuotsad polnud enam nii tugevad, et ta saaks jagu sellest esimesest raskest keerust, lisaks oli vanaisa endale pähe võtnud, et ei taha tüüdata personali pisiasjadega. Ka ei tahtnud ta personalil endale poest midagi tuua lasta, kuigi nad käisid paljude siinsete elanike palvel poes. Torunnile tundus see isegi natuke koomiline, aga samas liigutav; Tormod tahtis hakkama saada vaid pere toel, kuigi tal siiani oli vaevu olnud midagi peresarnast, kellele toetuda.
Nad olid kokku leppinud, et kohtuvad hooldekodus, Margido pidi tulema kodunt ja Torunn Neshovist, odav puitlaastplaadist puusärk kaasas, kuna lahkunu kremeeritakse ilma eelneva tseremooniata. Aga surisärk ja silmirätt tuleb ikkagi kaasa võtta.
Ta tagurdas praktiliselt keldriuste vastu, ta oli siin juba kaks korda varem lahkunutel järel käinud. Autol oli tagurduskaamera ning autot oli lihtne manööverdada, ka erasõitudel; ta tuiskas sellega ringi niipalju kui hing ihkas. Alla Gauloseni randa, kui Anna tahtis hullunult ringi joosta, või linna poodi, mööbli ja värvi ja ehitusmaterjalide järele. Peder Bovim, kes pidi varsti töölt lahkuma, oli täiega head tööd teinud, et talle perfektne auto leida ning oli selle tema jaoks optimaalselt varustanud. See polnud ka eriti maksma läinud, kolm aastat vana Ford Transit, roheliste numbrimärkidega tööauto, millele olid nüüdseks ka relsid kaubaruumi põrandale monteeritud. Margido oli sellest nii vaimustusse sattunud, et Bovim pidi talle samasuguse otsima, lisaks oli Margido auto varustatud kõige vajaminevaga, et minna väljakutsele koristamaks laipu pärast enesetappe ja õnnetusi, kus ohver tunnistati surnuks kohapeal, tavaliselt olid need autoõnnetused, kõrgelt kukkumised või tulekahjud.
Torunni jaoks polnud see mingi probleem pukseerida üks tavaline puusärk Neshovi laost tõsterambi kaudu auto tagauksest sisse. Kui oli tegemist raskema ja suurema mudeliga, siis pidi tõstjaid olema kaks. Ja kui tuli kaasa võtta rohkem kui üks puusärk, siis ei saanud ta ka üksi hakkama, kuna siis tuli sinna panna selline vateeritud vaheplaat, mis tuli korralikult kinnitada. Transit oli kasutuses vaid transpordiautona ja sel puudusid tagakülgedel aknad, seega ei näinud keegi, mis seal sees oli, aga kui lahkunu oli puusärgis, siis ei tohtinud neid sedasi üksteise otsa toppida, see polnud ei väärikas ega eetiline, oli ta nüüdseks selgeks saanud. Ülemist puusärki oleks ka raske olnud piisavalt fikseerida. Matuseautona oli kasutuses Margido vana Chevrolet Caprice, mis oli alati puhas ja äsja poleeritud ning seisusekohane.
Lisaks sellele, et autosse paigaldati relsid, oli Peder palunud ka kõrvaliste eemaldada, ka õhkpadi demonteeriti ning sinna paigaldati suur koerapuur, kus Anna sai printsessina lamada vanal vatitekil, mis imekombel ei olnud maandunud hoovi peal seisnud konteinerisse. Vatiteki oli ta leidnud ühest lõpututest magamistoa kappidest ning kohe otsustanud, et see saab Anna omaks, asendamaks seda karvu täis, räpast kombinesooni, mille Anna endale lamamisaluseks annekteeris, kui nad olid just tallu kolinud.
„Me sõidame üheistmelisega, Anna,” ütles ta ikka, kui nad sõitsid hilistel pärastlõunatel Gaulosenisse. Talvel sai ta lasta Annal vabalt joosta piki randa, aga nüüd käis elu kämpingupargis täistuuridel ja inimesed arvasid, et haski on sama kui hunt. Nüüd käis või jooksis ta, Anna rihma otsas või vöö küljes.
Astrid Isakstuen, üheksakümmend viis aastat vana ja lahkus öösel omas voodis, ilmselt insult, arvas Margido, ta oleks võinud selle töö ise võtta. Hooldekodu oli uus ja igati moodne, kõik oli siin läbi mõeldud, surnu sai diskreetselt oma toast välja tuua ja liftiga keldrisse külmkambrisse viia, haruldane luksus ühe hooldekodu kohta, kust ta siis hiljem puusärki pandi ja Transitisse lükati. Üheski vanemas hooldekodus polnud oma külmkambrit ning uuematest oli see vaid vähestes. Margido oli rääkinud haledatest juhtumitest, kui omaksed pidid suvekuumuses haisva laibaga hüvasti jätma, mis tuli seejärel kibekiiresti edasi toimetada. Aga siin, kus kõik käis sõna otseses mõttes mööda joont, ei olnud asjad sedasi. Sellegipoolest tuli ka Torunnil õppida, nagu ka kahel teisel alles tööd alustanud inimesel büroos. See oli muidugi praktiline, et ta elas puusärkide lao kõrval. Ta pidi viima Astrid Isakstueni krematooriumisse Moholtis, ta ise pakkus ennast, kuna Margido oli väsinud pärast kevadist külmetust, mis ei tahtnud kuidagi üle minna.
Ta lülitas süüte välja ja väljus autost, pani suitsu põlema ning vaatas parkimisplatsi poole, Margidot polnud veel, nad leppisid kokku, et kohtuvad kell viis. Talle tuli meelde kott asjadega vanaisale ja ta tegi autoukse uuesti lahti. Ilm oli soe, üks viimaseid maikuu päevi, järgmisel nädalavahetusel on nelipühad, väga hilja sel aastal. Ta vaatas kella, kohe saab viis.
Nad ei pidanud omastele täna kirstupanekutalitust korraldama, kuna pere oli juba jõudnud Astrid Isakstuenit hooldekodus vaatamas käia, pärast seda kui personal ta hommikul korda sättis. See oli talle kergenduseks. Ta polnud varem aimanudki, kui palju õhtust lisatööd selle ameti juurde käib. Kõik tuli matuseliste heaks korraldada, neil olid erinevad vajadused ning enamasti tulid nad üle terve Norra kokku.
Margido oli surmakuulutuse juba lehte pannud, kuna Isakstueni poeg saatis neile teksti samal ennelõunal. Ta kirjutas, et hooldekodu oli tal soovitanud Neshovi Matusebürooga ühendust võtta. Ta saatis ka kinnituse, et nad soovivad kremeerimist, selle oli Margido välja printinud ja pidi talle andma, et ta saaks selle krematooriumisse viia, kuna formaalses mõttes tuli iga kremeerimise kohta esitada politseisse taotlus.
„Kuulutuse oli poeg ilmselt juba varem valmis mõelnud,” ütles Margido. „Kuupäev oli veel puudu. Mugav ikka nende omastega, kes on asjad varem läbi mõelnud.”
Kuulutus pidi minema nii Adresseaviseni lehte kui Teleni-nimelisse ja sisaldas infot selle kohta, et muldasängitamine on juba toimunud. Kuigi tegelikult see ju niimoodi polnud, aga perekond tahtis, et Astrid Isakstuen kremeeritaks nii kiiresti kui võimalik, et siis saaks urni saata Notoddenisse, kus nad kõik elasid. Ülejäänu pidid nad seal ise korraldama, nii eraviisilise matusetseremoonia kui urni muldasängitamise.
Torunn juurdles selle üle, miks Astrid Isakstuen oli sattunud perest nii kaugele või siis miks oli ülejäänud pere temast nii kaugele maha jäänud. Kuigi Torunn oli alles uustulnuk selles valdkonnas, oli ta jõudnud juba palju mõelda selle üle, kui vähe nad teadsid nendest vanuritest, kes ära surid, nende elust, selle keerdkäikudest ja juhtumistest, kuni selle hetkeni, mil nad Margidoga tõstsid lahkunu puusärki, valgele siidlinale ning panid ta pea valgele padjale. Nii palju lugusid läks kaduma, nii paljudest asjadest ei kuulnud enam kunagi midagi, ka omaksed mitte, kõik, mida välja ei öeldud, kõik, mida ei küsitud, kõik, millest kunagi ei räägitud, kõik saladused, mida varjati, teadlikult või siis mitte.
Keegi ei vastanud, kui ta koputas vanaisa uksele. Ta ootas paar sekundit, enne kui ise ukse avas.
Vanaisa istus tugitoolis ja magas lahtise suuga, pea puhkamas kaelatoel, päeval magamine polnud tema moodi, prillid olid ninalt alla libisenud ja vedelesid avatud raamatul tema süles. Toas oli palav ja õhk oli paks, ta läks üle põranda ja avas vaikselt akna, vanaisa ärkas, natuke segaduses, vanamehelikult ja väriseval moel, aga ta naeratas kohe, kui avastas, et Torunn oli seal, kobas prillide järele ning tõmbas ettevaatlikult oma heleda keeleotsaga üle huulte.
„Ma väsisin nii ära pärast sööki,” ütles ta ja köhatas ettevaatlikult, just nagu kopsudest ei tuleks piisavalt õhku üles. Ta liikus liiga vähe.
„Kas lõunasöögist pole mitte juba tükk aega möödas? Te sööte ju kell kolm?”
„Ja-ah,