Nüüd tuleb tuuleiil. See keerutab korrusmajade esisel mänguväljakul üles liiva ja peotäie kuivanud rohukõrsi. Kaks tüdrukut istuvad vanadest autorehvidest tehtud kiikedel ja annavad endale hoogu juurde.

      Ma silmitsen neid läbi klaasi. Ma ei kuule nende naeru. Ma kuulen kähedaid paanilisi karjeid, automaadivalangute tärinat, asjade ja kehade kukkumise kolinat.

      1

      See on tüdruku esimene mälestus: lumi, mis langeb nagu kotist isemeelse loorina haigla tiibhoonetele, parkimisplatsile ja paplitele, teetõketele.

      Ta istub vaikselt suletud silmi, samal ajal kui Amin kordab mitu korda nime, mille ta on tüdrukule pannud. Nour. Tüdruk avab silmad alles siis, kui Amini hääles on tunda kerget hüsteeriat.

      „Kas sulle meenub midagi uut?” Amini nägu on kõhnunud, suu pingul, ta istub Hamadi valges Opelis tüdruku kõrval tagaistmel, mille vahtkummipuru jääb nende riiete külge.

      Tüdruk raputab pead.

      Hamad ütleb midagi juhiistmelt, kiirustab neid takka, ja Amin niisutab huuli ning lülitab mobiiltelefoni, mis on hõbedakarva teibiga tüdruku vestile metalltoru külge kinnitatud, värisevi käsi sisse. Tüdruk istub liikumatult. Akna taga kollase tellisseina ees langevad üksikud lumeräitsakad. Kui tüdruk valib numbriklahvidel neljakohalise koodi, siis metalltoru plahvatab ja paiskab välja umbes nii palju naelu ja haavleid, kui kahte kokkupandud pihku mahub, ning viie, võib-olla kümne meetri raadiuses murrab lööklaine luid ja pressib puruks inimeste siseorganeid. Sama juhtub siis, kui keegi telefonile sõnumi saadab.

      Nad ronivad autost välja. Hamad on parkinud kõrvaltänavale prügikonteinerite varju. Ta võtab pakiruumist suure musta spordikoti. Külm näpistab tüdruku põski ja käsi, ta trambib natuke jalgu, et sooja saada.

      Nad suunduvad koos Kungsgatanile ja lähevad siis laupäevases rahvasummas lahku. Kui tüdruk paari sammu järel ringi keerab, seisab Amin, käed taskus, ühe vaateakna ees ja teeb näo, nagu vaataks ta ülikondi.

      Tüdruk tunneb, et nad on ühte põimitud.

      Ta soovib neile teistsugust elu.

      On seitsmeteistkümnes veebruar, Hondo koomiksipoes toimuva terrorirünnakuni on aega üle tunni.

      Korra oleks tüdruk peaaegu sõiduteele astunud ja trammi alla jäänud – üks naine haarab tal mantlist kinni –, tramm kriiksub kiledalt ja läbilõikavalt ning tüdruk jääb lumelopa sisse seisma, pilk hämarduva pealelõuna kerges lumesajus ekslemas.

      Püüab veel kord meelde tuletada, kes ta on, kust ta pärit on, aga jõuab ainult haiglapalatini, selleni, kuidas ta voodist tõusis ja tilgutistatiivile toetudes akna alla läks. Ta mäletab pulsilöökide kaikuvat järellainetust oimukohtade taga ja jahedat põrandat jalataldade all.

      Ta on lugenud, et lumesadu, mis tol suveõhtul haiglapiirkonda tabas, johtus kliimamuutustest või sellest, et sõjavägi manipuleerib ilmaga, või et see polnud üldsegi lumi, mis sadas, vaid mingi keemiatööstusest lekkinud aine.

      Naine, kes ei lasknud tal sõiduteele astuda, puudutab tema käsivart ja ütleb midagi, millest ta aru ei saa, naise hääl on kõlatu ja kauge, ja kui ta ei vasta, läheb naine minema. Möödub veel üks tramm, tema ümber sammuvad inimesed üle vöötraja.

      Igatahes arvab ta teadvat, et on siit pärit. Göteborgist. Ja et tema ema on surnud. Suri kuidagi. Jäi auto alla. Ei. Ei mäleta. Surub käed rusikasse, laseb lahti.

      Ainuke tegevus, mis suudab maailma äratada.

      Ta hakkab jälle liikuma, ühineb ostlejate, puhvis talvejopedes noorte ja lapsevankritega paaridega.

      Õueküünal koomiksipoe avatud ukse kõrval käsitsi kirjutatud sildi ees hubiseb hämaruses rahutult.

      Täna kell 17.00 annab Göran Loberg oma uude koomiksi raamatusse autogramme ja räägib Christian Hondoga sõnavaba duse piiridest.

      Kui ta lampide alla astub, ajavad tunglemine ja pommivesti varjav talvemantel teda higistama.

      Ja see, mis tulemas on.

      Jääb seisma, ja et mitte tähelepanu äratada, võtab koomiksite kasti ja hakkab sealt ühte lehitsema.

      Üksainus tegu, kui see on piisavalt radikaalne, piisavalt puhas, suudab kõnetada maailma vaeste masse, taastada sideme kalifaadi ja eksinud moslemite vahel, suurendada uute noorsõdurite juurdevoolu ja pöörata sõjaõnne.

      Hamadi sõnad. Hamadi mõtted.

      Ta lehitseb edasi.

      Albumis mööduvad nooljad sõidukid istandikest ja põleva gaasi pilvedest. Kohmakates, hästi detailselt välja joonistatud skafandrites mehed kõnnivad sürrealistlikul kõrbemaastikul. Teda hämmastab, kui lapsikud need pildid on.

      Tegelikult ajab see teda naerma, endamisi ja mõtlikult.

      Ta mõtleb, kas tema kehasoojus võib torupommi plahvatama panna.

      Üks. Ta teab, et on moslem. Kaks. Rootslased on mingisugustes laagrites moslemeid tapnud. Kolm. Nimi, mis pole tema oma, aga mis tähendab midagi. Liat – keegi, keda ta armastas. Neli. Rootslased teesklevad, et valitseb rahu, et surmalaagreid pole olemas. Viis. Ta on kõigest sellest Aminiga rääkinud, püüdnud kõike klappima panna.

      Hamad tuleb. Paukuvast uksest puhub sisse natuke lund. Hamad ja Amin ajasid eelmisel õhtul habeme maha ja iga kord, kui tüdruk tema paljaid põski vaatab, läheb ta mõte linnu pealuule – poiss näeb välja kõhn ja kalk. Tal on seljas must tepitud jope, peas mingi Ameerika hokimeeskonna logoga – haikalaga – sinine müts, mille ta peast võtab ja taskusse pistab. Ta jääb kassa juurde seisma ja paneb musta spordikoti oma jalge ette.

      Hetkel on poes umbes kolmkümmend inimest, kes seisavad salguti või istuvad kokkupandavatel toolidel, üleriided süles. Poe omanik Christian Hondo, pikajuukseline viledaks kulunud kollases T-särgis mees, koputab vastu mikrofoni. Vastuseks kostab kahest kõlarist vilinat.

      „Tere tulemast kõigile.” Kõlarid võimendavad tema sumbunud hääle valjuks.

      Kassa tagant uksest tuleb Göran Loberg. Publiku ootusrikas, peaaegu harras tähelepanu pöördub temale.

      Loberg on Hondost vanem, umbes kuuekümneaastane, kühmus ning tuuldunud näoga. Tüdruku arvates on mehe suu ümber midagi karmi, põlgust või viha. Lopsakad valged juuksed, ruuduline särk. Ta paneb lauale märkmiku ja pliiatsi.

      „Räägime sinu viimasest projektist,” sõnab Hondo, „see on kogumik iga nädal netis avaldatud koomiksisarjast „Prohvet”, kus on karikatuurid prohvet Muhamedist ja teised, ütleme … pühadust teotavad asjad.”

      Göran Loberg noogutab ja näpib oma habemetüügast, kogu tema olemusest kiirgab lohakust, meeletut huvipuudust nii iseenda kui ka ümbritseva vastu. Tüdruk seisab ruumi tagumises otsas. Ta ei kuule kõike, mida räägitakse. Talle tundub, nagu oleksid nad väljaspool seda ruumi, nagu ei kuuluks nende kehad ja hääled kokku. Ringi hulpivad helid.

      Hondo tõuseb ja rullib lahti ühe