Nad upuvad oma emade pisaratesse. Johannes Anyuru
Читать онлайн книгу.
oimukohti.
Kassaleti juures tekib lärm. Hamad hüppab põrandale ning jookseb lattu ja personali tualettruumi viiva ukse juurde. Kostavad lasud, kõvemad paugud, kolm kiiret üksteist järel. Poes kisavad paljud inimesed valju häälega, tüdruk katsub neid vaigistada, algul hämmeldunult ja kohmetult, siis üha agressiivsemalt:
„Vait. Olge vait. Ey. Ey!”
Sellest on natuke abi. Tema ümber kostab nuukseid. Miks talle selle kõige toimumise ajal kogu aeg tundub, et ta mäletab seda?
Hamad tuleb, selg ees, poodi tagasi. Ta lohistab kraedpidi Göran Lobergi, mehe üks jalg jätab põrandale verise jälje. Otsekui mäkerdaks keegi laia pintsliga värvi laiali.
Üks. Tal on ainult Amin ja Hamad ning see vägivald, milles ta osaleb ja mis talle minevikus osaks saanud ebaselge ülekohtu eest kättemaksu nõuab.
Tema teadvusse jõuab rahvahulk. Ta seisab vaateakna ees koomiksiajakirjade ja kollektsioneeritavate mänguasjade riiulite taga varjude seas, ja just siis, kui ta välja vaatab, tuleb esimene politseiauto, sinine vilkur töötab ja selle talvises õhtus pöörlev valgus kord kaotab poeaknalt peegelduse, kord tekitab selle taas.
Ta oleks pidanud sealt ära minema.
Hamad paneb Görani kassaleti najale istuma ja surub relvatoru talle otsaette. Tüdruk näeb seda ja tunneb, et on halvatud. Miks sel õhtul, kui ta ärkas, lund sadas? Miks ta oma õiget nime ei mäleta?
Hamad lööb Göranit püstolipäraga vastu oimukohta, nii et mees kokku vajub. Ta ei tulista.
Tahab seda videole saada.
Göran Loberg on poolistuli vastu letti, keha lõtv, jalad sirged ja prillid katki. Ta põrnitseb tüdrukut. Nende ümber tirib Amin pantvange põlvili maha, seob neil käed valgest plastist kaablisidemega selja taha, kleebib suud hõbedakarva teibiga kinni ja tõmbab mustad riidest kotid pähe. Ta tegutseb kiiresti ja tuleb ette, et kui keegi ta sõna ei kuula, annab ta tollele närvilise kõrvakiilu.
Göran Lobergi suu teibitakse kinni, ent kotti talle pähe ei panda, ning ta vaatab ikka veel läbi pragunenud katkiste prillide tüdrukut, kuni too näo ära keerab.
Tüdruk nühib higiseid käsi vastu pükse ja võtab taskust mobiiltelefoni.
Haiglas väitsid nad, et ta on keegi teine. Kutsusid teda nimega, mis polnud tema oma, ja rääkisid keeles, millest ta aru ei saanud.
Ta on üks pärast üheteistkümnendat septembrit toimunud inimröövide ja piinamiste tuhandetest ohvritest. Niipalju kui tema teab.
Niipalju kui ta arvab teadvat.
Hamad vahetab välisukse juures seisva Aminiga kohad. Tema peab väljas oleva politseiga tegelema, samal ajal kui tüdruk ja Amin videot teevad.
Amin harkisjalu musta lipu ees. Suusamask tema peas on ostetud samast laojääkide poest, kust kalastajavestidki.
Pantvangidele pähe tõmmatud mustad riidest kotid on seeeest varastatud – need on ühest mööblipoest pärit padjakatted.
„Jumala nimel,” ütleb Amin, kes on tüdruku ja Hamadi eeskujul jope seljast võtnud, nii et pommivest välja paistab. „Me tervitame oma rindel olevaid vendi.”
Tüdruk suumib niipalju kui saab, aga peab ikkagi paar sammu taganema, et kogu stseen pildile mahuks.
Tema on see, kes lipu netist võetud piltide järgi valmis tegi. Kleepis lahtilõigatud prügikotid musta teibiga kokku ja maalis käsitsi valge embleemi. Lipp ripub Amini selja taga raamaturiiuli küljes.
Tüdruk vastutab video eest. Ta voogedastab selle mitme sotsiaalvõrgustiku ja YouTube’i kanali kaudu – Hamad aitas tal õige konto luua ja mobiili õigesti seadistada.
Amin võtab püksitaskust paberilehe. Ta loeb takerduvas araabia keeles ühe lause ja mõni pantvang hakkab jälle musta peakoti all nutma, põhjuseks nende inimeste ennekuulmatu ja hirmutav jõud, kellel on automaatrelvad ja kes räägivad võõrast keelt, mida on kerge jumalasõna väega segi ajada. Tüdruk näeb meest, kes võib olla latiino või türklane, üliõpilane – ta pani tähele, et mees pole rootslane, enne seda, kui Amin talle koti pähe pani –, ta näeb, kuidas mees küüru tõmbub, otsekui ootaks ta ülaltpoolt tulevat hävitavat lööki.
Nad vaatavad kaheksa tundi päevas telerit. Aga nad nimetavad meid ekstremistideks.
Nad tahavad meie usku välja naerda.
Nad tapavad meid Süürias, Iraagis, Afganistanis, Tšetšeenias, Palestiinas.
Tüdruk püüab kõike videosse saada ning see tuleb hüplev ja udune.
Amin tahtis talle ägeda digikaamera pätsata, aga Hamad ütles, et kõik tuleb mobiiliga filmida.
Materjal peab näitama tegijate lihtsaid tingimusi.
„Õigeusklike juhi nimel. Iga moslemi au nimel.”
Amin katkestab lugemise, astub Göran Lobergi juurde, kes istub endiselt kassaleti najal. Kui tüdruk mobiilikaamera temale suunab, jätab mees mulje, nagu oleks ta segaduses ja pimestatud. Tal pole kotti peas, kuna tema peab surema esimesena ja kuna tema surm on tähendusrikas just selle tõttu, kes ta on – erinevalt teistest pantvangidest, kes surevad sellepärast, et nad on suvalised inimesed, tavalised uskmatud, kelle on välja valinud juhus, see tähendab – Jumal.
Amin haarab Göran Lobergi jämedatoimse puuvillase särgi kraest kinni ning lohistab ta jalahoopidega tagant turgutades lipu ette, kohta, mis on tüdruku arvates nagu lava. Loberg ukerdab, hüppab põlvedel ja kukub paar korda ninali, kui Amin teda saapaninaga tonksab – kui Hamad seda välisukse kõrvalt vahipostilt vaatab, ajab see teda kahjurõõmsast heameelest naerma.
Nad on lihtsad inimesed, kes elavad väljaspool meediaaparaadi valesid ja moonutusi.
Varsti on nad paradiisis.
Tänaval oleva politseiga ei ole veel mingit sidet.
Amin seisab uuesti musta lipu ees. Ta kohendab suusamaski, näpistab oma põski – arvatavasti ajab mask naha kihelema.
Märtrid lahkuvad siitilmast juba enne seda, kui esimesed verepiisad maapinda puudutavad.
Tüdruk vaatab ekraanil Amini, kelle ees on põlvili maas Göran Loberg, ning peletamaks kohutavat ängi, et mitte miski pole nii, nagu olema peaks, mõtleb tüdruk paradiisi hiiglaslikele puudele, sellele, kuidas nende ladvad tuules liiguvad.
Mõte on selles, et video peab olema pikseldatud, hüplev, tuleb ootamatult suumida kõneleja saapaid ja nii edasi – tüdruk jälgib Amini liigutusi kaamerasilmaga, püüab kinni ka põrandale laiali pillutud koomiksid, pikalipaisatud toolid, kellegi küünarnuki, Göran Lobergi jalast jäänud verejäljed.
„Me oleme süüdi mõistnud selle mehe, keda te kõik tunnete,” lausub Amin. Tema kehakeel väljendab närvilisust. Ta tahab kogu asjaga kiiremini ühele poole saada. Tal on raske lauseid ilusasti kokku seada. „Selle niinimetatud kunstniku. Niisiis, selle mehe oleme me süüdi mõistnud. Pühaduserüvetuse ja teotamise eest. Ta ei ole meie prohvetit austanud.”
Tüdruk suumib Amini suusamaski kitsastest piludest välja vahtivaid silmi. Ta tunneb peapööritust, tõstab pilgu mobiiliekraanilt ja tema silme ees vilguvad valguslaigud. Peas on pealkirjad ja uudistesaated, yani, hääl, mis ütleb, et tahab nõrganärvilisi vaatajaid hoiatada. Yani, haige.
Kes ta on.
Ta kiikab Hamadi poole, kes omakorda läbi klaasi välja piilub.
Raske on väljas toimuvat näha, kui vaateakna taga veikleb alarmsõidukite vilkurite valgus.
Just praegu: Terrorirünnak Göteborgis.
Mobiiliekraan on pisut rohekas, ta koondab tähelepanu taas seal toimuvale. See tekitab temas painava tunde, millele ta tahab alluda, midagi, mis on seotud sellega, et oma meelest mäletab ta asju just enne nende toimumist – fraasi, mida Amin ütleb, käeliigutust –, asjad korduvad topeltvõtetena, kajana.
„Karistus on surm,” ütleb Amin lava ees, ja Göran