Nad upuvad oma emade pisaratesse. Johannes Anyuru
Читать онлайн книгу.
vaatab kokkuvajunud kuju oma jalge ees hämmeldunud ja hindava pilguga. Võimalik, et Loberg tahab oksendada, tema juuksed on sakris ja too otsekui aristokraatlikult jahmunud väärikus on kadunud. Ta näeb välja pigem nagu kodutu vanamehenäss, kes on rahakottide varastamiselt tabatud ja paar kõrvalopsu saanud.
„Karistus on surm,” ütleb Amin teist korda ja näperdab mõtlikult püstolkuulipildujat. Ta noogutab endamisi, otsekui kordaks mõttes oma teksti läbi.
Ta ei varja oma nägu mitte sellepärast, et tema isik peaks saladuseks jääma, vaid näitamaks, et ta kuulub anonüümsesse massi, et ta võib olla ükskõik kes. Ta võib olla töötu ja sõbralik moslem, kes bussis su kõrvale istub, tavaline hästikasvatatud noormees, kes enamasti vanematele istet pakub, aga kellel on näiteks rassismist ja kolonialismist villand.
„Karistus on surm,” kordab ta kolmandat korda ja puhkeb naerma.
Ta on üheksateist aastat vana ja pole põhikooli lõpetanud. Ta naerab jälle, valjemini. Ta on viisakas ja ta on just praegu ilma töökohata, sest talle pole ühtegi fucking võimalust antud, nii on, nii ta tüdrukule tavaliselt ütleb: mitte ainsatki fucking võimalust pole rootslased talle andnud.
Ta on suvaline Hasselbost pärit kutt, kes on üksjagu kanepit kimunud, okei, see on tõsi, omajagu kanepiplärusid on üles läinud, vahtides arvutiekraani ees Ameerikas ja kohapeal toodetud trapvideoid ja kõiki vandenõuteooriaid, „Illuminati” ja mis nende teiste nimed olidki, mis tal alati mängisid, kui ta pilves oli; „Perekond Rothschild”, kui ta edust või kättemaksust unistas, või midagi muud, mis vastaks tundele, et teda on haneks tõmmatud – nimelt on tal kombeks vanematele istet pakkuda, ka rootslastele, eeskätt rootslastele, näitamaks, mida islam esindab, maailmas, kus headus kunagi tasutud ei saa.
Tüdruk vaatab teda ikka veel ekraanilt, ta seisab, pea pisut longus, ja naerab, see on mingisugune koolipoisilik itsitamine, mis ei sobi sugugi praegusesse aega ja kohta ning on seetõttu palju nauditavam.
Amin võtab laualt ühe Lobergi raamatu ja lehitseb seda. Pildid vaigistavad tema naeru. Ta näitab kogu kehaga, kui vastik nähtu talle on. Näitab lehekülgi kaamerasilmale.
Veel üks Görani pilt: mees, kellel on lambivari peas, saab läbi rinnanibude elektrit. Kaamera autofookus muudab jutumullis oleva teksti ähmaseks. Mehe pärani silmad ja suu valgustavad burkat kandvat naist, kes istub tugitoolis ja loeb.
„Te tahate islamit rüvetada!” Amin hoiab lehekülgi Lobergi nina all ja kordab „ah, ah”, ning peksab teda samal ajal lahtise käega vastu kukalt ja põski.
Üks pantvangist mees hingab lõõtsutades, paaniliselt – tüdruk pöördub teda vaatama ja kaamera järgneb – must riidest kott tõmmatakse mehe ninasõõrmetesse.
Riidest kott puhutakse näost eemale, tõmmatakse ligi, tundub, et mees on tõepoolest lämbumas.
Tüdruk paneb tähele, et on kuidagi hullumeelne olla ruumis need, kellel on relvad.
Amin näitab veel ühte pilti, ütleb „ah, ah” ja Loberg toob vastuseks kuuldavale paar ulguvat hirmunud häälitsust, võimalik, et talle hakkab tõesti kohale jõudma, et kohe ta sureb. Amin rebib ta kraedpidi istukile.
Ta hakkab jälle endamisi itsitama. Tüdruk suumib õigel ajal. Amin sikutab Lobergi kraest, ehkki mees on juba istukil – poiss elab välja midagi, mis on seotud mõne vana õpetaja või tema papsiga.
Tüdrukut hämmastab see, et tal puudub kaastunne. Võibolla on see seotud kaameraga, mis sündmused mitte ainult üksteisest, vaid ka tegelikkusest ära lõikab ja isoleerib.
Ehkki ta on ka mingil salapärasel moel teadlik varjatud julmusest, mis on olemas selles hästikorraldatud maailmas, kus Loberg hiljuti istus ja naljatas ning oma paberitele pildikesi sirgeldas. Võib-olla sellepärast ei äratagi mehe läbipekstud keha temas vähimatki õrnust. Millegi südametu ja toore tõttu, mis peidab ennast käesurumistes ja bussigraafikutes ning rõõmsates repliikides, milleski, mida ta tunneb oma nahal ja juustes.
Amin on mingil hetkel Lobergile vastu nina löönud ja see jookseb nüüd kõvasti verd. Tüdruk suunab kaamera allapoole, väsimusest ja kurbusest, kõigest hoolimata kurbusest selle pärast, mida ta näeb ja jäädvustab, kurbusest, mille eest ta ei suuda enam pageda.
Amin on Lobergi haavatud jalast voolanud vere sees trampinud ja jätnud hallile linoleumpõrandale punased kleepuvad Nike’i jäljed.
Üks koomiks jääb talla alla kinni ja laperdab kaasa.
Kell on nüüd umbes pool kaheksa õhtul. Politsei on suure hulga autode ja patrullsõidukitega kohal, samuti mitu kiirabija tuletõrjeautot. Peaministrile on teatatud ja kiirreageerimisüksus on sõjaväekopteriga teel Stockholmist siia.
Tüdruku käed on kanged ning adrenaliinist ja šokist nõrgad, ta on mitu korda mobiili äärepealt maha pillanud.
Amin võtab noa, oranžist plastist käepidemega paberinoa. Ta pusib natuke selle kallal, umbes nagu tõmbaks tera välja, lükkaks tagasi, tõmbaks välja. Tüdruk fookustab noatera külmale kalaläikele, kuid märkab välisukse juures liikumist: Hamad rebib ühe pantvangi püsti, surub vastu klaasi ja karjub pimedas lumises õues olevale politseile:
„Tagasi!” Ta hoiab pantvangil kraest kinni, surub teda vastu klaasi ja hüüab uuesti: „Tagasi!” Ta astub sammu tahapoole ja võtab relva kohal sisse mingisuguse tulistamisasendi, jalad hästi harkis – ta suunab relvatoru pantvangi kuklasse, otsekui teatamaks väljasolijatele, et kui tema sõnu tõsiselt ei võeta, siis ta tulistab. „Tagasi!”
Tüdruk püüab mobiilikaameraga sündmusi jäädvustada, ent tal on raske otsustada, mis on peamine, korraks mõtleb ta, et põgus vaade Aminile oleks kohane, aga too on välisukse juures toimuvast täielikult hõivatud, ja niisiis suunab tüdruk kaamera taas Hamadile, kes seisab ikka veel, relv käes, ja karjub; see on kulutulena levivate mobiilivideote erutav, ülimalt vahetu kohaolu elamus, püha taevas, ma ei suuda uskuda, et see toimub just praegu, pean seda filmima – tüdrukust saab ühekorraga kurjategija ja tunnistaja.
Kaks Göteborgi patrulli politseinikku on pantvangikriisi lahendamise eeskirjade vastaselt lähemale tulnud, laskevalmis relvad käes, ja Hamad, kes on arvestanud politseipoolsete teatavate, enam-vähem ettearvatavate vastumeetmetega, on seepärast täiesti endast väljas, ta hüüab jälle:
„Tagasi!”
Kõigepealt juhtub see tüdruku peas.
Ta tahab Hamadile hüüda, et too maha kükitaks.
Lingile klõpsata, et filmi näha.
„Hamad!” saab ta suust välja. Ta näeb seda silmalaugude all nagu meenutust, nagu filmikaadrit, ja seejärel mobiili väikesel ekraanil, ning siis tõstab ta pigem nagu segadusse sattunult järele mõeldes pilgu ja taipab, et see toimub päriselt.
Väljast kostev raksatus on õõnes ja nõrk, seejärel kostab kiiruse ja puruneva klaasi vilisev heli ning viimaks imev matsatus.
Hästi selged pildid terroristi enda kaamerast.
Hamadi pea jõnksatab tahapoole – Hamad oma vana valge Opeli ja juttudega Süüriast –, tema pea jõnksatab tahapoole ja filmist on näha, et osa pealaest paiskub väljapoole, koomiksikastidele pritsib verd ja halli löga; ta ütles, et seda ei saa juhtuda, pommivestid olevat nende kindlustus.
Tüdruk kuuleb õuest ebaselgeid hüüdeid, need segunevad nüüd hõbedakarva teibiribade taga ohjeldamatult ja kiledalt kisendavate pantvangide häältega.
Mida ma siin teen?
Kõik on vale.
Kas jumal ei olnud Hamadiga?
Tema selja tagant kostab hõbedakarva teibiriba tagant mõmisev hääl, see on Göran Loberg, ainus pantvang, kellel ei ole musta kotti peas ja kes püüab midagi öelda, arvatavasti selleks, et teisi rahustada.
Tüdruk läheb Hamadi juurde, ise nii küürakil, et roomab vahel neljakäpukil. Tal on mobiil ikka veel käes, see filmib põrandat, punaseid pritsmeid, koomiksiruute.
Hamadi