Hamadi otsekui küünistamiseks või kahetsevaks žestiks tõstetud kätt ja koomiksitele ning müntidele ja rahapaberitele pritsinud poolt aju nähes põrub Amini teadvuse segapudrust lahti üks mõte: et tol suvel, kui nad turul jõlkuma hakkasid, oleks Hamad pidanud läätsed hankima.

      Nii palju aastaid tagasi.

      Ta tahaks Hamadi juurde roomata, aga asi on selles, et teda hoiab paigal mingi jõud, millel pole tema enda tahtega mingit pistmist, tukslev halvav raskus – elu mõnus loidus, mis teda vastu põrandat surub.

      Hamadi kukla all kasvab vereloik, sõmerad koljuosakesed sees.

      Tuleta meelde seda suve.

      Hamad käis temaga ühes koolis. Ta on pärit Hasselbost ida pool asuvast eramajade piirkonnast, kaks aastat vanem, kõva tuupur, trullakas ja vinniline, särk püksis ja prillid ees. Umbes sihuke kutt, kellele Aminil ja tema kambajõmmidel võiks pähe tulla vahetundidel tappa anda. Siis, üheksanda klassi ja gümnaasiumi vahelisel suvel ilmus Hamad Hasselbosse, must tuulejope seljas ja dressipüksid jalas ning hakkas kanepit müüma ja arvata võib, et ta ärritas Amini, ta riided ja kõva mehe mängimine, mis oli nii ilmselgelt kätte õpitud; tema ise oli ju pikka aega olnud üks neist ilma suunata tõrjututest, kes tubakapoest paistva valguse käes suitsu tegid; ja selles kaledamas valguses oli mingi sissekasvanud viha, mis otsis väljapääsu kaklustes, ketid sõrmenukkide ümber mässitud. Ja Hamad oli ju pärit eramutest, tema isa ei olnud mitte üksnes olemas, vaid tal oli lisaks veel korralik töökoht, töötas vist mingis pangas. Ja kutt käis ringi ning nämmutas saja grammi ja kilo hindadest – Aminil oli tahtmine ta läbi kolkida.

      Aga samal ajal. Samal ajal oli Hamad vanem ja tal õnnestus vanemate lugupidamine ära teenida – Amin sai pikapeale kuulda, et ta aitas omaenese isa firmasse sisse murda ja hankis teatud kõvadele kuttidele üpris palju pappi.

      Oli üks suvi.

      Nüüd on ta seal pikali maas ning Amin vaatab teda ja Nouri, nii kutsub ta tüdrukut, kellega eelmisel sügisel ühel vihmasel päeval kokku juhtus, ta mõtleb elust, sellest, mis kõigest saab.

      Ta mõtleb oma õest, kelle nimi oli samuti Nour. Keerised. Õe väikesed beebisõrmed tema omi puudutamas. Ja võmm rabas Amini maha veeloiku. Surus talle põlve seljale. Hiljem, loomulikult palju hiljem. Ja tema isa oli muidugi jalga lasknud.

      Lihtsalt, mis saab.

      Ning loomulikult muutusid tema ja Hamad ajapikku lähedaseks, pärast seda, kui tuupur oli tõestanud, et teda saab usaldada, kui jamaks kisub. Ja kui Amin oli tema heaks töötama hakanud, istusid nad mõnel õhtul, kui Hamadi vanemaid kodus ei olnud, tema villas ning jagasid kanepit ja marihuaanat ning taassuletavatest kottidest võetud tablette; Amin tundis mingit imelist lähedust temaga just nende aastate pärast, kui ta tuupur oli. Mitte sellepärast, et Amin ise oleks kunagi olnud. Vastupidi.

      Aga sellepärast, et ka tema mõtles mõnikord, et tahaks olla keegi hoopis teine.