Rasked valikud. Karma Brown
Читать онлайн книгу.
tasakaalu, ja viskas oma sigareti minu veeklaasi enne, kui jõudsin teda takistada. Siis tõmbas ta taldrikult kile pealt, võttis ühe küpsise ja hakkas seda edasi-tagasi tammudes sööma, mäludes kulmu kortsutades. Keegi, kes teda ei tunne nii nagu mina, võinuks arvata, et asi on seiskunud embrüotes, aga mina teadsin, et ta mõtleb küpsiste tekstuurile ja maitsele ning sellele, kuidas neid paremaks timmida.
„Me ei annagi alla – me anname järele,“ lausus ta, suu poolenisti küpsist täis. „See pole sama asi. Ben ütles, et ta ei jaksa enam, ja ma olen osaliselt temaga nõus.“ Ta seisatas, neelas suu tühjaks ja vahtis poolenisti söödud küpsist vasakus käes. „Rohkem soola, rohkem võid, vähem vanilli.“
Võtsin küpsise tal käest ja hammustasin suure suutäie. „Ma ütleksin, et lisa siia veel üks tassitäis šokolaaditükke, ja ongi korras.“
Hannah hakkas nutma.
„Või ka mitte. Äkki pekanipähkleid?“ pakkusin ma.
„Ma olen omadega läbi. Näen jube välja. Olen kurnatud. Tunnen end sitasti, nutan kogu aeg. Kogu aeg, Katie,“ kordas Hannah. „Ja sa tead, et ma vihkan nutmist. Pealegi ei mahu riided mulle enam selga. Ma olen paks.“
Raputasin pead. „Sa pole paks. Oled ilus.“
„Ütle seda mu teksadele ja neile vistrikele,“ andis tema vastu ja jätkas tammumist, nuttes ikka veel, ehkki vähem. „Ma mõtlen ainult beebidele ja vihkan kõiki, kel on beebi. Ma ei suuda keset päeva enam Starbucksi minna, sest seal on nagunii mõni värske ema, kes joob piimakohvi ja toidab rinnaga last. Särades oma uhkes emaduses.“ Ta vaatas mind teravalt. „Ja sa tead, kui väga ma armastan London Fogsi jooki.“
Noogutasin, jälgides teda ettevaatlikult. „Tean, et see on sügav armastus.“
„On jah,“ sõnas Hannah, tõmbas ninaga ja limpsis sõrmedelt sulanud šokolaadi. „Ja nendel harvadel hetkedel, kui ma ei mõtle beebidele või ei igatse London Fogsi, torgin end süstlaga. Ma olen nagu mingi inimnõelapadi. Tõsiselt. Oled sa viimasel ajal mu kõhtu näinud?“ Ta ei oodanud mu vastust, vaid kergitas pluusi ja näitas mulle mitut sinikat ja punast täppi, mis kõik segunesid kokku hüpnotiseerivaks mustriks, mis sobinuks paremini kunstniku lõuendile kui mu parima sõbranna ülakehale. Sundisin end talle otsa vaatama – tema nägu oli pisaraist laiguline.
Kustutasin sigareti klaasi, kus Hannah’ poolik sigaret endiselt hulpis, ja läksin tema juurde. Võtsin tal küpsise käest, tõmbasin laual olevast karbist salvrätiku ja pühkisin tema sõrmed õrnalt šokolaadist puhtaks.
„Aitäh,“ ütles ta, kui ma võtsin teise salvrätiku ja pühkisin sellega tema silmi. „Kallis oled, Katie.“
„Sina mulle ka, Hannah. Me oleme mõlemad omadega läbi, eks ole?“
Hannah noogutas ja naer pulbitses tema sees. „Sa haised ja see tuba samuti,“ jätkas ta. „David satub raevu.“
„Ta ei tule niipea,“ vastasin mina, ulatasin talle uue sigareti ja võtsin endale ka. Süütasime need koos tulemasinast, mis sigaretipakiga tasuta kaasa oli antud. Tõmbasin suitsu sügavale kopsu ja tundsin mentooliga maitsestatud tubaka jahedat kõrvetust hingetorus.
„Meie terviseks,“ ütles Hannah ja puudutas oma sigaretiga minu oma. „Ja kui see midagi loeb, siis ei tahaks ma koos kellegi teisega peale sinu omadega läbi olla.“
„Mina ka mitte.“
Me suitsetasime ja siis läks Hannah tagasi tööle, jättes mind õhuvärskendajate ja keldrist toodud suure ventilaatori abil kabinetti õhutama. Kui ventilaator täisvõimsusel töötas ja freesialõhnaline küünal põles, torkasin sigaretipaki tagasi oma pesusahtlisse, suundusin küpsisetaldrikuga vannituppa ja eemaldasin igava beeži laki oma varbaküüntelt.
8
Oktoober
„Kas sa teed tõesti popkorni?“ Ben avas külmiku, et võtta sealt õlu ja õun. Ta hõõrus õuna vastu teksasid – tema arusaam korralikust pesemisest – ja hoides läikivat punast puuvilja hammaste vahel, eemaldas kiire liigutusega õllepudelilt korgi. Ta tõstis pudeli küsiva pilgu saatel kõrgemale ja ma raputasin pead.
„Tänan, ei. Tahaksin täna midagi kangemat. Ja sa armastad popkorni.“ Keerasin pliidil soojeneva popkornimasina nuppu. Masin oli ema kahe aasta tagune jõulukingitus, „tervisliku snäki“ alternatiiv, aitamaks mul kaalust alla võtta. Olin ülikooli ajal tegelnud sõudmisega ja ma polnud ikka veel oma pehmema kehaga harjunud, ehkki mulle ei meeldinud seda tunnistada. Ühel ema bridžikaaslase tütrel oli probleeme rasestumisega, kuni ta hakkas jooksmas käima, võttis kümme kilo alla ja saigi kaksikud. Ema oli päris kindel, et kui ma kõhnaks saan – nagu mu õde Claire oli ja ema terve elu oli olnud –, jään ma viimaks rasedaks. Kuigi ma oleksin tahtnud masina talle pihku pista ja ta sinna samusessegi saata, tänasin teda kingituse eest ja peitsin selle kohe köögikappi vanade küpsetustarvikute taha.
Täna oli esimene kord, kui ma popkornimasinat kasutasin, ja ka ainult sellepärast, et meil oli mikrolainepopkorn otsas.
„Vale. Mulle meeldib sulavõi,“ vastas Ben. „Popkorn on lihtsalt või transportimise vahend.“
Pööritasin silmi ja keerasin veel nuppu, kuuldes esimest tera praksatamas. „Tahan, et täna oleks lõbus või vähemalt talutav, ja popkorn on lõbus. Me võime teeselda, et on filmiõhtu…, aga ilma filmita.“
„Hannah, ma armastan sind, aga popkorn pole „lõbus“ ja kuulutuste lugemisel pole filmiõhtuga midagi pistmist.“ Ben hammustas taas õuna ja jõi õlut peale. Ma põrnitsesin, sest mulle ei meeldinud tema suhtumine minu plaanidesse selleks õhtuks, aga ka õlle ja õuna pärast. Enamik inimesi sõi õlle kõrvale soolatud maapähkleid või kartulikrõpse, ent Ben eelistas puuvilju. Ta võis süüa mida iganes, kuna ta oli emalt pärinud pika kasvu ja isalt kiire ainevahetuse, ning see, et ta eelistas õuna krõpsudele, oli natuke nagu uhkustamise moodi.
„Ma ei öelnudki, et see on nagu filmiõhtu. Ütlesin, et tahaksin, et see oleks lõbus… nagu filmiõhtu.“ Ben kehitas õlgu ja ma kallasin ohates popkorni suurde kaussi. „Kas sa võiksid mikrolaineahju tööle vajutada? Või on valmis.“
„Kuidas see siis käib?“ küsis Ben, võttis peotäie popkorni ja vaatas ekraanile. Olin seda lehekülge juba uurinud, sest leidsin selle hommikupoolikul asja uurides.
„Arvan, et see on nagu kõik leheküljed, kust sa otsid midagi ja vaatad, mida sealt leida on.“ Trükkisin paar sõna sisse ja vajutasin sisestusklahvi. Ma mängisin naiivitari, sest ei tahtnud, et Ben teaks, et olin juba üsna põhjalikult otsinud. Pidin teadma ette, mida oodata, sest Benile asendusema kasutamise mõte eriti ei meeldinud.
Otsing andis kaks lehekülge ja ma vaatasin neist esimest, peo popkorni täis. „Nii, see tundub hea. „Otsin armastavat paari, kellega see imeline teekond läbi teha“,“ lugesin ma valjusti.
Ben norsatas. „Ei. See kõlab liiga nõudlikult.“
„Lõpeta. Palun, minu meeleheaks, eks?“
Ta võttis veel peotäie popkorni ja kummardus mind põsele suudlema. „Olgu,“ lubas ta popkorni nosides. „Räägi mulle siis sellest imelise teekonna naisest.“
„Tänan.“ Keerasin sülearvutit nii, et Ben nägi ekraani paremini. „Kolmekümneaastane, kolme lapse ema. Tore. Me teame, et tema varustus töötab. Abielus – sama mehega – viimased kaheksa aastat. Ja ta küsib… oh sa pagan. Põrguline.“ Ma osutasin kuulutuses küsitud summale, jättes ekraanile võise sõrmejälje.
Ben kummardus lähemale ja kissitas silmi. Ta pidanuks lugemisprille kandma, olles viimaks ometi tunnistanud, et vajab neid, aga tal oli raske leppida sellega, et vananeb kolmekümne viie aastasena…, või vähemalt tema silmad vananevad. „Nelikümmend tuhat dollarit?“
„See on natuke palju. Arvasin, et umbes kolmkümmend tuhat. Võib-olla sellepärast, et ta on juba korra edukalt asendusema olnud?“
„Võta järgmine,“ ütles Ben õlut