Raputasin pead ja jätkasin lugemist. „Talle ei meeldinud sel ajal võetavad ravimid – saan sellest hästi aru,“ sõnasin ma Beni poole vaadates. Ta noogutas ja istus uuesti diivanile. Olime möödaminnes rääkinud munarakudoonorist ja mõttest seda proovida, kasutades minu emakat. Ent mõte maksta kellegi teise munarakkude eest, lasta need embrüoteks muuta ja siis usaldada oma emakat, et need seal kasvada saaksid… See tegi mu ärevusest ja meeleheitest jõuetuks.

      Ma ei osanud seletada, kuidas, aga ma teadsin – teadsin sügaval sisimas –, et mu keha ei suuda rasedust lõpuni kanda. Ma ei suutnud enam taluda ühtegi negatiivset rasedustesti ega kunstlikku rasedust. Muidugi võiksime me kasutada doonori munarakke, viljastada need Beni seemnerakkudega ja leida asendusema, kes last kannaks, aga see läheks liiga kalliks. Olime niigi kulutanud tuhandeid dollareid, et jõuda sellesse punkti – otsides kohtamisõhtul asendusemasid.

      „Nii et ta on valmis olema täielik asendusema, mis sobib meile hästi.“ Ben noogutas taas ja ma naeratasin talle, enne kui uuesti ekraanile vaatasin. Olin närvis, sest panused olid suuremad, kui ma tunnistada tahtnuks.

      „Abielus, terve, kaks last, normaalne kehamassiindeks, suguvõsas haigusi pole, käinud hiljuti psühhiaatrilisel läbivaatusel…“ Selle peale kergitas Ben kulme, aga ei öelnud midagi. „Ahah. Nii. Ta ütleb, et eelistab kristlikku traditsioonilist paari ja tahab pärast sünnitust suhtlema jääda.“ Närisin narmendavat küünenahka, püüdes otsustada, mida ma sellest arvan. Kristlus mulle muret ei teinud, ehkki me Beniga polnud usklikud, aga suhtlemine pärast lapse sündi?

      „See pole vist lapsendamisest kuigi erinev,“ tähendas Ben õlgu kehitades. „Mis sa sellest arvad?“ Teadsin, et talle asendusema teema väga ei meeldi, aga armastasin teda selle eest, et ta oli nõus minuga kõiki variante kaaluma.

      „Võtame ette järgmise,“ ütlesin ma ja neelasin klombi kurgust alla. Ma polnud enam mitu nädalat viljakusravi teinud, seega ei saanud ma silma tungivaid pisaraid selle kaela ajada. Soovisin, et suudaksin välja öelda, et ma vihkan seda, hoolimata sellest, mida popkorni ja lõbu kohta olin öelnud. Tahtsin oma last, mitte kellelegi teisele maksta, et ta meile lapse sünnitaks.

      Vihkasin seda, et tirisin Beni sellesse õnnetusse jamasse, kus me veedame laupäeva õhtut, lugedes asendusemade kuulutusi, ja teeskleme, et see on asi, mida me teha tahame. Olin mures, et ei suuda sundida end Beniga rääkima sellest, kui väga lapsendamine mind hirmutab, ja et ma eelistan asendusemadust sellepärast, et siis oleks laps vähemalt ühega meist geneetiliselt seotud. Aga ennekõike oli üks asi, mida ma polnud kellelegi tunnistanud.

      Ma häbenesin sügavalt oma viljatust. Põlgasin oma keha, et see mind, Beni ja meie abielu kõige olulisemates asjades alt vedas.

      Surusin häbi ja kurbuse alla ning lugesin ette järgmised kuulutused. Need olid nii sarnased, et lehekülje lõpuks ei suutnud ma üht teisest eristada. Popkorn oli kõhus raske ja ma kahetsesin, et sellele nii palju võid lisasin. Sulgesin jõuliselt sülearvuti kaane ja panin teleka mängima.