TÄHEAEG 18. ORTONI ISEVÄRKI AVANTÜÜR

       Koostamine ja autoritutvustused © 2019, Eva Luts

       ORTONI ISEVÄRKI AVANTÜÜR. © 2019, Miikael Jekimov. Avaldatud autori loal.

       RIISIRAHVAS. © 2019, Jaagup Mahkra. Avaldatud autori loal.

       LIBAKASS. © 2019, Jana Raidma. Avaldatud autori loal.

       SIIS, KUI NAD TULID. © 2019, Kadri Umbleja. Avaldatud autori loal.

       KÄILAKUJU. © 2019, Kell Rajasalu. Avaldatud autori loal.

       SÜMPAATIA. © 2019, Kaido Tiigisoon. Avaldatud autori loal.

       ESIMENE PORT. © 2019, Piret Frey. Avaldatud autori loal.

       LUMEMARJAVERI. © 2019, Manfred Kalmsten. Avaldatud autori loal.

       RIIA KEISRIRIIGI ALLAKÄIK JA LANGUS. © 2019, Toomas Krips.

       Avaldatud autori loal.

       APOLLO 18. © 2019, Meelis Ivanov. Avaldatud autori loal.

       ÜHE ULMEAUTORIST HINDAJA MÕTTEID JUTUVÕISTLUSEST.

       © 2019, Reidar Andreson. Avaldatud autori loal.

       TERASID SÕKALDEST ERALDAMAS. © 2019, Andri Riid. Avaldatud autori loal.

       JUTUVÕISTLUS KUI EESTI ULME LAKMUSPABER. © 2019, Maniakkide Tänav. Avaldatud autori loal.

      Kaanepilt © 2019, Meelis Krošetskin

      Keeletoimetus: Eva Luts

       Kujundus ja küljendus: Mihkel Laar ja Raul Sulbi

       Raamatut on toetanud Eesti Kultuurkapital

      Kirjastus Fantaasia

       ISBN 978-9949-661-35-0 (trükis)

       ISBN 978-9949-661-36-7 (epub)

       ISSN 2228-3056

      Jutuvõistlusest

      2019. aasta kevadel toimus Eesti Ulmeühingu ja kirjastuse Fantaasia korraldatud viies jutuvõistlus, mille tulemused tulemused kuulutati tavapäraselt välja Tartu kirjandusfestivalil Prima Vista. Käesoleva kogumikuga toome teie ette võistlusel osalenud juttudest kümme võidutööd.

      Jutuvõistluse eesmärgiks on leida uusi talente ja anda vanadele tegijatele põhjust jutte edasi kirjutada. Mitmed autorid, kes on jutuvõistlustel silma paistnud, on siit kas oma kirjanduskarjääri alustanud või sellele hoogu juurde saanud: Meelis Friedenthal, Triinu Meres, Heinrich Weinberg, Taavi Kangur, Maniakkide Tänav jt.

      Seekordsele võistlusele laekus 79 tööd. Žüriisse kuulusid Eva Luts, Maniakkide Tänav, Andri Riid, eelmise jutuvõistluse võitjad Heinrich Weinberg ja Reidar Andreson.

      Jutuvõistluse tulemused:

      1. koht «Ortoni isevärki avantüür», Miikael Jekimov

      2. koht «Riisirahvas», Jaagup Mahkra

      3.–4. koht «Libakass», Jana Raidma

      3.–4. koht «Siis, kui nad tulid», Kadri Umbleja

      5. koht «Käilakuju», Kell Rajasalu

      6. koht «Sümpaatia», Kaido Tiigisoon

      7. koht «Esimene port», Piret Frey

      8.–9. koht «Lumemarjaveri», Manfred Kalmsten

      8.–9. koht «Riia keisririigi allakäik ja langus», Toomas Krips

      10. koht «Apollo 18», Meelis Ivanov

      MIIKAEL JEKIMOV

      ORTONI ISEVÄRKI AVANTÜÜR

      Ulmekirjutamise juurde tõi mind esmakordselt 2014. aasta jutuvõistlus. Žanr jäi külge, järgnesid lood Reaktoris ja edasistes Täheaja numbrites. Jutte on praeguseks kogunenud üle kümne, üritan võimalikult palju erinevate teemade ja maailmadega katsetada. Selleaastanegi võistlusjutt sai alguse soovist midagi teistsugust proovida – aurupunk on žanr, mis polnud küll eriti tuttav, aga eelneva taustauuringu ja kirjutamise käigus oligi paslik õppida. Susisevate masinate ja tahmaste tänavate vahele tahtsin aga põimida loo, mis oleks küll värvika maailmaga, aga ei unustaks emotsiooni.

      Töötan Tartu Mänguasjamuuseumis teadurina, enne seda õpetasin keeltekoolis inglise keelt. Vabal ajal loen koomikseid, avastan rattasõitu ja saadan väljamõeldud tegelasi erinevatele rännakutele.

      Külmad pisikesed sõrmed haarasid ettevaatlikult Wilami käest. Madrus võpatas, tõmbas käe ära ning vaatas kõrvale. Tüdruku silmad puurisid teda kui suure venna tuge vajaval lapsel.

      «Kas sa viid mu linnavalvesse?» küsis tüdruk. Ta heledale kleidile langesid pikad juuksed, paaripäevasest tsepeliini käiguvahedes peitumisest tahmased ja määrdunud.

      Wilam raputas pead. «Ei.» Ei saa, pigem. Mitte et tirts mõista suutnuks. Kui kapten Howard karistuskäsuga lagedale tuli, oli Wilam soovinud ükskõik mida muud. Õhulaeva gondlit küürida. Relvi puhastada. Ihunuhtlust saada. Aga ei, ikkagi pidi tema olema see õnnetu, kes salasõitjat tagasi lähedaste juurde kantseldas. Albia Kuninglikus Õhuväes tsepeliinimadrusena teenida oli küll tore, ent kui Wilam terve aasta jooksul esimest korda postil tukkuma jäi, riputas kapten Howard ta kaela ülesande, mida keegi teine ei tahtnud. Meeskond sai vaba päeva, Wilam pidi suu pikaks kriipsuks suruma. Võis ainult loota, et tüdrukul ka Gearenis tuttavaid leidus.

      «Miks?» Hele hääl kadus rahvamürasse.

      Albia pealinna Geareni sadam oli rajatud saja meetri kõrgusele raudkonstruktsioonile, ühelt tohutult kivihoonelt teisele nagu koletislik sild, nurgeline ja ebaloomulik. Lai platvorm mahutas korraga kahte tsepeliini, ühte kummaltki poolt. Suurem dokkinud lennumasinapaarist oli Elseni Rippsild, tohutu erepunase kere ja kahe pisikese rippuva gondliga kaubaalus. Parasjagu valmistuti lahkuma. Sadamajuhataja hõikas töölistele käske, pardale tassiti viimaseid kaste. Teine õhulaev, Helios, oli hoopistükkis väiksem, kuid see-eest palju voolujoonelisem. Ristleja tumehallil vesinikupaake täis kestal ilutses kulunud vapp, pilverünkal tipnev Kuningliku Õhuväe kuldne kroon. Räsitud välimus ning parandusi vajavad osad näitasid, et Heliosel polnud kombeks tagalasse jääda.

      Sadamaplatvormil sagis murruna inimesi, pikkadesse maani ulatuvatesse mantlitesse riietatud kodanikke, paljudel kõrged torukübarad peas. Mõni uudistas taskukella, mõni mõõtis messingkattega jalutuskepiga samme. Kaupmehed olid üles seadnud müügilaudu, koolieas poisid jooksid ringi ning vedasid laevakaptenite sõnumeid. Vahti pidas pool tosinat korrahoidjat, kelle kere külge olid kinnitatud kahemeetrised mehhaanilised jalad. Valvurid kõrgusid nagu pukis ja vahetasid aeg-ajalt kohti,