Täheaeg 18. Ortoni isevärki avantüür. Miikael Jekimov
Читать онлайн книгу.
sõitnud. Hiiglasliku esiratta peal sadulas istuv härrasmees hõikas hoiatuse ning lasi seejärel vuntse siludes edasi. Käsivändaga liiklusvahendi tagumine ratas oli eesmisest nii mitu korda väiksem, et Wilam imestas, kuidas mees üldse peale oli suutnud ronida.
«Hoidke eest!» kõlas selja tagant enne, kui Wilam toibus. Madrus haaras Annabelil kaenlast ning hüppas kõrvale. Mööduva sõiduriista ette polnud rakendatud ühtki hobust. Tegu oli hoopis ühega nendest iseliikuvatest kaarikutest, mis auru jõul tänavasillutisel vurasid. Wilam mühatas. Too Rantsia vennapaar, kes sääraste mootormobiilidega lagedale tuli, oli vaat et kuulsam kui Albia kuningas ise.
«Tule,» ütles ta ning kiirustas mööda tänavat edasi kõige tihedama rahvasumma sekka. Annabeli käest kõvasti kinni hoides jõudis Wilamile alles nüüd kohale, kui napilt nad just pääsesid. Kui napilt tema pääses. Jälle. Thaddeus Ward, oli Larkin Bennett öelnud. Thaddeus Ward, kes leiutas imelisi relvi ja müüs neid seejärel saladuseloori all nii Albiale, Rantsiale, kahele lõunanaabrile kui kõigile teistele, kes tema pööraselt kõrget hinnaklassi taluda jaksasid. Ja Wilam oli ta eelmisel korral põhjalikult välja vihastanud. Gearen polnud iial nii väheahvatlev paik tundunud.
Kolme käänaku pärast oli Wilam üsna kindel, et nad olid ohutusse kaugusse jõudnud. Siiski otsustas ta igaks juhuks ringi vaadata, kuid ei Larkinist ega Bertist polnud märkigi. Wilam asetas käed Annabeli õlgadele, kükitas ja vaatas tüdrukule otsa. Vastu puurivad silmad olid leidnud oma söakuse, täis indu ja lapselikku õhinat. «On sinuga kõik kombes?»
Tüdruk noogutas kindlamalt, kui Wilam ise oleks suutnud. «Kas need olid pahad onud?» küsis ta, mõistmata olukorra tõsidust. Liiga suur mantel ta ümber vajus tolmusele tänavale, kattes ta kui sõduri kaitserüü.
«Jah,» noogutas Wilam. «Need olid pahad onud. Aga nüüd on nad läinud.» Loodetavasti. Tüdruk ei küsinud härra Fluupi kohta midagi, seega lootis Wilam, et ta polnud Berti kohutavat lööki näinud. Wilam judises. Ta võis küll teenida Kuningliku Õhuväe parimas üksuses, kuid tavakodanike surma polnud iial lihtne omaks võtta. Loomulikult hukkus tsepeliiniga pommitamisel ka süütuid, ent paari meetri kauguselt kellegi mõrvamise nägemine tekitas Wilami rinnus haiglase õõnsuse.
«Kuhu me nüüd läheme?» küsis Annabel. Ta võttis aralt Wilami käe jälle pihku, ning madrus taipas, kui tugevalt ta enne tüdruku sõrmi oli pigistanud. Sedakorda hoidis ta Annabeli kätt kui linnumuna – piisavalt õrnalt, et mitte katki teha, samas piisavalt tugevalt, et mitte lahti lasta.
«Ütlesid enne, et ei tea, kus Josie täpselt on,» ütles Wilam. Ta surus härra Fluupi peast välja ja tundis tülgastust, et pidi nii tegema. Ära lase mõttel püsida asjadel, mida enam muuta ei saa, meeldis kapten Howardile öelda. Miskipärast polnud seda iial lihtne teostada. «Mina ka mitte. Aga võib-olla on mul üks tuttav, kes saab meid aidata.»
«Tuttav?»
Wilam tegi pisikese pausi. «Edwin.» Sügav kahtlus muserdas meelt, kuid nime välja ütlemisega madrus justkui kinnitas endale, et valik on õige. «Edwin Price. Tal on parim...» Wilam vakatas. Tänaval võis näha, kui peenelt albialased rõivastusid, kuidas käitusid. Härrasmehelik viisakus ja elegantsed kombed valitsesid kõrgklassi suhteid, need asetati alati tähtsaimale kohale. Edwin Price’i juurest võis leida kõike muud kui seda sorti käitumist. «Parim koht, kus mõned inimesed vahel kokku saavad,» lõpetas ta.
Kui õhulaeval lennates alla vaadata, nägi Gearen välja nagu tohutu hammasratas. Sakiline müür tõmbas linna ümber kinnise ringi, sektoreid moodustavad tänavad oleksid nagu kella tunninumbrite juurest seieritega keskkohani tõmmatud. Kõik teed ühendusid Kuningapalee juures, vähem kui poole sajandi eest ehitatud loss oli kõrge ja nurgeline, söakas ja vankumatu. Praeguse kuninga Harold I vanaisa oli palgale võtnud arhitekte ja insenere maailma iseärasematest otsadest, kaugetelt mandritelt, võõrastest kultuuridest.
Palee oli püstitatud vastu panema võimsamategi sõjatsepeliinide pommitusrünnakutele ning nägi lõpuks välja rohkem masin kui hoone. Kolmest ilmakaarest tõusid taevasse hiiglaslikud võrekujulised sepistatud rauast tornid, läänenurga käimasolevat ehitustööd katsid aga tellingud. Lõpuni ehitatult seisaks palee sama tugevalt kui ta müürid, mis kivist ja rauast ja terasest kindluse ümber läbitungimatu kilbi moodustasid. Amalgaam, tunti lossi rahvasuus.
Linna iga sektor oli mõõdetult täpselt sama suur kui järgmine. Kõik olid võrdsed, sest kõik olid elu toimimiseks ühtmoodi vajalikud. Tööstussektoris jalutades võis alati kuulda silindrite, kolbide ja hammasrataste õõnsat kolksumist, kettide tärinat, tunda tiiglitest voolava sulametalli kauget hõõgust. Lahtistest ustest jõudis tänavale vägevate lõõtsade tuulesööstusid, mis jätsid mulje, nagu hingeldaks seinte taga mõni üüratu elajas. Särk Wilami trakside vahel laperdas kui lipp, Annabeli heledad juuksed lainetasid kui merevetikad vees. Vägevate sulatusahjudega tehastest tõusis toss pilvedega ühte põimuma, kõrged korstnad all pigised ja kleepuvad. Tehased neelasid ühest väravast maaki ja metalli, teisest saatsid välja uue maailma mehhanisme – aurumasinaid, mootormobiile, õhulaeva- ja rongiosi, mehhaanilisi jäsemeid, relvi. Kõik moodustas alaliselt rügava masinavärgi, aeg-ajalt pausidega katkestatud müra näitas, et töö pole oma otsa leidnud.
Edwin Price pidas suures kolme tehase vahele eksinud tellismajas üheaegselt kõrtsi, mängupõrgut, põrandaalust kremplipoodi ja lõbumaja. Asutuse viltusel uksel polnud märki, sest kohal polnud nime. Koht oli nimetu, sest keegi ei tahtnud anda silti paigale, kus nad raskelt teenitud krosse samal õhtul halbade valikute ja kahetsuste vastu vahetasid.
«Lapsed sisse ei saa,» ütles puhmas vuntsidega uksehoidja. Kell oli umbes kümne paiku hommikul, mis tähendas, et öised töölised oli jõudnud juba paar tundi tinutada. Kirjutamata teabe järgi sulges Edwini paik uksed ainult kolmeks tunniks enne kella kaheksat hommikul ja õhtul, mille järel said tehaste vahetused läbi ning kojumineku asemel tulid töölised hoopis elupahesid mekkima.
Mees näis uksehoidja kohta üllatavalt kõhn. Suur olemine pidi ju nende töös peamine ülesanne olema, mõtles Wilam. Nähtavasti jagas valvur seda arusaama, sest mis kehast puudu tuli, oli masinatega täiustatud. Kumbagi silma polnud optikaalklaaside all näha. Nahast peakatte külge kinnitusid kaks pisikest pikksilmamoodustist, mis jätsid mehest mulje kui kummalisest putukast. Enam paistsid silma aga käed. Vasak oli tavaline inimkäsi, ent parema asemel rippus õlast põlveni mehhaaniline jurakas, hiiglaslike kinnituskohtade ja lülidega, sõrmed jämedad kui haamripead. Üle selja jooksid kaks kätt toetavat pannaldega rihma, puusade ümber oli tõmmatud lai nahkvöö, mis alaseljalt koormust maha võttis. Säärast mehhaanilist kätt polnud kindlasti kerge kanda. Wilam märkas, et käsivarre ühe osa moodustas reiesuurune revolver munakivi mõõtu trummelsalvega. Soovi selle töötamist näha takistas vaid kartus, et ehk on tema märklauaks.
«Hei!» hüüatas uksehoidja kõrvale. Üks põlenud näopoolega meesterahvas üritas siseneda, särk nõgine, lõual paaripäevane habemetüügas. Uksehoidja omandas ähvardava hoiaku, vuntsid nagu võhad. «Sinul on külastuskeeld.»
Põlenud näoga mees nähvas vastu, ent uksehoidja tõstis oma üüratu mehhaanilise käe. Konarlikud plaadid kinnitusid üksteisele kui mõnel soomusloomal. «Härra Price usaldas rahvainspektsiooni minule. Ei meeldi, siis räägi temaga.»
«Aga härra Price on ju seal sees!» Iga mööduva hetkega tõmbus mehikese näole suurem masenduse ja ärrituse segu.
Uksehoidja kehitas õlgu. «Küll on kurb.»
«Mida ma siis tegema pean?» küsis tööline murduva häälega.
«Proovi mõni päev, kui mind tööl ei ole.»
«Sa oled iga päev tööl.» Sedakorda oli lause peaaegu sosin, sekka puistatud kaheteistkümnetunnise vahetuse väsimus ja napi tasu kibe pettumus.
«Sel juhul on vist vastus käes.» Uksehoidja ei jäänud vaatama, kuidas põlenud näoga mees rusutult minema vantsis, suunas hoopis tähelepanu taas Wilamile.
«Pean Edwinit nägema,» ütles madrus.
«Sina