Täheaeg 18. Ortoni isevärki avantüür. Miikael Jekimov
Читать онлайн книгу.
mehitatud värvilised kaubaveoõhupallid, ning isegi mõni üksik eraalus, mille omanikud kuulusid kahtlemata jõukama ringkonna hulka. Taeva oleks nagu vallutanud tohutu mehhaaniline linnuparv, mis undas, susises, põrises ja heitis kiiresti liikuvaid varje.
Väljakut ääristasid katkised vaadid, kaubast tühjaks tõstetud transpordi mootormobiilid ja õhupallikorvid, ning erinevate masinavärkide varuosad, mida keegi polnud hommikusaginas ära koristanud. Raudpostid tipnesid elutute laternatega, valgusküllasel väljakul nokkisid sillutisevahet valged tuvid. Näis, et nad olid ainsad loomad, kes veel linnas alles. Pingi asemel istus Wilam uppikukkunud puitkastile, mis ta püksid tolmuseks määris.
«Peame Josie ise üles otsima,» ütles ta, küünarnukid põlvedele toetanud. Korraks jalgade puhkamine ning linnaväljakul ringi vaatamine täitis ta uue innuga. Annabelgi seisis sirge seljaga, käed rinnal ristis.
«Sa oled hästi tore,» ütles tüdruk korraga, naeratus kõrvuni.
Wilami kulmud tõusid juuksepiirini. Hetkeks ei suutnud ta sõnu leida, suu kiskus ainult muigele. «Sina ka,» ütles ta täiesti tõsimeeli. Ehk polnudki kapten Howardi antud ülesanne nii laiduväärt. Ehk oli see just see, mida ta vajas. Ta ajas pöidlad trakside vahele, sättis särgi mugavamaks ning vaatas tüdrukule otsa. «Kuna me kellegi teise abile loota ei saa, peame ise läbi ajama. Gearen on suur linn. Mis sa arvad, kus Josie olla võiks?»
Tüdruk vajus norgu. «Ma ei tea.»
«Oled sa temaga siin kunagi käinud?» Wilam üritas tooni rõõmsana hoida. Kahtlemata pidi nii noorelt üksi võõras linnas olemine hirmu tekitama.
Annabel raputas pead.
«Olgu,» ei jätnud Wilam jonni. «Kui vana ta on?»
«Kakskümmend üks,» ütles Annabel.
«Töötab ta kusagil? Millega ta üldse tegeleb?» Wilam tõmbas püksitaskust määrdunud taskurätiku ning hõõrus higist otsaesist.
«Talle ei meeldi eriti pidutseda,» ütles Annabel, nägu mõtlik. Näpp suul nägi ta välja armas, nagu mõistatust lahendada üritav pisike leedi. «Vahel käib rätsepa juures, aga mitte nii palju kui tädi Harriet. Tädi Harriet on vana ja kuri.»
Miskipärast tundus nimi veider, äratas mingi kadunud seose, mille teist otsa Wilam meenutada ei suutnud. Harriet oli peaaegu väljasurnud nimi, kasutusel vaid möödunud kõrgaegu meenutavate suguvõsade poolt. Üldsegi mitte nii levinud kui Rantsia mõjudega tüved. Ehk oli asi aga selles, et Wilam ei teadnud ühtki Harrieti. «Midagi veel?» küsis madrus.
«Josiele meeldib lugeda,» jätkas Annabel. «Vahel loeb ta mulle kõige ilusamaid jutte.»
Huvitav õde, mõtles Wilam. Ei pidutse ja loeb. Enamik nooremapoolset rahvast eelistas ju aega veeta salongides või uudistada ringirändavate leiutajate ja tsirkusetruppide pakutavaid vaatemänge.
Korraga hakkas Annabel naerma, hele hääl linnaväljakul kui linnulaul. «Kui oleme omavahel, siis ta räägib mulle, kui totakad on ta saatjadaamid.»
Wilami pilk tõusis. Ümber oli nii palju kära, et ta ei olnud ju ometi õigesti kuulnud. «Ta misasjad?»
«Lottie ja Maggie. Aga mina kutsun neid kalkuniteks. Kaagutavad kogu aeg puhvis kleitidest ja pikkadest noormeestest.»
«Ei-ei,» segas Wilam vahele. «Sa ütlesid saatjadaamid?»
Annabel noogutas. «Tädi Harriet surus nad Josiele sappa. Käivad kannul ja aina latravad.» Ta silmad langesid tänavakattele. «Ja vahel ütlevad minu kohta koledasti. Kui arvavad, et on üksi ja mina ei kuule.» Tüdruk vajus ühtäkki veel enam kössi. «Tädi Harriet kadus ära. Siis, kui meie mõisaloss pihta sai. Ma otsisin ja karjusin ja nutsin. Aga ümber olid ainult kivid ja kõik põles. Siis ma ära jooksingi. Ja leidsin sinu laeva.»
Midagi kõlksatas Wilami peas omale kohale. Nagu kolb, mis masina puhastamise järel taas liikuma hakkas. Kogu olukord tundus niivõrd ebatõenäoline, et vahest oligi tõsi. «Sinu õe nimi on Josephine?» küsis ta.
Tüdruku nägu läks esimest korda õhevile ja ta noogutas.
«Leedi Josephine Lewis? Moltburyst?»
«Talle meeldib Josie rohkem,» ütles Annabel. «Mulle ka.»
Taskurätt pudenes tolmusele tänavasillutisele. Veidi aega vait olnud, pahvatas madrus eneselegi üllatuseks. «Miks, pagana päralt, sa seda varem ei öelnud?»
Tüdruk astus sammu tagasi, Wilam tõstis kohemaid vabanduseks käed.
«Ma ei tahtnud karjuda,» ütles madrus. «Vajan lihtsalt hetke.» Võimatu, mõtles ta. Või kas tõesti? Lewise mõisa põlevaid varemeid oli ta Moltbury lahingu ajal eemalt näinud. Rantsia sõjatsepeliinide lõhkekehadest pihta saanud hoonest jäid järele vaid kokku kukkuvad müürid ja laiali pillutatud kivid. Allesjäänust käisid üle rivimehed ja suured mehhaanilised masinad, mis veidrate metalljalgade peal tossates edasi liikusid. Uskumatu, et ükski tsiviilisik seal ellu suutis jääda. Ja oli nüüd temaga siin. Wilami näole ilmus kibe naeratus, ta põlvitas Annabeli ette ning kallistas teda. Tundus õige asi, mida teha. Käimasolev sõda rebis nii palju elusid puruks, nüüd oli aga tema võimuses kellegi omad tagasi kokku tuua.
Tüki aja pärast lasi ta Annabelist lahti. Tüdruk hoidis ikka veel kinni, nii et Wilam pidi ta sõrmed ettevaatlikult särgi küljest lahti tõmbama. Madrus istus tagasi kastile, haaras maast teetolmuse taskurätiku ja pärast lühikest saputust pani enam-vähem puhtana tagasi taskusse. «Ed rääkis mingist ballist,» tulid sõnad ise päevavalgust otsima. «Täna õhtul.»
«Josiele ei meeldi väga peod,» kordas Annabel.
«Ei peagi meeldima,» ütles Wilam. Mida edasi, seda rohkem veendus ta, et oli õigel soonel. Ta haaras tüdruku õlgadest. «See on kuninga ball,» ütles ta ülepakutud vaimustusega, mis pani nad mõlemad põgusalt naerma. «Kõik vähegi tähtsad inimesed on seal. Ja sinu õde on tunduvalt tähtsam kui vähe.»
«Aga meil pole enam kodu.» Kuidagi kõlasid need sõnad eriti raskelt ning lajatasid Wilamile kui vasaraga. «Ma ei usu, et ta tantsida tahab.»
Wilam sulges hetkeks silmad. Lapsed olid ikka neetult targad. «Aga ehk leiab ta ballilt tuttavaid,» ei andnud madrus alla. «Või vähemalt uudiseid. Kahtlemata on ta sinu pärast väga mures. Moltburysse ju enam tagasi minna ei saa.»
Otsustatud, mõtles ta. Õhtul lähevad nad ballile ning loodavad, et leedi Josephine Lewis on samuti seal. Wilami pilk jäi Annabeli suurele nahkmantlile püsima, seejärel enda tahmasele vormile. Kui keegi vaid neid Kuningapaleesse sisse laseks.
Nad veetsid tunde Geareni raudteejaama kasinas kohvikus. Annabel, kes polnud kunagi säärases paigas käinud, istus määrdunud laua taga ning sõi aedviljapada. Wilam oli koha valinud põhjusel, et rongijaamast käis läbi rohkem rahvast kui õhusadamast – peamiselt töölisklassi – ning võõrad läksid siinsele reisijaskonnale veelgi vähem korda. Pigem tõmmati mantlihõlmad koomale, hoiti pea maas ja üritati võimalikult kiiresti linnatänavaile pressida.
Läbi määrdunud akna nägi ta jaama saabuvat kõige imelisema kujuga auruvedurit. Tohutu masina külgedelt jooksid pikad jämedad torud, kere muutsid rohmakaks luugid ja rusikasuurused mutrid. Kunagine uhke pronkskate oli algul ehk isegi läikinud, ent peitus nüüd tahmakihi ja õhukese roostekooriku all. Tagumisi vaguneid polnud veel näha, aga võimsa veduri kolmest korstnast tõusis tumeda pilvena suits. Rongi aeglustust märkis läbilõikav vile.
«Hei, Annabel,» ütles madrus, laup kergelt higine.
Tüdruk keskendus aga auruvedurile ega pannud sõnu tähele. Alles pärast seda, kui Wilam ta sõrmi puudutas, rebis Annabel pilgu rongilt.
«Selline lugu, et too koht, kus me enne käisime. Edi oma.»
Annabel noogutas. «Kus sa härra Douglast lõid. Ja nägu krimpsutasid.»
«Ma ei krimpsutanud.» Wilam kallutas pead. «Mu käsi tegi haig...