Täheaeg 18. Ortoni isevärki avantüür. Miikael Jekimov
Читать онлайн книгу.Wilam mäletas. Inimesed muutuvad, ütles ta endale, aeg oli möödunud. Või oli äkki tema ise muutunud. «Tundub, et sul läheb hästi,» ütles ta hoopis. «Vaatan, et pool Geareni liigub sinu juures.»
Edwin kehitas õlgu. «Nägin võimalust, kasutasin võimalust.» Ta silmad puurisid Wilamit. «Ilma sinuta polnuks see võimalik.»
Wilam tundis end hetkeks nagu hõõguv metallitükk haamri ja alasi vahel. Kehast lahkus kogu jõud, pea jooksis mõtteist tühjaks. Just seda vestlust oli ta lootnud vältida. Sõnad tundusid noatorkena. «Ma...» alustas ta. «See oli vajalik.»
«Ma ei ole unustanud.» Edwin toetas lõua ristatud sõrmedele. Lauale vaatavale näole laskus hele vari. «Aga ma ei teadnud, et sa tagasi tuled.»
«Polnudki plaanis,» ütles Wilam. «Linnavalve ei tea, et olen siin. Loodetavasti see jääbki nii.»
«Kujutan ette, et vanglas just ülemäära põnev ei ole.»
Nali oleks mõne muus olukorras ehk isegi asjalik olnud, ent pinge maandamise asemel ajas kummaline toon Wilami kuklakarvad turri. Hirm või viha, või mõlema kooslus pulbitses rinnus. Ta tahtis nähvata, väita, et kõik oli Edi süü. See ei olnud aus. Kõik kerkis nüüd päevavalgele. Miks pidi tema õhuväes ägama ning kodust eemal võitlema, samal ajal kui Edwin rikkust kogus? Miks pidi tema Thaddeus Wardi viha kannatama, käsilasi trotsima ning süütu rõivakaupmehe surma abitult pealt vaatama? Sa oled mulle võlgu, mõtles ta kibedalt. Aga ei lausunud midagi. «Sina soovitasid mul nime vahetada,» ütles ta lõpuks.
«Perekonnanime.» Edwin kehitas õlgu. «Egas too värbaja sind muidu võtnuks.»
Wilam tundis rinnus pistet. «Ikka oleks võtnud. Sa pidanuks lihtsalt veidi rohkem peale maksma.» Madrus vaatas aknast alla kõrtsi- ja kaardilaudade suunas. Nii mõnedki külastajad olid vahetunud. Kaardilauad püsisid aga alaliselt täis. Õnnemängudel oli vastupandamatu tõmme täita rahvas lootuse ja enesekindlusega, kuigi vaid selleks, et hiljem sädeme haprust meelde tuletada. Sama oli Wilam tundnud aasta tagasi, mil õnn teda alt vedas ja kõik rappa läks.
Kõige lihtsam oleks Josiele sõna saata, mõtles ta. Kui nad vaid tema asukohta teaks. Annabel oli ikka veel mänguvedurist lummatud ja jooksis üleskeeratava masinaga mööda tuba kaasa. Wilam surus hambad kokku ning üritas mõelda. Ed oli Gearenis ta ainus sõber. Ainus, kes neid kohe aidata saaks. Miskipärast ei suutnud ta aga Edi täielikult usaldada. Mitte siin, praegu. Midagi vana sõbra juures reetis, et tuli omal käel hakkama saada. Kõrgel tsepeliinis oli kõik lihtne. Pidi vaid kindel olema, et kõrvalolev mees täitis oma kohustusi ja kattis seljatagust. Kõigil oli oma osa, tänu millele püsis õhulaev pilvede vahel. Igapäevaülesandeid tehes oli usaldus kerge tekkima, isegi nende hulgas, kelle nime ja tausta ei teadnud. Ed oli aga midagi muud. Tuttav ajast, mis valmistas Wilamile üheaegselt rõõmu ja valu.
«Mõtlesin, et tulen vaatan, mis paik sul siin on,» jätkas Wilam, hääl kõhklev. «Olen viimaste kuude jooksul nii mõneltki sõdurilt kuulnud, et Geareni külastades peab ilmtingimata siia jõudma.»
Edwini näol püsis põgus kahtlus, seejärel kehitas mees õlgu. «Kes see tüdruk on?» vahetas ta teemat.
Ehkki kiiresti mõtlemine Wilami oskustepagasisse ei kuulunud, kinkis pilguheit Annabelile, külluslikule kontoriruumile ning Edi keeruka mustriga ülikonnale väheke aega. «Kapteni tütar,» valetas ta. «Pean teda täna kantseldama.»
«Tõesti?» Edwin kergitas kulme.
«Sain postil üleastumiste eest karistada.» Pisut tõtt pidavat valedesse vähemalt mingitki kaalu lisama. «Kujutad ette? Kui kõigil vaba päev, anti mulle säärane kohustus.»
«Ja mida su kapten arvaks, kui näeks, kuhu sa tema tütre tõid?»
Wilam naeratas. «Sel juhul on vist hea, et ei näe.»
«Et siis tavaline sõbramehe külastus?»
«Hei,» ütles Wilam. «Ma ei satu Geareni iga päev. Sõda ikkagi. Ja viimasest korrast on möödas tükk aega.» Korraga tundus muusika valjem, valgust veidi vähem ning kontoriruumi seinad ebaloomulikult kõrged. Need otsekui surusid peale, nagu metalli ja vesiniku ja auru ees kokku kukkuvad vana maailma kivimüürid. «Sind on hea näha,» ütles ta. Niipalju oli tõde, vähemalt.
Siis avanes uks.
Sisse astus sama valvur, keda nad olid all kohanud. Sammud olid rasked, mehhaaniline käsi näis veel tohutum. Ta kandis Edile midagi vaikselt ette. Edwini nägu tõmbus süngeks, aga justkui sunnitult. Wilam oli teda piisavalt palju vihasena näinud, et teha vahet tõsimeeli häirival ja sellel, mis pidi vaid morjendav välja nägema.
«Neetud raiped,» hüüdis Edwin.
«Pahandus?» küsis Wilam.
«Pea ise säärast paika ja vaata siis, kui palju lihtsalt istuda lubatakse. Alati üritab mõni näru väita, et tema vastu tehti sohki.» Edwin tõusis. «Vabandust. Olen kohe tagasi. Vajate miskit, küsige härra Douglaselt.»
Edi lahkudes tundus valvur kuidagi veidralt pinges olevat. Ehk tulenes see vaid uudistest, mida ta tõi, ehk polnud ta harjunud ülemuse kontoris kundedega üksinda passima. Annabel mängis veduriga, kuid Wilamil hakkas tekkima kummaline tunne. Kõik oli siin niimoodi, nagu Ed oli alati öelnud, et tahaks. Uhke salong täis igast eluvaldkonnast ja klassist külastajaid, muusikat, raha, iharusi. Wilam mõtiskles, et kas siis, kui asjad oleksid teisiti läinud ja ta oleks Albia õhuväkke minemise asemel Geareni jäänud, oleks ta soovinud Ediga seda kohta kahe peale pidada. Ta ei olnud kindel. Järele mõeldes võis tsepeliiniga ringi lendamise ning kuhugi endast olulisemasse kuulumise üle tänulik olla. See oli parem elu kui seadust rikkudes. Oli ta siis Edi ja Thaddeus Wardi peale pahane sellepärast, et ei saanud Gearenis oma äranägemist järgi olla, või sellepärast, et tegelikult ei tahtnudki? Vähemalt ei olnud siinsed valvurid riigi palgal, muidu oleksid Wilami käed ammu raudus. Ometigi pesitses siin midagi, mida ta ei suutnud täielikult seletada. Pilk turvamehele süvendas kasvavat ebamugavustunnet.
«Võta oma mänguasi,» ütles Wilam Annabelile. «Peaksime minema.»
Valvur nõjatus aga vastu seina, nii et uks ta varju paigutus. Kuidagi suutis ta jätta säärase mulje, et asetus sai täiesti kogemata valitud. «Härra Price tahtis, et te siin ootaksite.»
Annabel oli pisikese veduri kätte võtnud, rattad jooksid rigisedes lõpuni ning jätsid nad vaikusse, mida häiris vaid alumise korruse fonograafist tuhmilt kajav muusika.
Wilam neelatas. «Miks?»
Hetk, mida valvur mõtlemiseks kasutas, oleks võinud sama hästi olla igavik. «All toimub kähmlus.»
«Ahsoo.» Isegi Wilam oskas paremini valetada. Kui all käis mürgel, siis miks säärase varustusega turvamees nendega kontoris oli? Pigem oli Edil mõni muu põhjus neid siin ülal hoida. Madrus liikus kontoriakna poole ning vaatas meelelahutusalasse. Mingist kähmlusest küll märki polnud. Kõik tundus tavapärane. Osa külastajaid nautis olemist, osa mitte niivõrd. Wilam märkas täistuubitud laude vahelt kahte kogu, kes esialgu erilist tähelepanu ei äratanud, kuid lähemal vaatamisel paistsid välja kui aurumasina valesse kohta keeratud mutrid. Ehkki lühem neist kandis sama elegantseid rõivaid kui pooled kaardilaua taga istujad, polnud kellelgi nii punaseid juukseid. Teine lonkas justkui vigast jalga, metall keret lõuani katmas. Mehe näoilme järgi võis arvata, nagu oleks ta tosinajagu töölisi järjepanu rahast tühjaks teinud. Kõndides vestlesid nad innukalt... Edwiniga. Wilam tundis peapööritust. «Peame siit kaduma,» pomises ta.
Valvur, optikaalklaasid isegi siseruumides ees, uudistas taas mängima hakanud Annabeli. Küllap lootis mees, et ühe keelamise peale kadus Wilamil isu kontorist minema pääseda. Gearenis linnaloal liigeldes sõdurid relva ei kandnud, ning ilma relvata polnud Wilamil ka erilist lootust härra Douglase mehhaanikale vastu saada. Bennetti ja Bertigagi oli tal lihtsalt vedanud, kui härra Fluupi jubedat surma üldse vedamiseks sai pidada. Madruse pilk vilksas ruumis paaniliselt ringi. Laual lebas küll omajagu kuule, ent ainus, mida ilma vintpüssita peale hakata, oli neid vastu valvuri rinda visata. Järsku