Täheaeg 18. Ortoni isevärki avantüür. Miikael Jekimov

Читать онлайн книгу.

Täheaeg 18. Ortoni isevärki avantüür - Miikael Jekimov


Скачать книгу
ei saanudki. Härra Fluupi Imetabaste Rõivaste uksekell tinises, sisse astusid kaks härrasmeest. Esimene, lühike laiaõlgne punapea, haaras torukübara kaenlasse ning koputas tolmused säärissaapad vastu kappi puhtaks. Kitsas nahast poolmantel istus seljas kui valatult, elegantse lõikega hõlmad keeruliste nööpidega kinni. Punapea toppis pöidlad vöö vahele ja unustas parema käe nagu muuseas püstolipärale puhkama. Silmad – kalgid, kauged, pingsad – kleepusid Wilami külge kui äsja valatud tõrv.

      «Pole tarvis ärevusse sattuda,» sõnas ta kaaslane kuidagi eriti masinlikult. Hääl kõlas, nagu oleks rääkimise ajal vastu raudlatti taotud. Kõrge metallkrae varjus kandis mees kummalist maski. Naerataval näol punnitasid silmad järeleandmatult, põsed punased kui tsirkuseakrobaadil. Miskipärast pani see mask Wilami seljal judinad jooksma.

      «Tänane päev tõotab suurepäraseid toiminguid, tõepoolest-tõepoolest,» kuulutas härra Fluup, suurejoonelise käeviipega. «Tulge aga sisse.»

      «Suurimad tänud,» ütles maskis mees ja astus edasi, kehaliigutused ebaloomulikult jäigad, justnagu oleks keegi kõik oma jäsemed murdnud ning üritanud kõndida, käed-jalad lahastes. Ta keha kattis turviselaadne metallümbris mitme ühest kohast väljuva ja teise siseneva toruga. Kedagi nii rõõmsat polnud Wilam tükk aega kohanud. Tundus, et igas sõnas, igas liigutuses väljendus puhas lust.

      «Me ei otsi tegelikult rõivaid,» sõnas punapea. Midagi tema näos paistis Wilamile kohutavalt tuttav. «Nagu, ole nüüd. Vaata mind.» Mees pahvatas nagu oleks tal jube piinlik ja osutas käega oma peenele välimusele. «Mul on teatavad standardid.»

      Ühtäkki hakkas maskis mehe rinnus midagi vilisema, justkui teekann pliidil, kui vesi ära keeb. Mehe käed liikusid veelgi katkendlikumalt, parem tõmbas ühe kaelal asuva toru iminapast lahti, vasak haaras vöölt plasku ja valas lonksujagu tulijooki läbi roheliseks oksüdeerunud kaela-ava. Pisikese pausi järel lisas veel pisut, siis sulges toru ning asus kümmekonnaks sekundiks üle kogu keha värisema.

      Annabel keksis ühelt jalalt teisele ning kibeles mehhanismi lähemalt uudistama, ent Wilam pani käe ette. «See riistapuu töötab grokil?» küsis madrus.

      «See riistapuu töötab palvetel,» vastas punapea. «Grokk on selleks, et Bert üles soojendada.»

      Maskis mees, või pigem masin – Bert – jättis tammumise. Enne kui Wilam sai järjekordse küsimuse esitada, raksatas Berti pea sääraselt, nagu oleks keegi rikkis aurumasinale kirvega virutanud. Rõõmsameelne mask jõnksatas äkitselt paremale kõrge metallkrae varju, vasakult võttis koha sisse uus, ääretult kurva ilmega mask. «Kõik on hukas,» ütles Bert toonil, nagu oleks keegi äsja hinge heitnud.

      «Ole nüüd, Bert, meil on töö teha,» ütles punapea. Ta asetas torukübara lauale, võttis kandikult kuivavõitu koogitüki ja toppis selle suhu.

      «Milleks?» küsis Bert. «Seda ei ole võimalik teha!»

      «Sellise suhtumisega küll mitte, jah,» ütles ta laitmatult riietatud kaaslane mugimise vahepeale.

      Wilam tundis, et pood oli ennast ammendanud. «Teeme siis üksteist,» surus ta šillingid härra Fluupi peenikeste sõrmede vahele ning haaras Annabeli käest. «Hakkame minema, pisike.»

      «See nüüd küll hea mõte pole,» tõmbas punapea vöö vahelt püstoli.

      «Miski pole hea mõte!» kuulutas Bert.

      «Katsu nüüd väheke olla,» ütles punapea.

      Wilami selg tõmbus jäigaks. Särgikaelus tundus kuidagi kitsavõitu, jalad kihelesid saabastes. Ta teadis, et tegelikult oleks tarvis välja uurida, kes see püstoliga härrasmees oli, ent pilk jäi hoopis Bertile. «On su kaaslasega kõik korras?»

      «Tema pärast ei tasu sul muretseda, Will.» Punapea naeratas. «Küll tal õige pea parem hakkab.»

      Will, mõtles madrus. «Kas me oleme...» alustas ta.

      «Mäluga pole sa kunagi kiita saanud,» ütles punapea. Ta tõmbas käega üle juuste, siis üle sileda lõua, siis naeratas.

      «Bennett?» küsis Wilam. Ühtäkki nägi ta vaimusilmas suure saapaharjahabemega kiilast mehikest kusagilt kaugelt minevikust. Soeng oli muutunud, ent silmad püsisid sama kaledad. «Larkin Bennett? Mida põrgut sina siin teed?»

      Larkin Bennett raputas poes ringi vaadates pead. «Kehakatet ma siit küll ei otsi.»

      Härra Fluup asus väljatõmmatud püstoli peale higistama ning tupsutas taskurätikuga otsaesist. Teine käsi pigistas šillingeid rusikasse.

      «Teil ei tarvitse midagi karta,» ütles Bennett poepidajale. «Sina aga,» pöördus ta Wilami poole. «Pean sind kiitma. Kõik rääkisid, et oled lahjem kui Rantsia õlu. Nähtavasti jagus sul aga pealinna tagasitulekuks kõvasti südant.»

      Wilam asetas käe Annabeli õlale ning tõmbas ta õrnalt endale selja taha. «Eeldan, et tahate midagi?»

      «Nagunii ei saa midagi kunagi teoks,» puistas Bert taas südant.

      Punapea ei teinud märkamagi. «Mina ei taha suurt miskit. Tema aga, tema tahab küll. Sind.»

      «Ja mis, teie kaks jõhkardit riisute laokilejäänud tegemisi kokku?»

      «Täpipealt.» Bennetti irve paljastas hambad. «Sina tuled nüüd meiega kaasa ning härra Ward annab meile korraliku vaevatasu.»

      Wilam raputas pead. Mida võis härra Thaddeus Ward, Albia suurim leiutaja ja insener, Wilamilt tahta? Õigupoolest nii mõndagi. Wilami viimasest külastusest Geareni oli möödas jupp aega, ent mälestused, nagu ilmnes, ei lahtunud. «Härra Ward on patoloogiline valetaja, kes varustab mõlemat Albia sõja osapoolt kõigega, mida nad tahavad. Tasub vaid küsida ja taskus sobrada. Miks sa arvad, et teda üldse usaldada saad?»

      «See ei puutu sinusse,» ütles Bennett.

      Madruse suust puhkes põgus naer. «Minu mäletamist mööda vusserdasid sa pidevalt erinevaid otsi, Larkin. Üllatav, et kusagilt veel tööd leiad.»

      Sedakorda naeratas Bennett ning nõksas peaga kaaslase suunas. «Tol ajal polnud mul Berti. Kutsugem teda varuväljapääsuks.»

      Wilam manas ette söaka ilme. Täna oli ta sõduri asemel tsiviilisik – püstol oli sadamas, Heliose relvistus. Kuidagi tuli aga siit välja võidelda. Kui nad vanu asju kaevama jääksid, lõpetaks Wilam ühel hetkel vanglas ning Annabeli omaste juurde viimisest ei tuleks midagi välja. Ta ei suutnud ette kujutada, mis siis tüdrukuga juhtuks ja kuhu ta satuks. «Sellest kõigest nüüd küll asja ei saa.»

      Larkin asetas sõrme päästikule. «Sa ei taha, et ma seda kasutaksin,» ütles ta. Vaikus vallutas riidepoe interjööri, läbi selle kuulis Wilam vaid härra Fluupi lõõtsumist, Annabeli katkendlikku hingamist ning omaenda rinnus vasardavaid südamelööke. Uks oli sealsamas, paar meetrit vasakul, akna ees sametine kardin.

      Wilam oli üsna kindel, et Larkin Bennett teda ei tulistaks, ent kui Berti metallkeha korraga taas kriuksuma ja tõmblema asus, võpatas punapea ehmatusest ning vajutaski päästikule. Kuul tormas valju pauguga vastu seina ja riivas teel madruse juukseid. Annabel kiljatas.

      «Mis sul viga on?» karjatas Larkin kaaslasele.

      Napi huku mõistmise asemel suutis Wilam vaid Bertile keskenduda. Mehe, või masina, kurb nägu kaduski mürtsuga, ent värvikas mask ei naasnud. Uus näolapp oli tühi – täiesti valge ilma igasuguste kaunistusteta. Keskel asetses üheainsa silmana hammasratas, valguse käes küütlev ja peaaegu elav.

      «Oi, neetud,» ütles Larkin ning lasi püstolit hoidval käel langeda. «Bert, oota!»

      Metallkestas mees haaras sõnalausumata härra Fluupi rinnust ning virutas vaba rusikaga poemüüjale otse vastu suud. Härra Fluupi pea tegi sarnast raksatavat häält kui Bertil, seejärel keerati sama järsult küljele. Hõbemündid langesid kolinal põrandale.

      Wilam ei jäänud ootama, mis edasi sai. Ta haaras Annabeli käest ning


Скачать книгу