Täheaeg 18. Ortoni isevärki avantüür. Miikael Jekimov
Читать онлайн книгу.
lahti ning valas püssirohu paremasse pihku. See tundus kuum, ehkki tegelikult ei olnud, ja raske, ehkki tegelikult ei kaalunud midagi. Wilam oleks nagu üritanud alasit peos hoida. Kui kahtled, tegutse, meenus kapten Howardi soovitus. Vaist kannab omal jõul, küll mõte hiljem järele jõuab. «Härra Douglas,» ütles Wilam. «Siin on midagi, millest ma ei saa aru.»
Valvur kõndis üle toa ja uudistas kohta kaardil, millele Wilami parema käe nimetissõrm osutas. Ülejäänud sõrmed oli kõvasti rusikasse pigistatud. «Vangarde,» selgitas valvur linna, milleni oli tõmmatud mitu tahmast jutti. «Härra Price tellib sealt Rantsia veini.»
«Kas polnud seal praegu lahing?» küsis Wilam, haaras vasaku käega küünlajala ning tõstis selle pimedavõitu toas paremini kaarti valgustama.
«Sai juba paari nädala eest läbi,» ütles härra Douglas rahulikult, nähtavasti rõõmus, et kontorisse suletud Wilam ei üritanud midagi kärsitut teha.
Wilam tõmbas sügavalt hinge. «Tundud tore sell,» ütles ta. «Vabandust.» Küünla härra Douglase näo ette tõstnud, avas ta tulekeele ees parema peopesa ning puhus püssirohu valvurile näkku. Leek sähvatas suureks kui lõõtsaga aetult ning kattis hetkeks kogu valvuri näo. Härra Douglas karjatas ja haaras näost.
Wilam virutas talle kõigest jõust vastu lõugu. Valvuri pea jõnksatas, mees taarus tagasi. Siiski suutis ta püsti jääda, raputas pead ja sikutas nahast peakatte ära. Napp püssirohukogus oli juba ära põlenud, härra Douglase lõug tahmane kui kaevuril. Põletushaavu ei tarvitsenud karta.
Annabel karjatas.
«Kõik on korras, pisike,» ütles Wilam tüdrukule.
Härra Douglase mehhaanilise käe varrest keerdus välja tohutu revolver, mille ta madrusele suunas.
Wilam neelatas, tähelepanu tagasi põgenemisel. «Need kuulid on liiga võimsad. Lased siin ülemuse kontori pilbasteks?»
Valvur jäi korraks mõttesse. «Ei,» ütles ta. Püstol kõlksatas tagasi käsivarde, ent härra Douglas surus sõrmed kastrulisuuruseks rusikaks. Kui ta rusika Wilami õlale asetas, läksid madruse põlved nõrgaks. «Härra Price tahtis, et siin ootaksite,» kordas ta.
Wilam vandus mõttes ning langetas löödult silmad. Pilk jäi valvuri rihmadele püsima. «Neetud,» ütles ta äkilise lootusega. See plaan pidi ometigi paremini toimima kui püssirohu oma.
Madrus haaras kummagi käega ühest rihmast ning tõmbas toetuskohad lahti.
«Ei,» röögatas härra Douglas, ent parem käsi libises juba Wilami õlalt ning kolksatas põrandale. Madrus virutas tasakaalust väljas valvurile uuesti. Kolmanda hoobi peale langes härra Douglas meelemärkuseta maha.
Wilam uratas ja tõmbus kägarasse, rusikas hell.
Kiire pilk maaslamavale valvurile andis mõista, et niipea too ei ärganud. Wilam komberdas Annabeli juurde, pühkis vahepeal käe vastu pükse puhtaks, ning kummardus tüdrukuga kohakuti. «Me ei saa siia jääda,» ütles ta.
«Sa lõid teda,» ütles Annabel, nägu nii siiras, et Wilamile tuli tahes-tahtmata naerumügin peale.
«Jah. Aga temaga saab kõik korda.» Wilam tegi tüdrukule pai, seejärel lootis, et käsi ikkagi sai enne puhtaks. Tüdruku muidu heledad juuksed olid niigi tahmased. «Kus su jakk on?» Pilk käis veel viimast korda ruumis ringi ning leidis toolil lebava liialt suure nahkmantli. Wilam võttis Annabeli käest ning juhtis nad mõlemad kontoriukse poole.
Tööstussektorist eemal kortsutas Wilam kulme. Vaist ei olnudki teda alt vedanud, ja vana sõber Edwin ei olnudki tegelikult vana sõber. Pärast kõike nende vahel juhtunut oli reetmine kui torge alaselga, ootamatu, kiire, pime. Tundus uskumatu, et Larkin Bennett ja kolme näoga Bert olid sattunud juhuslikult täpselt sinna, kus Wilam parasjagu viibis. Ei, võimatu. Edwin oli neile sõna saatnud. Oli nad isegi all vastu võtnud. Ja Wilamit ennast kinni hoidnud. Kuid miks? Ed oli ju teda aidanud, tol korral aasta aega tagasi. Siis, kui abi kõige enam tarvis ning kõige vähem saadaval. Ent Bennett ja Bert tähendasid Thaddeus Wardi, ja Thaddeus Ward tähendas rõsket kongi, ahelad käte-jalgade ümber.
Mõni halastamatum inimene oleks ehk jätnud Annabeli kus juhtub ning läinud tagasi õhulaevale, ent Wilamit see mõte tülgastas. Algselt vastumeelsest ülesandest oli saanud midagi hoopis enamat. Olgu temaga lood, kuidas olid, aga talle usaldatud ülesande kavatses ta täita. Tüdruk oli tore, Wilam tahtis teda aidata. Ta tõstis silmad.
Geareni linnasektoreid raamisid hiiglaslikud kivimüürid, siledad kui raudplaadid. Rahvast lasid läbi laiad kaarjad väravad. Tänavatee oli tõmmatud kolmerealiseks: vasakul tossasid mootormobiilid ühes suunas, keskmisel teises; pikliku raudodaaiaga ääristatud parempoolne oli aga arvukate linnasüdame suunas sammud seadnud jalakäijate pärusmaa.
Värava alt läbi läinud, avanes neile töölisklassi elamurajoon – kitsaste tänavate jada, üks teisele äravahetamiseni sarnane, mootormobiili- ja kõnnitee mõlemal pool kõrged kivihooned. Iga elumaja uksest laskus tänavani tosinaastmeline trepp, mõni punane, mõni sinine. Aastate jooksul oli aga söekarva suits nii majaseinad kui värvilised trepid tuhmistanud, mistõttu tundus hoonestik vaat, et kurvemgi. Lähima trepi peal istusid kaks kõhukat meesterahvast, mõlemal kõver piip suus, ning tossasid tänavavahet uudistades kui kaks auruvedurit. Ühe käsi tõusis majademüüri vahelt kaugusse näitama, kus äsjavalminud tsepeliini siluett pilvetaustal valgust trotsis. Tormistantsija oli võimsaim õhulaev, mida Albias eales nähtud.
«Sellest tsepist saab kõige suursugusem laev, millega iial lennati või lendama hakatakse!» ütles üks mees kaaslasele.
Wilam, Annabeli käsi peos, raputas pead. Või suursuguseim, millega alla mürtsatatakse, mõtles ta. Kuulujutud ilmatust sõjalaevast olid isegi riigipiirini jõudnud. Mõned madrused, kellega Wilam Moltbury linnas kõnelnud oli, rääkisid, et Geareni taevast soomustav raudkoletis võidab Rantsia vastu sõja. Ent näinud, kuidas Moltbury vaenlase õhuvägede all puruks ja pilbasteks lasti, ei suutnud ta uskuda, et vaid üks alus säärasele jõule vastu saaks.
Teise mehe vastus kadus mööduva isesõitva kaariku mürina sekka. Mõeldes kaotusest ja ohust, liikusid Wilami mõtted hoopis pakilisemate olude juurde. Iga kord kui mõne jalakäija pilk temal peatus, võitles madrus kange sooviga eemale vaadata või särgikrae näo ette tõmmata. Ehkki võimalus, et keegi ta ära tunneb või et ta kedagi üldse huvitab, oli väiksem kui Tormistantsija mootorimutter, ei takistanud see Wilami kõri pitsitamast.
«Kuhu me läheme?» kõlas kõrvalt peenike hääl. Tüdruku mantli rinnal tükkis esile pisike mügarik, põuetaskusse peidetud mänguvedur.
Wilami tusk tõmbus tagasi. «Ed ei saa meid kahjuks aidata,» ütles ta. Ed võiks mõne suurema tiigli alla jääda, mõtles ta tegelikult, ent valis tüdrukuga rääkides pehmema viisi. «Lähme siit eemale ja mõtleme, kuidas Josie üles leiame.»
«Hea küll,» ütles Annabel kõrval tatsudes, nägu ikka rõõmus, silmad Tormistantsijal. Taevas võis märgata ka pisemate õhulaevade piirjooni. Kujudega liikusid kaasa neilt rippuvad kaubalaadungid, olgugi, et köisi polnud nii kaugelt võimalik eristada. Tundus nagu hõljuksid lastid lihtsalt õhus.
Järgmises tänavavahes hopsasid nad kahekorruselise mootormobiili peale. Kolaka ühissõiduveoki pukis istus juht, mehhaaniliselt liikuv sõiduk kandis kahte tosinat reisijat. Enamik naisterahvaid istus, jalad üle põlve, kaks härrasmeest olid ametis ajalehe lugemisega. Wilam šillingist piletit ostma ei pidanud – Kuningaarmees teenijaile oli küüt tasuta ning Annabeli kohta ütles ta, et tüdruk on ta õde. Poole tunni pärast, järjekordse linnaosa värava alt läbi sõitnud, tulid nad Geareni peaväljakul maha.
Avar plats ulatus ühest silmanurgast teiseni. Erinevalt tööstussektorist olid siin kõik tänavakivid ühesugused, teed laiad ja kaherealised, rahvast rohkem kui tehastes tahma. Ka Tormistantsija kõrgus tublisti lähemal, väljaku lääneosa tähistava kitsa vahitorni katuse küljes, suursugune kui rahuaja palee, tugev kui iidne mägi. Viieteistkümne kahuriga gondel oli ehitatud suuremaks kui mõne tavalise