Täheaeg 18. Ortoni isevärki avantüür. Miikael Jekimov
Читать онлайн книгу.
see, et jätan tüdruku siia, lähen ise sisse, räägin härra Price’iga, tulen tagasi ning vean tüdruku ikkagi kaasa. Ja sina saad kõigi aja raiskamise eest nuhelda. Või ma sisenen temaga kohe praegu, näen härra Price’i ega unusta mainida, kui vastutulelik ja kohusetundlik oli ta...» Wilam uuris hetkeks mehhaanilist kätt ning jätkas. «Raudkämblaga uksehoidja. Pealegi, kui ma jama ajan, visatakse meid niikuinii välja.»
Uksehoidja kaalus Wilami sõnu tükk aega. Lõpuks ta ohkas ning tõstis abituse märgiks ebaproportsionaalsed käed. «Tüdruk on ikkagi liiga noor.»
«Ma katan ta silmad,» ütles Wilam ja peaaegu mõtleski nii. Vastuväide oli ju täiesti mõistuspärane.
Uksehoidja ütles midagi, mis vuntsidest välja ei jõudnud, ja tõmbas ukse lahti. «Viis minutit. Siis heidab mu käsi su läbi kõrgeima akna.»
«See pole tarvilik.» Wilam võttis Annabelil käest. «Lähme nüüd,» astus ta üle lävepaku.
Koht võinuks oma suuruse poolest võistelda ümbritsevate tehastega. Mis välimus aga õuest soovida jättis, oli seest mitmekordselt tasa tehtud. Iga hooneosa täitis oma otstarvet. Sissekäigu vastas terendas laudade ja taburettide taga tumedaks võõbatud tammepuust kõrtsilett, lai läbikäik mõneastmelisest trepist üles viis ümarate kaardilaudadeni. Kõrget lage kaunistasid rippuvad klaaslühtrid, avara ruumi lõpetasid kaks keldrisse laskuvat koridori. Ühe ees oli märgiks raske sametkardin, punane kui küpsed kirsid – neile, kes otsisid isiklikumat seltsi. Teine koridor viis kahtlasemate kaupade müügikambrini, paokil uks jämedam kui riigipangas.
Koht oli pungil. Enamik külastajaid lähimate laudade ja kõrtsileti ääres olid ikka veel tööriietes, kaugemal kaardialas kandsid paljud aga õhtuülikondi. Wilam ei teadnud kas nood olid varakult alustanud või polnud veel eelneva ööga ühele poole saanud.
«Tohin ma teie mantli võtta?» Hääle allikaks oli üks paljudest teenindajatest.
Madrus raputas pead. «Pole.»
Linnatänava moele noore naisterahva kleit ülemäära ei vastanud, püsis tihedalt ümber keha ning tõi kõik kumerused võimalikult esile. Pilk liikus Annabelile, kuid enne kui küsimus huulilt lahkuda jõudis, jätkas Wilam. «Võite härra Price’ile öelda, et ma jõudsin kohale.» Kuigi madruse mõtteis kriipis ikka veel mõningane kahtlus, oli ta otsustanud siin võimalikult esinduslikult käituda. Ehk tuli sel viisil vähem küsimustele vastata.
«Kahjuks on härra Price hetkel hõivatud,» vastas ettekandja. «Võin aga teate edasi anda. Teie olete härra...»
«Orton,» vastas Wilam. «Pole muret. Usun, et Ed leiab aega.»
Naise näole tekkis üürike kohmetus, mis kadus sama kiiresti, kui oli ilmunud. Vahest ei leidunud paljusid, kes paiga omanikku nii tuttavlikult kutsusid. «Härra Orton?» küsis naisterahvas.
Wilam noogutas. «Ta teab ainult ühte. Me ootame siin.»
Naine ei leidnud midagi asjalikku öelda ning pööras ringi. «Olen kohe tagasi.»
Hämara ruumi vasakpoolse seina vastu oli lükatud sametvaibaga kaetud lava, millel asetses tume laud. Laual oli veider aparaat, avatud puust kasti ja hiiglasliku musta valjuhääldiga. Kasti külge kinnitatud ühest otsast peenike, aga üha laienev hääletoru lõppes teise avaga, mis oli suur kui ratas. Massiivset seadet toetas metallist alus, kastis olev kõva vahasilinder pöörles ümber oma telje ja puudutas lakkamatult vastu peenikest nõela. Laiast torusuust kostis muusika, üheaegselt vali ja rahulik, uhke ja võõras.
«Mõtlesin, et äkki pean uued silmad muretsema,» kõlas selja tagant. «Teist nii suurt fonograafi Albias ei leidu.»
Wilami pilgu püüdis nende poole kõndiv peenelt rõivastatud härrasmees. Ta violetne õhtuülikond tundus ühteaegu pööraselt rikas ning lösutamispiirini mugav. Tumedad juuksed seisid kullatud nööri all täiuslikus vormis, muigest mehe näol õhkas sooja äratundmisrõõmu.
Mis ebakindlus ka Wilami rinnus pesitses, kadus see Edwin Price’i naeratuse peale. Nad surusid kätt ning ühtäkki tõusid pinnale vanad mälestused, jutuajamised, pikale veninud õhtud kõrtsilaudade ääres, nii head kui halvad valikud.
«Vanad on vist üsna töökorras,» ütles Wilam.
«Tule sisse.» Alles nüüd märkas Edwin Annabeli. «Kuule. Sa oled neid päris noorelt koolitama asunud.»
«See on Ed,» ütles Wilam Annabelile. «Ta on vana sõber.»
«Tema on see, kes meid aitab?» küsis tüdruk.
Edwin kallutas pead.
Edwin Price’i kontor oli ainus ruum hoone teisel korrusel. Avara toa aknast laotus vaade üle kogu kõrtsi- ja kaardiala. All suhtlesid külastajad üksteisega, teenindajatega, keskendusid omapäi või lahkusid, suutmata taluda kaotamisviha. Raskelt teenitud šillingid vahetasid omanikke – nii mõnigi noor ülik oli just sel eesmärgil laudu mõõtma tulnud, riietus kallim kui tehasetööliste kuu aja palk.
Price istus mugava kontorilaua taga, võimuka rühi ja mittemidagiütleva näoga. «Ja mina arvasin, et oled Gearenis balli tarvis,» ütles ta.
Wilam kortsutas kulme. Pidu sõja ajal kõlas veidralt, nagu oleks midagi sassi aetud. «Balli?»
«Mis, teil uudised pilvepiirini ei küünigi?» Edwin toetas küünarnukid sügavpruunile mahagonipuust lauale, mis oli lehekujuliste mustritega kaunistatud ja punakalt läikima poleeritud. Messingist alustele torgatud küünaldelt peegeldus vähesel vabal puidul veiklev valgus. Korralageduses vaevlevat lauda katsid tindiste kaubateede visanditega Albia ja Rantsia kaardid, nüriks kulunud grafiitpliiatsid ja segamini paisatud piklikud vintpüssikuulid, mõned tühjad padrunid, mõned laadimisjärgus. Edwin tõmbas sahtlist kaks klaasi ning täitis need kaneelikarva vedelikuga. «Õhtul toimub kuninga auks ball, suursuguseim ja väärikaim, mida sel sajandil nähtud. Kui uudispamflette uskuda. Tõsi on aga see, et kutsutud on kõik, kel teatavgi ühiskondlik positsioon. Või piisavalt sügav kukkur.»
Kui Wilam klaasiääre näoni tõstis, täitus nina meeldivalt vürtsika lõhnaga. «Ehk siis mitte sina.»
Mõni teine Edwini mõjukusega inimene oleks ehk vihastanud, tema huulilt vallandus aga muhe turtsatus. «Madal hoop.»
«Mõtlesin, et oled sellega siin maapinnal harjunud. Arvestades kõike.»
«Arvestades kõike.» Edwin andis Annabelile pisikese iseliikuva veduri, mille too põrandal käima pani. Paarimeetrist põrisevat sõitu vaatas tüdruk kilgates. Võtmega üleskeeratav masin oli Albia tavalisima auruveduri täpne koopia, kui ehk vaid mitukümmend korda väiksem. «Mida ma sinu ja sinu pisikese kaaslase jaoks teha saan?» küsis Price.
Midagi küsimuse kõlas äratas Wilamis hetkeks kahtlust. Oli asi Edi toonis? Wilam surus mõtte eemale. Lonks pani pea veidi pööritama. «Lubasin su käsilasele, et mainin, kui abivalmis ta oli.»
Edwin raputas pead. Nägu raamivad pikad juuksed tundusid kuuluvat kellelegi võõrale, muie veel enam. «Härra Douglas ukse ees? Uskumatu, Will. Sõnamäng. Suudad alati üllatada.»
Kuidagi tundus aga Wilamile, et Edwin Price tema vastas polnud sama noormees, keda ta aasta eest tundis ja mäletas. Too Ed oli olnud agar, rõõmsameelne ning valmis iga suure suuga tülinorija vastu selga sirgeks ajama. Paarist jagatud õllest ja poolikust vestlusest nende tutvumise ajal aitas, et tekiks side, mis tol hetkel näis kestvat igavesti. Ent praegune Edwin oli muutunud. Väsinud silmad seisid varjus kui maapõue sügavalt läbistavad maagikaevandused. Ka sõnade taga peitus midagi enamat – neid jagus napimalt, see-eest tundusid kaalukamad. Wilam sundis pea selgeks. «Võib-olla peaks keegi talle sõna viima, et me pole kontvõõrad. Lubas muidu mu aknast välja visata.»
Price’il piisas vaid sõrmi nipsutada, et üks ettekandjatest kontorisse siseneks. Miskipärast tuli ta kohe Edi kõrvale, kuulas sosistatud käsklusi ning lippas neid seejärel täitma. «Et siis,» jätkas Ed viisil, mis andis mõista, et sissejuhatusega oli