Peidus pilgu taga. Sarah Pinborough
Читать онлайн книгу.
tema uueks ülemuseks. Oh issand, ma tahan selle kohutava olukorra pärast surra. Milline segadus.
„Muidugi ta ütles nii.“ Sophie naerab ja püüab end kohe vait sundida. „Ärme räägi igavast igapäevaelust. Näiteks, no ma ei tea, sellisest pisiasjast, et ma olen abielus.“ Ta näeb mu nägu. „Anna andeks. Ma tean, et see ei ole tegelikult naljakas, aga natuke nagu on ka. Ja ma tean, et sa oled meestega suhtlemises roostes, aga kuidas sa selle põhjal aru ei saanud, et ta on abielus? Uue ülemuse osa saad andeks. See on lihtsalt pagana suur ebaõnn.“
„See ei ole päriselt ka naljakas,“ ütlen ma, kuid naeratan. „Igatahes, abielumehed on sinu tugev külg, mitte minu.“
„Tõsi.“
Teadsin, et Sophie suudab mu tuju parandada. Me oleme koos naljakad. Me naerame. Ta on ametilt näitlejanna – kuigi me ei aruta kunagi, kuidas ta on viimaste aastate jooksul vaid kaks korda teles laipa mänginud – ning vaatamata armusuhetele on ta terve igaviku olnud abielus ühe muusikaärimehega. Kohtusime rasedate loengus ja kuigi meie elud on väga erinevad, saime lähedaseks. Möödunud on seitse aastat ja me joome endiselt koos veini.
„Aga nüüd oled sa nagu mina,“ ütleb ta rõõmsalt silma pilgutades. „Magad abielumehega. Ma tunnen end juba paremini.“
„Ma ei maganud temaga. Ja ma ei teadnud, et ta on abielus.“ See viimane ei ole tegelikult tõsi. Õhtu lõpuks oli see mulle üsna selge. Sellest, kuidas ta suudeldes keha nõudlikult minu vastu surus, meie pead džinnist ringi käimas. Kuidas ta oli äkitselt eemale tõmbunud. Süütundest tema pilgus. Vabandusest. Ma ei saa seda teha. Kõik märgid olid olemas.
„Hea küll, Lumivalgeke. Ma olen niisama elevil sellest, et sa said peaaegu kellegagi sängi poetud. Kui kaua viimasest korrast nüüdseks juba möödas on?“
„Ma tõesti ei taha sellele mõelda. Minu veel suuremasse masendusse ajamine ei aita mind praeguses täbaras olukorras,“ ütlen ma, enne kui veel veini joon. Vajan järjekordset sigaretti. Adam on kenasti teki all, magab sügavalt ega liiguta end enne hommikusööki ja kooli. Ma võin end vabalt tunda. Ta ei näe halbu unenägusid. Ta ei kõnni unes ringi. Jumal tänatud pisikeste rõõmude eest.
„Ja kõik see on nagunii Michaela süü,“ jätkan ma. „Kui ta oleks meie kohtumise ära jätnud enne, kui ma kohale jõudsin, ei oleks kõike seda juhtunud.“
Kuid Sophie jutus on iva. Ma ei olnud kaua aega ühegi mehega isegi flirtinud, rääkimata siis purjujäämisest ja suudlemisest. Tema elu on teistsugune. Ta on alati ümbritsetud uutest ja põnevatest inimestest. Loomingulistest tüüpidest, kes elavad vabamalt, joovad hilisõhtuni ja naudivad teismeliste elu. Elades üksikemana Londonis ja teenides elatist psühhiaatri poole kohaga sekretärina, ei ole mul just tohutult võimalusi ettevaatlikkust kuradile saata ja igal õhtul väljas käia lootuses kellegagi tutvuda, kõige vähem veel härra õigega, ning Tinderit, Matchi või muid veebilehti ei suuda ma kasutada. Ma olen omapäi olemisega üsna harjunud. Kõige selle mõneks ajaks sinnapaika jätmisega. Kuigi see on tahtmatuks elustiilivalikuks muutumas.
„See tõstab su tuju.“ Ta võtab oma punase velvetjaki rinnataskust välja kanepipläru. „Usu mind, sa pead kõike naljakamaks, kui oleme pilves.“ Ta näeb mu näol tõrksust ja naeratab laialt. „No kuule, Lou. Erilise sündmuse puhul. Sa ületasid iseennast. Panid oma uue abielus ülemusega tatti. Geniaalne. Ma peaksin laskma kellelgi sellest filmi kirjutada. Võiksin ise sind mängida.“
„Hästi,“ sõnan ma. „Mul läheb raha vaja, kui mind vallandatakse.“ Ma ei saa Sophiele vastu hakata ega tahagi. Varsti istume me mu tillukese korteri väikesel rõdul, vein, krõpsud ja sigaretid jalge ees, ning jagame itsitades kanepipläru.
Erinevalt Sophiest, kes on kuidagi pooleldi teismeliseks jäänud, ei ole enda pilvetõmbamine kindlasti mitte mu elu tavaline osa – selleks ei ole üksi olles aega ega raha –, aga naer on iga kell nutust üle ning ma tõmban kopsud magusat, keelatud suitsu täis.
„Selline asi võib ainult sinuga juhtuda,“ ütleb ta. „Sa peitsid end ära?“
Ma noogutan, naeratades selle peale, kui koomiline see mälestus võis kellegi teise pilgu läbi tunduda. „Mulle ei tulnud midagi muud pähe. Sööstsin tualettruumi ja jäin sinna. Kui ma välja tulin, oli tema läinud. Ta alustab tööd alles homme. Doktor Sykes tegi talle põhjaliku ringkäigu.“
„Talle ja tema abikaasale.“
„Jah, abikaasale ka.“ Mulle meenub, kui head nad tol põgusal, kohutaval taipamise hetkel koos välja nägid. Imeilus paar.
„Kui kauaks sa tualettruumi jäid?“
„Kahekümneks minutiks.“
„Oi, Lou.“
Paus, ja siis kukume mõlemad itsitama, vein ja kanep päid sumisema panemas, ega saa veidi aega pidama.
„Sa oleksid võinud oma nägu näha,“ lausub Sophie.
„Jah, noh, ma ei oota tema näo nägemist, kui ta minu oma näeb.“
Sophie kehitab õlgu. „Tema on abielus. Temal peab häbi olema. Ta ei saa sulle midagi öelda.“
Sophie vabastab mind süüst, kuid tunnen seda endiselt koos vapustusega enda külge klammerdumas. Kõhuhoobina mõjunud naine, keda olin vilksamisi tema kõrval näinud, enne kui peitu sööstsin. Tema kaunis abikaasa. Elegantne. Tumedapäine ja tõmmu jumega, nagu Angelina Jolie. Temas oli midagi salapärast. Ta oli erakordselt sale. Minu vastand. Tema pilt on mulle ajju sööbinud. Ei kujuta ette, et tema kunagi paanikasse satuks ja kellegi eest end tualettruumi peidaks. See haavas, kuigi ei oleks tohtinud, mitte pärast ühte purjakil pärastlõunat ja mitte ainult sellepärast, et mu enesekindlus on täiesti põhjas.
Asi on selles, et mees oli mulle meeldinud – tõsiselt meeldinud. Sellest ei saa ma Sophiele rääkida. Et ma ei olnud temasuguse inimesega juba tükk aega rääkinud. Et ma olin olnud nii rõõmus selle üle, et flirtisin kellegagi, kes flirtis vastu, ja et ma olin unustanud, kui tore oli tunda elevust millegi potentsiaalselt uue pärast. Minu elu on reeglina üks lõputu rutiini virvarr. Ajan Adami üles ja viin ta kooli. Kui ma tööl olen ja tahan varakult alustada, sööb ta koolis hommikut. Kui mul pole tööpäev, kammin mõnikord kaltsukaid, leidmaks kasutatud disainerirõivaid, mis sobivad kliiniku tagasihoidliku kalli kuvandiga kokku. Siis teen Adami kojutulekuni lihtsalt süüa, koristan, käin poes, seejärel tulevad kodused tööd, õhtusöök, vanniskäik, unejutu lugemine, tema läheb voodisse ning minule jäävad vein ja halb uni. Kui ta nädalavahetuseks isa juurde läheb, olen ma liiga väsinud, et teha midagi peale lamamise ja telekast rämpssaadete vaatamise. Mõte sellest, et niisugune võibki mu elu olla, kuni Adam on umbes viieteistkümneaastane, hirmutab mind tasahilju, nii et ma ei mõtle sellele. Aga siis tuletas baaris-kohatud-mees mulle meelde, kui mõnus oli midagi tunda. Naisena. Ma tundsin, et olen elus. Olin isegi mõelnud, et lähen sinna baari tagasi ja vaatan, kas ta on mind otsima tulnud. Aga loomulikult ei ole elu romantiline komöödia. Ja ta on abielus. Ja mina olen olnud idioot. Ma ei ole kibestunud, lihtsalt kurb. Ma ei saa seda kõike Sophiele rääkida, sest siis oleks tal minust kahju ja seda ma ei taha. Lihtsam on selles kõiges nalja näha. See ongi naljakas. Ja ma ju ei istu igal õhtul kodus ega oiga üksinda olemise üle, nagu meheta oleks elu poolik. Üldiselt olen ma üsna õnnelik. Ma olen täiskasvanu. Asi võiks palju hullem olla. See oli üks viga. Pean sellega toime tulema.
Võtan peotäie maisikrõpse ja Sophie teeb sedasama.
„Kumerused on moes,“ ütleme kooris, enne kui krõpsud suhu topime ja peaaegu lämbume, kui jälle naerma hakkame. Ma mõtlen sellele, kuidas end mehe eest tualettruumis peitsin, täis paanikat ja hämmingut. See on naljakas. Kõik on naljakas. Võib-olla mitte nii väga homme hommikul, kui pean olukorrale silma vaatama, aga praegu võin ma naerda. Kui sa ei saa iseenda möödalaskmiste üle naerda, siis mille üle veel?
„Miks sa seda teed?“ küsin hiljem, kui veinipudel meie vahel on tühi ja õhtu hakkab lõppema. „Kõrvalhüppeid? Kas sa ei ole Jayga õnnelik?“
„Muidugi