Peidus pilgu taga. Sarah Pinborough
Читать онлайн книгу.
Mu nägu tulitab.
„Te pidite kella poole üheteistkümneni koosolekul olema,“ ütlen ma, soovides, et vaiba sisse tekiks auk, mis mind häbipõrgusse imeks. Olen tema kabinetis ja vaatan tema abikaasa fotosid nagu mingi jälitaja. Oh issand.
„Oh issand,“ ütleb ta, varastades sõnad mu peast. Värv kaob tema näolt ja ta silmad lähevad suureks. Ta tundub olevat vapustatud ja hirmul ja kõike seda läbisegi. „See oled sina.“
„Kuule,“ ütlen ma, „see oli päriselt ka tühiasi, me olime purjus ja sattusime hoogu ja see oli tühipaljas suudlus ja usu mind, mul ei ole mingit kavatsust sellest kellelegi rääkida ja ma arvan, et kui me mõlemad püüame unustada, et selline asi aset leidis, siis pole mingit põhjust, miks me ei võiks lihtsalt hästi läbi saada, nii et keegi ei saa sellest kunagi teada …“ Sõnad tulevad välja vadistava jadana ja ma ei suuda sellele lõppu teha. Tunnen, kuidas mu jumestuskreemi alla koguneb punastamise ja ülekuumenemise tõttu higi.
„Aga“ – ta tundub olevat ühteaegu segaduses ja ärev, kui ta enda järel kiirelt ukse kinni paneb, ja ma ei saa seda talle süüks panna – „mida sa siin teed?“
„Aa.“ Olen oma segase jutu käigus unustanud öelda ilmset. „Ma olen su sekretär ja administraator. Tähendab, kolm päeva nädalas. Teisipäeviti, neljapäeviti ja reedeti. Panin su lauale mõningaid asju ja nägin …“ Noogutan piltide poole. „Ma, noh …“ Lause jääb lõpetamata. Ma ei saa ju ometi öelda: uurisin tähelepanelikult sind ja su kaunist abikaasat nagu mõni hull.
„Sa oled mu sekretär?“ Talle oleks keegi nagu kõhtu kõva obaduse andnud. „Sina?“ Võib-olla mitte kõhtu. Äkki kuhugi allapoole. Mul on temast lausa veidi kahju.
„Ma tean.“ Kehitan õlgu ja teen kindlasti mingit jubedat naljakat nägu. „Kui ebatõenäoline.“
„Kui ma eelmisel kuul siin doktor Cadiganiga rääkimas käisin, oli siin üks teine naine. Mitte sina.“
„Vanem, veidi pepsi olemisega? See oli Maria. Tema käib ülejäänud kahel päeval. Ta on nüüd pooleldi pensionil, aga on siin terve igaviku töötanud ja doktor Sykes armastab teda.“
Ta ei ole tuppa edasi astunud. Ilmselgelt on tal raske seda kõike seedida.
„Ma olen päriselt sinu sekretär,“ ütlen aeglasemalt. Rahulikumalt. „Ma ei ole jälitaja. Usu, minu jaoks ei ole see ka tore. Ma nägin sind eile, kui läbi astusid. Hetkeks. Siis peitsin end põhimõtteliselt ära.“
„Sa peitsid end ära.“ Ta jääb vait. Hetk näib lõputu, kui ta kõike seda seedib.
„Jah,“ lausun ma, enne kui häbistava tõiga lisan, „tualettruumi.“
Pärast seda tekib pikk vaikus.
„Kui aus olla,“ sõnab ta viimaks, „siis mina oleksin arvatavasti sedasama teinud.“
„Ma pole kindel, kas see, kui me mõlemad oleksime end kempsus peitnud, oleks eesmärki täitnud.“
Selle peale ta naerab, toob kuuldavale lühikese ootamatu heli. „Ei, vist mitte. Sa oled väga vaimukas. Seda ma mäletan.“ Ta tuleb kirjutuslaua taha ja vaatab kõike, mis ma olen sinna laotanud, ning mina liigun automaatselt tee pealt eest.
„Igatahes, see pealmine leht on nimekiri patsientide kaustadest, mille pead esmaspäevaks läbi vaatama. Kohv on …“
„Mul on väga kahju,“ ütleb ta oma imeilusaid siniseid silmi tõstes. „Sa pead mind ilmselt tõpraks. Mina pean ennast tõpraks. Tavaliselt ma ei … noh, ma ei otsinud seal midagi ja ma poleks pidanud tegema seda, mida tegin. Tunnen end kohutavalt. Ma ei oska seda selgitada. Ma tõesti ei tee sedasorti asju ja minu käitumisele pole vabandust.“
„Me olime purjus, muud ei midagi. Sa ei teinud tõesti midagi erilist. Tegelikult mitte.“
Ma ei suuda. Mulle meenub häbi tema hääles, kui ta minust eemale tõmbus ja vabandusi pomisedes mööda tänavat minema kõndis. Võib-olla ma ei saa sellepärast temast väga halvasti mõelda. Tegemist oli ju ometi tühipalja suudlusega. Ainult minu lollis peas oli see midagi enamat. „Sa jätsid asja katki ja see loeb ka. See oli tühiasi. Ausõna. Unustame ära. Alustame tänasest. Ma tõesti ei taha end kohmetuna tunda, nagu ka sina.“
„Sa peitsid end tualettruumi.“ Tema sinised silmad on terased ja soojad.
„Jah, ja kui sa tahad, et ma end enam kohmetult ei tunneks, siis üks viis selleks on seda enam mitte kunagi mainida.“ Naeratan laialt. Ta meeldib mulle endiselt. Ta tegi rumala, hetkelise vea. Asi oleks võinud hullem olla. Ta oleks võinud minu juurde tulla. Mõtlen korraks sellele. Hea küll, lühikeses perspektiivis oleks see suurepärane olnud, aga pikas kindlasti hullem.
„Hea küll, oleme siis sõbrad,“ sõnab ta.
„Sõbrad.“ Me ei suru kätt. Füüsiliseks kontaktiks on kindlasti liiga vara. „Mina olen Louise.“
„David. Meeldiv tutvuda. Korralikult.“ Meie vahel tekib jälle kohmetult piinlik hetk ning siis hõõrub ta käsi kokku ja heidab pilgu uuesti kirjutuslauale. „Näib, et sa kavatsed mulle tegevust leida. Oled sa juhtumisi kohalik?“
„Jah. Noh, ma olen siin üle kümne aasta elanud, kui see loeb.“
„Kas sa saaksid mulle piirkonnast rääkida? Probleemidest ja tulipunktidest? Sotsiaalsetest lõhedest, sedasorti asjadest? Ma tahtsin siinkandis ringi sõita, aga see peab ootama. Mul on pärastlõunal veel üks kohtumine kellegagi haiglast, seejärel varajane õhtusöök teiste osanikega.“
„Võin sulle ümbrust kindlasti üldjoontes kirjeldada,“ sõnan ma. „Lihtinimese pilgu läbi.“
„Tore. Seda ma tahangi. Kavatsen mõnel nädalavahetusel väljaspool teavitustööd teha, nii et oleks hea kuulda kohaliku vaatenurka sellele kandile omaste sõltuvusprobleemide võimalike põhjuste kohta. See on minu eriala.“
Olen veidi rabatud. Ma ei tea ühtegi teist arsti, kes väljaspool töötaks. See on kallis erakliinik. Mis iganes probleemid meie klientidel on, vaesuse all nad tavaliselt ei kannata, ja osanikud on kõik oma ala spetsialistid. Nad võtavad loomulikult vastu nende juurde suunatuid, aga ei lähe kogukonda tasuta tööd tegema.
„Noh, see siin on Põhja-London, nii et valdavalt on siin keskklassi piirkond,“ ütlen ma. „Aga minu elukohast lõunas on suur elamurajoon. Seal on kindlasti probleeme. Kõrge töötuse määr noorte seas. Narkootikumid. Sedasorti asjad.“
David pistab käe laua alla, tõstab üles oma portfelli, teeb selle lahti ja võtab välja kohaliku kaardi. „Sina vala kohv välja, kuni mina teen kaardi jaoks ruumi. Me võime ära märgistada kõik kohad, kuhu mul oleks vaja minna.“
Räägime peaaegu tund aega, samal ajal kui mina osutan koolidele ja arstikabinettidele, kõige karmimatele pubidele ja viaduktialusele, kus on aastaga toimunud kolm pussitamist ja kuhu mitte keegi oma lapsi jalutama ei luba, sest seal müüvad narkarid narkootikume ja süstivad end. Olen üllatunud, kui palju ma tegelikult oma elukohast tean ja kui palju mu elust välja tuleb, kui talle neist asjadest räägin. Selleks ajaks, kui David pilgu kellale heidab ja mind katkestab, ei tea ta mitte ainult seda, et olen lahutatud, vaid ka seda, et mul on Adam, kus ta koolis käib ja et mu sõbranna Sophie elab kõige kenama põhikooli lähedal peenes kortermajas. Ma räägin veel, kui ta kella vaatab ja siis veidi jäigaks tõmbub.
„Anna andeks, ma pean siinkohal asja katki jätma,“ ütleb ta. „Aga see on väga põnev olnud.“ Kaart on kaetud pastakamärkidega ja ta on paberile märkmeid kritseldanud. Tema käekiri on kohutav. Tõeline arsti käekiri.
„Noh, loodan, et sellest on kasu.“ Võtan oma kruusi ja liigun eemale. Ma ei olnud tähele pannud, kui lähestikku me olime seisnud. Taas võtab maad kohmetus.
„See on väga hea. Aitäh.“ Ta heidab uuesti pilgu kellale. „Ma pean lihtsalt helistama oma …“ ta kõhkleb. „Mul on vaja koju helistada.“
„Sa